Krüüsalised. Sari «Orpheuse Raamatukogu». John Wyndham

/title>

      1

      Kui ma olin veel väga väike, nägin mõnikord und linnast, mis oli omamoodi veider, sest ma tollal ei teadnudki, mis see linn ülepea on. Aga ikkagi ilmus mulle vaimusilmas linn, majadekobar suure sinise lahe rannakaarel. Nägin tänavaid, neid ääristavaid hooneid, sadamakaid, isegi ankrus seisvaid laevu, ehkki ilmsi polnud ma kohanud ainsatki merd ega paati…

      Ja sääraseid maju polnud ma küll iial näinud. Tänavail käis veider liiklus, vankrid liikusid ilma hobusteta ja mõnikord võis taevas märgata säravaid kalakujulisi asju, mis polnud kohe kindlasti linnud.

      Enamasti nägin seda imepärast paika päevavalgel, aga vahel ka öösiti, kui tulederead jaanimardikatena rannikut ääristasid, kusjuures mõned neist tulukestest näisid hulpivat vees või hõljuvat õhus.

      See oli kaunis ja paeluv paik. Kunagi, kui olin veel liiga noor ja rumal, küsisin oma vanimalt õelt Marylt, kus selline ilus linn asuda võiks.

      Tema vangutas pead ja ütles mulle, et säärast kohta pole olemas – vähemalt mitte praegu. Aga võib-olla, arvas ta, võisin ma näha und ammustest aegadest. Unenäod olid veidrad asjad, mida keegi päriselt ei jaganud. Võis juhtuda, et mulle avanes vaade vanasse ilma, nagu see oli kord olnud: imelisse maailma, kus elas Vana Rahvas enne seda, kui jumal Katsumused saatis.

      Ja siis hoiatas ta mind väga tõsiselt, et ma oma und kellelegi teisele ei mainiks. Nii palju kui tema teadis, ei näinud teised oma peas selliseid pilte, olgu siis unes või ilmsi, ja minust polnuks mõistlik neist juttu teha.

      See oli hea nõu ja õnneks oli mul piisavalt aru, et seda kuulda võtta. Meie piirkonna inimestel oli kõige veidra ja ebatavalise peale hea nina, nii et isegi mu vasakukäelisus pälvis nende kerge halvakspanu. Niisiis ei rääkinud ma sellest kellelegi, ei tollal ega ka tükk aega hiljem. Tegelikult oleksin selle peaaegu unustanud, sest mida vanemaks ma sain, seda vähem linnast und nägin, kuni lõpuks juhtus seda väga harva.

      Aga õe nõuanne jäi mulle meelde. Muidu oleksin ehk maininud iseäralikku arusaamist minu ja nõbu Rosalindi vahel ja kahtlemata oleks see meile mõlemale tõsiseid pahandusi toonud – kui keegi oleks mind juhtumisi uskunud. Ei mina ega tema, arvan ma, ei pööranud sellele toona erilist tähelepanu, sest ettevaatus oli harjumuseks saanud. Kindlasti ei tundnud ma end sugugi ebatavalisena. Olin harilik väike poiss, kasvasin täiesti harilikul moel ja võtsin ümbritsevat maailma iseenesest mõistetavana. Nii kuni päevani, mil kohtasin Sophiet. Isegi siis ei toimunud muutused kohe. Ainult tagantjärele mõeldes mõistan, et just tol hetkel idanesid minus esimesed väikesed kahtlused.

      Sel päeval läksin üksinda uitama, nagu mul sageli kombeks oli. Olin siis vist peaaegu kümneaastane. Mu lähim õde Sarah oli viis aastat vanem ja selle vanusevahe tõttu mängisin palju üksi. Kõndisin piki vankrirada lõuna poole ja möödusin mitmest põllust, kuni jõudsin kõrge seljandikuni. Sealt jätkasin oma teed tükk aega mööda künkaharja.

      Tollal polnud seljandik mulle mingi mõistatus: see oli liiga suur, et seda inimeste kätetööks pidada ja mulle ei tulnud iial pähe seostada seda Vana Rahva imetegudega, millest mõnikord räägiti. See oli lihtsalt seljandik, mis moodustas laia kaare ja jooksis siis edasi kaugete mägede poole, sirgelt nagu nool; lihtsalt osa maailmast, ei midagi imepärasemat kui jõgi, taevas või mäed ise.

      Olin sageli mööda seljandiku tippu kõndinud, aga eksisin harva kaugemale nõlvale. Millegipärast tundus see maa mulle võõras, mitte niivõrd vaenulik kui lihtsalt väljaspool minu territooriumi. Aga ma olin avastanud paiga, kuhu mööda seljandiku kaugemat nõlva alla voolav vihmavesi oli uuristanud liivase nõo. Kui sinna maha istuda ja end korralikult lahti tõugata, võis suurel kiirusel alla tuisata, lennata lõpuks paar meetrit läbi õhu ja maanduda künkajalamil pehmes liivahunnikus.

