Sa pead suudlema Silvat. Birk Rohelend

kleidist läbi ja sihvakad jalad joonistavad välja kaks habrast siluetti. Miko komistab; jalad on kuidagi iseäralikud, rasked ja töntsid, kui ta Helenale järele püüab joosta. Veri vemmeldab, kõrvus kohiseb Helena naer. Ja siis – on tüdruk äkitselt kadunud.

      Nagu välgust rabatud seisab ta keset välja ja vaatab enda ümber, pimestatud päikesesärast. Putukad sumisevad rohus, nahk lõhnab päikese järele, rohukõrred sahisevad laisalt.

      „Helena?”

      Millestki aru saamata astub ta edasi, otsides pilguga tüdrukut. Eemal sätendab sinine järv, hetkeks on tal tunne, et Helena on vees. Ja siis ilmub ta välja ühe puu tagant, pesuväel, tumedad rinnanibud kumamas läbi õhukese kanga. Silmis iseäralik pilk, astub ta tema poole. Miko tunneb, kuidas veri talle korraga pähe ja niuetesse valgub. Hetkeks on tal tunne, et ta tahaks ära joosta. Ometi seisab ta paigal ja ootab kannatlikult, kuni tüdruk temani kõnnib, seisatab ta ees, lähedal, väga lähedal, nüüd puudutavad ta rinnanibud poisi ribikorvi ja ta tunneb, kuidas tüdruku soe hingeõhk talle vastu põski paiskub. Ta tahaks tüdrukut katsuda, igalt poolt, teda silitada, muljuda ja pressida kõigest jõust enda vastu, veri peksab ta meelekohtades ja Mikol on tunne, et tal läheb kohe silme eest mustaks. Siis paotab Helena oma huuled ja kallutab end tema poole, tema juuksed riivavad poisi põske. Ainult mõned millimeetrid lahutavad nende huuli. Miko sulgeb laud. Ja siis sosistab tüdruk: „Kui sa mind armastad, siis tõesta seda.”

      Poiss teeb uuesti silmad lahti, kortsutab kulmu; ta on valmis tegema kõike, ükskõik mida. Pupillid tõmbuvad tillukeseks, pinges keha ootab käsklust.

      „Sa pead suudlema Silvat.”

      Ning Helena viskab oma kuldse pea kuklasse ja jookseb naerdes vette, nii et vesi pritsib kõrgele õhku ja tema lumivalge pesu saab märjaks, muutub ihuvärvi ja paljastab peaaegu kõik.

      Aga tema seisab edasi järve kaldal nagu post, selgelt tajudes, kuidas mingi imelik nimetu raskus talle peale valgub, just nagu külm ja paks pruunikas järvemuda.

      „Sa pead midagi tegema.”

      Miko ärkab võpatades mõtisklustest. Kui kaua ta on siin olnud? Viis, kümme, viisteist minutit? Kaks tundi?

      „Sa pead minema Hageniga rääkima, sa ei saa seda lihtsalt niisama jätta, sellest tuleb ju jama.” Paul on muutunud rahulikumaks, aga tema hääl kõlab veelgi murelikumalt kui enne. „Kas sa saad aru, me oleme kaelani pasas, kui see kõik välja tuleb.”

      „Jah.” Miko raputab pead, sundides ennast lõplikult ärkvele. „Ma tean. Ma lähen homme.”

      Ta vaatab sõbrale otsa. Vender näeb välja vana ja hall, suisa armetu. Ainus pilk talle tuletab Mikole meelde, et sellest ammusest, päikselisest päevast on möödunud palju, tõesti väga palju aastaid.

      „Pealegi, ta on ju ikkagi sinu äiapapa. Ta pigistab sinu puhul raudselt silma kinni. Mina saaksin kohe kinga, kui ma suu lahti teeksin.” Pauli hääl kõlab kaeblikult, isegi paluvalt.

      „Jäta see halin juba ükskord! Kuradi eit selline! Ma ju ütlesin, et ma lähen.”

      Miko ajab ennast püsti ja marsib tagasi vaatamata minema, jättes aiaväravagi lahti.

      Kuradi raudtee. Kuradi Holmid. Kuradi Helena.

      Kõik on persses.

      Tal ei jää üle muud kui lihtsalt tegutseda. Kohe.

*

      Kaks tundi hiljem tuigub Silva trepist alla. Ta pea valutab ja ta on kohutavalt väsinud. Pärast kolme õhtujuttu, silitamist ja süles hoidmist on Robin lõpuks ometi magama jäänud, väherdes ja niuksudes läbi une. Kell näitab südaööd. Silva peas lõhuvad väikesed haamrikesed, sõrmed on paistes ja pakitsevad valusalt. Naine vajutab veekannu lülitinupu alla ja võtab kapist piparmünditeed. Käed värisevad, kui ta pakikese tassi riputab. Hetk hiljem klõpsatab nupp välja. Kui ta tulist vett teepakile valab, libiseb selle küljes olev paberist lipik tassi ja kaob hetkega vee alla. Mõtlematult sirutab ta sõrme lipikule järele ja toob kuuldavale oige. Vesi on tulikuum – muidugi, ta on selle unustanud.

