Sa pead suudlema Silvat. Birk Rohelend

männikoor kleepub sõrmede all. Pruunikas vaik immitseb aeglaselt välja pisikesest august puutüves. Eemal, põlluveerel seisavad mehed, mitu meest, ilusate suurte pruunide hobustega, hallika veovankriga, kurjad silmad peas. Äkitselt põlvitab üks neist ootamatult maapinnale – ainus mees, keda ta nende hulgast tunneb. Mees põlvitab maha ja kummardub näoga maa poole. Ester seisab kaugel, ta on alles väike, aga ta näeb väga hästi. Ta näeb, kuidas tuttav mees surub oma pea vastu maad. Püsti tõustes on ta huuled mullased, need on sellised kitsad ja kuivad huuled, millest ta käeseljaga üle tõmbab. Ta vaatab, kuidas mees pühib suud, tal on halb olla, ta ei saa hingata, ta ei saa midagi aru. Korraga tunneb Ester, et kuklas kipitab. See on terav, vastik valu, mida oskab teha vaid verd imev parm. Kuid tema ei tohi liigutada. Ta seisab tolle kleepuva männipuu all, vastik parm kuklal, ja vaatab suurte pisaraid täis valgunud lapsesilmadega viimast korda oma isa, kelle need mehed igaveseks ära viivad. Isa, kelle huuled on ikka veel mullased.

      „Minge edasi, pool kilomeetrit mööda sama teed, viimane maja vasakut kätt.” Alles nüüd teeb ta silmad uuesti lahti ja vaatab naisele otsa. Holmide talust on parem eemale hoida, seda teab siinkandis igaüks. Oleks tal naisest põrmugi kahju või kui ta tunneks kübetki kaastunnet selle ilusa, naaritsanahkses poolkasukas daami vastu, siis ta ehk hoiataks teda. Aga Ester vaatab naisele otsa ja läheb siis sõna lausumata majja, jättes oma käru keset teed vedelema. Kui ta veidi hiljem aknast välja vaatab, näeb ta eemalduvat maasturit. Tema aiakäru on aida seina juurde lükatud.

      Muidugi, noogutab Ester omaette. Need sulid poleks oma suure masinaga muidu välja pääsenudki.

      Teda valdab vastupandamatu tahtmine sülitada.

*

      1996 oli imelik aasta. Helena kadus. Isa sai surma. Me kolisime emaga pealinna ja ma ei tohtinud enam Omaveres käia.

      „Kõik Stökelid on moraalitud inimesed,” ütles Silva ema. Pärast tema isa surma võttis ta tagasi oma neiupõlvenime – Hurt. Nii sai isast äkitselt minevik. Nagu ka Omaverest, vanaemast, Helenast, Mikost, Pavelist ja Jacekist, suurtest rohelistest aasadest, metsast ja raudteerööbastest. Lapsepõlv oma rõõmude ja muredega muutus mälestuseks, mida ei ühendanud argipäevaga enam ükski tegelik seos. Väikesed olulised ja vähemolulised hetked tardusid läinud ajas ja muutusid omaette saarteks teisel pool mälestuste ookeani silmapiiri, kus elati igavest, muutumatut elu.

      Helena. Miko. Järv. Meie viimane ühine õhtu.

      Isa.

      Robin hakkab iseäralikku kiunuvat häält tegema ja Silva ärkab võpatades mõtisklustest. Ingmar on läinud alumisele korrusele, istub oma väikeses kabinetis ja klõbistab klaviatuuril. Klahvide kõlksud kostavad siiani, läbi kahe korruse ja kahe suletud ukse. Silva paneb silmad kinni ja teeskleb vapralt magamist. Ta on endale Robini voodi ette põrandale mängult aseme teinud. Tervelt kaks tundi on nad mänginud poisi lemmikmängu – asjade sorteerimist – ja ta tunneb, et ei suuda enam ainsatki poisi häälitsust taluda. Nagu ema mõtteid lugedes jääb poiss äkitselt vait. Kui Silva salamisi ühte silma vidutab ja ettevaatlikult piilub, saab ta aru, et Robin seisab voodis püsti ja on ametis voodi puust servalaua närimisega. Tema liigutustest ei nähtu vähimatki väsimust.

      „Heida pikali, Robin,” sosistab Silva.

      „Heida pikali, nad näevad sind.” Ta vaatab kõrvale, see on Pavel, kes sosistab. Jacek lebab veidi eemal ja põrnitseb neid vihaselt. Ta on ühe rusika üles tõstnud ja viibutab seda ähvardavalt. Tema kõrval kõhutab Miko, tume tukk silmadele langemas, vahtides üksisilmi eemal seisvat Helenat. Rong läheneb rütmilise müdinaga.

      Äkitselt haarab Pavel ta jalast ja tõmbab ta pikali. Kruus rabiseb põlvede all ja tal on valus, aga ta ei suuda karjuda. Helena seisab rööbastel, lühike suvekleit seljas, juuksed tuules lehvimas. Linnud sädistavad okstel, rongi rattad müdistavad rütmiliselt metallil. See on kütuserong: lugematu hulk ümaraid roostes vaguneid venib mööda silmapiiri. Vedur ragiseb, kostab tume vile. Helena seisab ikka veel, seisab ja naeratab. Siis sukeldub ta nende kõrvale sõnajalapuhmastesse ja hetk hiljem müdistab rong neist kogu oma kohutava, raudse raskusega mööda.