      Olin seal varem oma pool tosinat korda käinud ja polnud märganud ainsatki hinge, aga seekord, kui ma end pärast kolmandat allalaskmist püsti ajasin ja neljandaks valmis seadsin, lausus üks hääl: «Terekest!»

      Vaatasin ringi. Algul ei saanud ma aru, kust hääl tuli, aga siis märkasin põõsatihniku ülemisi oksaraage võbisemas. Oksad lükati kõrvale ja nende vahel vaatas mind kellegi nägu. Väike, päikesest põlenud ja tumedatest lokkidest ümbritsetud. Hetkeks jäime üksteist silmitsema ja siis:

      «Tere,» vastasin mina.

      Ta kõhkles, aga tegi siis põõsastesse suurema augu. Nägin endast pisut lühemat ja ehk veidi nooremat tüdrukut. Ta kandis punakaspruune tunkesid ja kollast särki. Tunkede rinnaosale oli tikitud tumepruunikat karva rist. Tüdruku juuksed olid kahelt poolt kollaste lehvidega kinni seotud. Ta seisis mõne hetke paigal, nagu ei tahaks ta põõsaste kaitsvast rüpest välja ronida, aga siis sai uudishimu temast võitu ja ta astus välja.

      Jäin teda jõllitama, sest ta oli võhivõõras. Aeg-ajalt toimus ikka kokkusaamisi ja pidusid, mis tõid kilomeetrite kauguselt kõik lapsed kokku, nii et oli üsna üllatav kohata kedagi, keda ma polnud varem näinud.

      «Mis su nimi on?» uurisin.

      «Sophie,» vastas tema. «Aga sinu oma?»

      «David,» laususin ma. «Kus sa elad?»

      «Seal.» Ta osutas ebamäärase käeviipega seljandiku taga laiuva võõra maa poole.

      Ta pilk libises minult liivasele kraavile, mida mööda olin end alla libistanud.

      «On see lõbus?» päris ta igatseva näoga.

      Hetkeks kõhklesin teda kutsumast, aga siis sõnasin:

      «Jah. Tule ja proovi.»

      Ta jäi eemale ja pööras tähelepanu jälle minule. Ta uuris mind paari sekundi vältel tõsise ilmega ja näis siis äkki otsusele jõudvat. Ta ronis minu ees künkanõlvast üles.

      Ta vihises piki kraavi alla, nii et lokid ja lehvid lendasid. Kui ka mina maandusin, oli tõsidus ta näolt kadunud ja silmad särasid erutusest.

      «Veel kord,» nõudis ta ja lidus ähkides nõlvast üles.

      Õnnetus juhtus kolmandal allalaskmisel. Ta istus maha ja lükkas end lahti nagu ennegi. Jälgisin, kuidas ta alla tuhises ja liivases nõos peatus. Kuidagi õnnestus tal maanduda tavalisest kohast paar meetrit vasakule. Asutasin end talle järgnema ja ootasin, et ta eest ära tuleks. Ta ei teinud seda.

      «Mine juba,» ärgitasin teda kannatamatult.

      Ta üritas liigutada ja hõikas siis üles minu poole:

      «Ei saa. Valus on.»

      Söandasin end ikkagi lahti tõugata ja maandusin tema lähedal.

      «Mis viga?» küsisin.

      Ta nägu oli krimpsus. Silmis helkisid pisarad.

      «Jalg jäi kinni,» ütles ta.

      Ta vasak jalg oli liiva mattunud. Kühveldasin pehme liiva kätega pealt ära. Tüdruku king oli kahe maast välja turritava kivi vahele kinni jäänud. Üritasin seda paigast liigutada, aga asjata.

      «Kas sa ei saa jalga välja väänata?» soovitasin ma.

      Ta tegi proovi, suu vapralt kriipsuks pigistatud.

      «Ei tule lahti.»

      «Ma aitan tõmmata,» pakkusin.

      «Ei, ei! Valus on,» protesteeris tema.

      Ma ei teadnud, mida edasi teha. Tal oli ilmselgelt valus. Mõtlesin probleemi üle järele.

      «Lõikame paelad läbi, et saaksid jala kingast välja tõmmata. Ma ei ulatu lahti siduma,» otsustasin.

      «Ei!» hüüatas ta ehmunult. «Ei tohi.»

      Ta rõhutas seda nii väga, et ma jahmusin. Kui ta oleks jala kingast välja tõmmanud, oleksime võinud kinga kiviga lahti toksida, aga kui ta polnud nõus seda tegema, ei teadnud ma, mida veel ette võtta. Ta heitis liivale pikali, lõksu jäänud jala põlv püsti.

      «Oi, nii valus on,» kurtis ta. Ta ei suutnud enam nuttu tagasi hoida. Pisarad voolasid mööda ta põski alla. Aga ikkagi ta ei ulgunud, vaid ainult niuksus tasa nagu kutsikas.

      «Sa pead kinga ära võtma,» teatasin talle.

      «Ei!» protesteeris ta jälle. «Ei, ma ei tohi. Mitte kunagi. Ei tohi.»

      Istusin nõutult tema kõrvale. Ta pigistas mõlema pihuga kõvasti