Sa pead suudlema Silvat. Birk Rohelend

külmalt. „Kuna mu ema ennast ära tappis, siis ei ole siin ühtegi teist naist peale minu.”

      Mälestustelõnga lõikab katki Robini karjumine. Seekord kõlab ta agressiivsemalt kui tavaliselt. Astmeid vahele jättes tormab Silva trepist üles. Poisi hääl on terav ja kile. Ilmselt tuleb Ingmaril kõrvaklappidest päris põrgumüra, et ta sellist kisa ei kuule. Hääl peksab vastu ta kõrvakilesid. Pea on justkui kummist, väsimus surub kõik tunded ja mõtted ühtlaseks halliks kihiks. Alles siis, kui ta poisi voodi ette jõuab, saab ta lõpuks sõnadest aru. Ta klammerdub võrevoodi serva külge ja tunneb, et ta sõrmed on vastikult tuimad. Kael muutub hirmust jäigaks, kui ta toas ettevaatlikult ringi vaatab. Peale nende kahe ei ole seal kedagi.

      „Tädi, tädi!” röögib poiss, vahtides üle ema õla tühjusesse.

*

      Kui Miko Anderson kell kaks öösel uuesti oma koduuksest sisse astub, on ta liigutused sama täpsed ja osavad kui vilunud murdvargal. Ta võtab saapad jalast vaiba peal seistes, et mitte tekitada ainsatki üleliigset heli, ning liigub siis mööda koridori edasi nagu kass. Ta ei hakka vannituppa minema, et veesolin ta naist üles ei ärataks; õnneks polegi tal vaja sinna minna. Ükshaaval koorib ta riided seljast ära, puistab neid edasi kõndides toolide seljatugedele ja põrandale, kogu aeg sisimas pingsalt soovides, et tal õnnestuks liikuda elutoa diivanini, tekitamata ainsatki heli. Viimaks sihtmärgini jõudnud hingab ta kergendatult välja; et kohe seejärel seista silmitsi uue probleemiga. Päevatekk, mis vedeleb tavaliselt diivani seljatoel, on kadunud. Hambaid kiristades hiilib Miko kapi juurde, tõmbab ukse ettevaatlikult lahti ja kuulatab südame põksudes, ega ta naine ometi ei ärka; ettevaatlike liigutustega just nagu keerukat operatsiooni sooritav kirurg haarab ta riiulilt pehme fliisteki ja siirdub siis sellega diivanile. Kui ta viimaks aeglaselt pikali heidab ja teki üle õlgade tõmbab, tunneb ta korraks tohutut rahulolu. Väsimus laskub ta peale nagu kotitäis telliskive ja üheks hetkeks on tal kõigest ükskõik. Miko sulgeb silmad. Helena on minevik, tema vennad on minevik, lapsepõlv on ammu otsa saanud ja ära unustatud. Kõik tema kired ja lootused, usk ja pettumus kõlisevad aja tühjas liivakellas nagu teemandid.