*

      Ta tõmbab esimesed sügavad mahvid ja tunneb selgelt, kuidas mõnus rammestus kontidesse vajub ja maailm pehmemad servad omandab. Viha, mis ennist kõrvetavalt piinas, muutub nürimaks, selle jäik pitsitus leebub, jääb vaid sünge apaatia. Parasjagu läheneb mööda aiateed lüheldane jässakas mees, kelle paremal meelekohal on tilluke arm ja kelle lokkis juuksed kipuvad keskelt hõrenema. See on piirkonnapolitseinik Paul Vender, Miko Andersoni viimane sõber. Paul, kes on kaasa toonud kaks veepiiskadega kaetud jääkülma õllepurki, võtab nüüd tema kõrval vanal luitunud välikušetil istet ja heidab pilgu üles, suure tumeda taeva poole, milles säravad tuhanded eredad tähed.

      „Ma kuulsin, et siia kavatsetakse rajada uut raudteetrassi. See pidavat Holmide krundist läbi minema.” Pauli pisikesed helerohelised silmad uurivad Mikot terase uudishimuga. „Kas see vastab tõele?”

      „Jah.” Miko võtab pakutud õlle laisalt vastu.

      „Mis meie põllust saab?”

      „Kust mina tean?” Miko muigab. Õlu on mõnusalt jahutav, ööõhk karge ja laitmatult naistevaba.

      „Me peame midagi ette võtma. Me ei saa seda ju niimoodi jätta. Mõtle peaga, mees.”

      „Mul on pohhui.”

      „Valetad.” Paul naerab põlglikult. „Oi, raisk, kuidas valetad! Pealegi, asi pole rahas. Mida me teeme, kui kogu see värk välja tuleb?”

      „Põletame kõik maha.” Miko tõmbab viimase mahvi, viskab koniotsa ära ja haigutab. Nii kuradi hea. Tema soontes voolab täiuslik apaatia.

      „Loll oled peast.” Paul ei naera enam. „Sul on seda kraami rohkem vaja kui mul. Kelle juurde sa lähed, kui sa enam minu juurde tulla ei saa?”

      „Ma ei tea, ükskõik. Linna.” Pauli käitumine hakkab Mikole närvidele käima, ta tahaks praegu üksi olla, vaadata taevast ja tähti, hingata värsket õhku, ja mis peamine – mitte mõelda. Üldse mitte mõelda, ainult kuulata vaikust ja lülitada ennast kõigest välja.

      „Me peame mingi osa ümber istutama.” Paul tõuseb püsti ja hakkab rahutult edasi-tagasi kõndima. „Me peame leidma mingi muu sobiva maatüki ja sinna istutama. Millal see ehitus algabki? Ma kuulsin kuskilt, et keegi ütles, et juunis. Kas see on tõsi, Miko? Kas nad hakkavad juunis ehitama?”

      „Ma ei tea.” Miko surub lõualuud kokku.

      „Sa ei tea? Sa ei tea? Me ei saa seda ju niimoodi jätta, me peame tegutsema, tegutsema, ja kähku, muidu on kõik pekkis, sa ju saad sellest aru, Miko, saad ju aru, või ei saa,” vuristab Paul, nüüd juba selgelt tuntava ärritusenoodiga hääles. Ta hõõrub närviliselt oma pealage ja hetkeks mõtleb Miko: sellest see hõrenemine tulebki.

      „Saan. Tegeleme. Aga mitte täna.” Sõnad loivavad laisalt üle ta huulte, tal pole mingit tahtmist nende asjadega tegeleda. Jah, ta tegeleb, aga kunagi hiljem. Mitte praegu. Palun, Paul. Mine lihtsalt ära.

      Paul tõmbab kopsud õhku täis ja hetkeks jääb mulje, et ta hakkab kohe veel hullemini vatrama. Miko teeb silmad lahti ja vaatab talle otsa. Miski tema pilgus ilmselgelt vapustab Pauli, sest too tõmbub kohe tagasi, tõstab ootamatult käed üles, justkui kartes mahalaskmist, pöördub seejärel ning marsib sõnatult majja. Isegi oma pooleldi joodud õlle jätab ta kušeti juurde lauale.

      Miko nõjatub seljatoele ja põrnitseb taevast. Tähed säravad täna nii külmalt ja kaunilt. Imelik on mõelda, et nad on alati seal olnud. Noh, vähemalt enamik neist. Nad on näinud kõike, absoluutselt kõike, mis on Maa peal toimunud. Nii nagu ka puud ja majad; oo jaa, kui nemad oleksid osanud rääkida, oleksid nad rääkinud… Miko kortsutab kulmu. Nad oleksid rääkinud…

      Helenast.

      Mälestus ilmub pimedusest tema ette äkiliselt nagu piitsaplaksatus. Helena käed, pehmed ja nõtked, pikkade õrnade sõrmedega, silitamas tema juukseid. Suured rohelised silmad. Suvi, valge kleit, roheline muru, eredad päiksekiired murdumas