      Kui ta hetk hiljem kapist pantenooli otsib, ilmub Ingmar tema kõrvale.

      „Mida sa karjud siin?”

      „Ma… kogemata.”

      „Ma mõtlesin, et midagi juhtus.” Ingmari silmad on ekraanivaatamisest punased.

      „Anna andeks. Ma olen väsinud.”

      „Sa oled alati väsinud.”

      Ingmar teeb külmkapi ukse lahti, võtab sealt õllepudeli ning teeb selle lahti. Seejärel toob ta nähtavale vorsti, või, majoneesi ja hapukurgipurgi ning hakkab endale võileibu tegema. Seda teeb ta alati – sööb, kui on närvis. Võileibade hunniku ja majoneesi hulga järgi saab kohe aru, kas tööl on parasjagu hea või halb nädal. Praegune nädal on väga halb.

      „Kus sa päeval olid?”

      „Mida?”

      „Mulle helistati. Meie alajaamas olevat olnud erakorraline elektrikatkestus. Taheti teada, kas keegi on kodus ja kõik on korras.” Mees tõstab pilgu ja vaatab naisele süüdistavalt otsa. „Ma pidin lõunaselt koosolekult ära jooksma. Kus sa olid?”

      „Mul oli tegemist.”

      „Mis tegemist sul olla sai? Käisid poes?”

      „Ei. Ma ju ütlesin sulle, et ma käisin arsti juures.”

      „Ütlesid või? Sul ei ole ju midagi viga.”

      Korraks tõstab Silva pilgu mehele, imestades endamisi selle üle, kas Ingmar tõesti teeb nalja. Kas see on iroonia? Aga ei, ei, mehe heledate silmade pilk on täiesti tõsine. Silva langetab pea. Isegi ta õlad vajuvad kühmu.

      „Ma käisin ju Robini pärast.”

      „Lollus.”

      Mees võtab võileivataldriku ühte kätte ja haarab teisega laua pealt õllepudeli. Siis ta peatub ja paneb võileivad käest. Vaba käe libistab ta Silva pihale, kust see aegamisi allapoole laskub, kobades tema pehmet ihu. Seejärel vajutab ta naise õlale ühe küsiva musi. Silva tõmbab ennast lahti ja astub paar sammu mehest eemale. Ingmar muigab virilalt ja lonksab siis pudelist.

      „Nad käisid isegi magamistoas.”

      „Kes?” Silva vaatab mehele üllatunult otsa.

      „Need elektrivõrgu mehed. Ma mõtlesin, et see on päris imelik. Mida nad siis arvasid, et pistikupesadest löövad leegid välja? See oli täiesti ebavajalik. Täielikud imbetsillid.” Ingmar ohkab ja võtab võileivataldriku taas kätte. „Ausõna, mõned inimesed lihtsalt absoluutselt ei mõtle, mida nad teevad. Lihtsalt passivad oma aja täis ja küsivad selle eest pappi. Ja siis minusugused tehku kogu tegelik töö ära.”

      Ingmar pöördub ja läheb ära. Üle tema kõhna selja paistab helendav arvutiekraan. Mees kõnnib arvutini, istub ja paneb kõrvaklapid pähe. Hetk hiljem hakkab ta kiiresti klaviatuuril klõbistama. Silva toetub küünarnukkidega kapile ja masseerib tuikavaid meelekohti. Tema pea valutab kohutavalt ja silme ees kipub virvendama.

      Nagu läbi kuldse udu kerkib tema silme ette üks ammune suvehommik.

      Kaks tüdrukut suvekleitides Holmide vana tumeda maja taga puupakkudel, vahtimas silme ees laiuvaid välju ja närimas heinakõrsi.

      „Kui kaugel see teie maa piir üldse on?”

      Helena naeratab. Kui ta seda teeb, paljastuvad tema veidi viltused esihambad – ainus iluviga tema kaunis näos. „Oh, seda ei tea enam keegi. Pärast seda põldu on metsatukk, aga selle taga on jälle meie maa. Meil on hästi palju maad, aga korraga ei näe seda kõike, alati on mets vahel.”

      „Sul on nagu oma kuningriik.” Silva hääles kõlab väike kadedusenoot. Iga kord kui suvi lõppes, pidi ta minema ema ja isaga tagasi linna, väikesesse kolmetoalisse korterisse, mille akendest paistsid tuhanded teised samasugused kõledad valguseruudud. „Sa oled nagu päris printsess.”

      „Kuninganna,”