Suvi I ja II: Pildikesi noorpõlvest. Oskar Luts

mõlemaid korraga. Aga nüüd, sillal? Mis arvas ta õieti? Kas ta arvas, et tal endise Joosep Tootsiga tegemist on, kellele kõike võib ütelda, mis iganes pähe tuleb? Oodaku, ka see märgitakse kirja!

      Siis järsku võtab punapea ometi uue jutuaine.

      “Issias,” ütleb ta tasa enese-ette. “Sa ütlesid enne, et sul on issias jalas. Kas sa ei võiks mulle ütelda, mis on issias?”

      “Ishias!” parandab Toots karmilt, kusjuures ta oma parema jalaga naljakaid nõksakuid hakkab tegema. “Ishias, aga mitte issias!”

      “Hea küll: ishias. Mis on ishias?”

      “Ishias? Kas sa tõesti ei tea, mis on ishias?”

      “Ei ole kunagi kuulnud niisugust tõbe.”

      “Ishias on niisugune haigus,” seletab Toots, “mida ainult rikkad ja haritud inimesed põevad. Teie siin, maal, võite mureta olla, teile ta külge ei hakka.” “Nojaa, aga mis ta siis teeb, see issias?”

      “Ishias, mitte issias!” vastab Toots. “Sa küsid, mis ta teeb? Arvad vist, et pead silitab. Ishias lööb kõigepealt jalga. Vaata, mis ta teeb. Vaata, kudas ma käin.”

      Toots astub mõne sammu Kiirest ette ja teeb käies parema jalaga imelikke liigutusi, tolmupilve maanteelt üles kraapides.

      “Oi, oi!” hüüab Kiir kohkudes. “See iss– ishias on siis üks väga paha asi. Aga ära sa,” lisab ta hoiatades juurde, “küla vahel nii käi.”

      “Soo!” vastab Toots seisatades. “Kudas ma siis küla vahel pean käima?”

      “Nii nagu enne.”

      “Aga kui ma ei saa.”

      “Kudas sa enne said.”

      “Enne! Enne ei olnud mul ishiast jalas, aga nüüd lõi ta järsku jalga. Pea meeles,” seletab haige sõber edasi, “ishias on niisugune tõbi, mis reisib.”

      “Reisib?”

      “Jaa, reisib,” vastab Toots rõhuga. “Reisib mööda inimese keha; mööda nõndanimetatud organismust. Kõigepealt lööb ta jalga, kuulab seal mõne aja ja hakkab siis reisima. Täna oli ta mul kõik aeg puusas, aga praegu tuli jalga tagasi. Kõige pahem on, kui ta lööb pähe.”

      Siin peatub kõneleja ja laseb sõbra kuuenööbist lahti, millest ta seletuse ajal kinni oli hoidnud.

      “Pähe ka lööb!” hüüab kuulaja. “Mis ta siis teeb?”

      “Siis,” ütleb Toots paljutähendavalt, “siis teeb ta vahel kaunis veidraid asju. Härra Ivanovil, mõisahärral, kelle juures ma teenin, käib ishias tihti peas. Ja kui härra Ivanovile ishias pähe lööb, siis võtab ta oma jämeda kepi ja kolgib esimest kättepuutuvat isikut kolkimise viisi. Ja kõige imelikum: pärast põle tal endal aimugi, mis ta tegi. Vaata, nüüd sa tead, mis ishias teeb. Sa tahtsid teada, mis ta teeb.”

      “Hm…” arvab Kiir. “Ei, siis on see ishias peris kardetav tõbi, kui ta niisugune on, nagu sa kõneled. Kas ta sulle ka vahel pähe lööb?”

      “Seni pole veel löönud,” vastab Toots, “aga ta võib iga silmapilk lüüa.”

      “Hm, hm… Ei, las ta olla siis parem jalas. Parem lonka siis juba ja käi, kudas tahad.”

      “Nüüd pole enam vaja longata: ta läks mul praegu puusa sisse tagasi.”

      Mõne minuti jäselevad koolivennad veel sel kohal ja sammuvad siis jälle edasi. Varsti jõuavad nad Paunvere esimeste majade juurde. Küla on täiesti muutunud, seda märkab Toots kohe. Näiteks juba need kaks uut maja risttee lähedal, mis surnuaia poole viib – neid ei olnud siis, kui ta veel kodumail oli.

      “Siin elab vorstmaaker,” ütleb Kiir, esimesele majale tähendades.

      “Vorstmaaker…” kordab Toots haruldast sõna ja silmitseb punaseks värvitud maja, mis talle mingisugust tema enese kunagi ammu valmistatud asja meelde tuletab.

      Majakese akna seespoolsel küljel ripub suur hallitanud vorstirõngas, nagu elu igavese ringjooksu sümbol. Lävel istub rammus kass ja mõõdab möödaminejaid rahuliku pilguga.

      Teises majas on pagariäri aset võtnud. Ukse kohal kõigub kullatud kringel, tuule käes keereldes, otsekui uhkustaks oma kergusega ja sisemise tühjusega. Lahtisest aknast vaatab välja paks valge näoga naisterahvas, nagu tahaks ta ütelda, et siin, nende majas on kõik valge, niihästi jahu kui saiad kui inimesed.

      Edasi tuleb pood, aga see on Tootsi vana tuttav ja selles ei leia kumbki koolisõber midagi iseäralikku. Ainult sildid kahel pool ust on aja jooksul tumedamaks muutunud; piipu suitsetavast talumehest teisel sildil pole vihm ja valjud tuuled muud alles jätnud kui piibu, ühe käe ja paari suuri vene saapaid.

      Ometi kutsuvad mingisugused mälestused ja ahvatlevad Tootsi poodi astuma. Parajasti kaebas ka koolivend joogijanu, nii et poodi isegi asja on. Sõbrad astuvad sisse ja tellivad mõdu. Klaaside puudusel panevad nad pudeli suu juurde ja “timmivad”, nagu Kiir seda nimetab, otse pudeli kaelast. Juues laseb Toots silmad poeruumis ringi käia ja siis tekib tal sarnasus kapteniga, kes silmitseb läbi kiikri merd.

      “Jaa, jaa,” ütleb ta pudelit suu juurest võttes ja Kiire poole pead noogutades. “Siin poodis käisime siis tihti.”

      Väljudes röhatab Toots nii valjusti, et ta isegi ehmatab ja kaupmehe poole tagasi vaatab. Õnn, et kaupmees uus on ja temast midagi ei tea, vanal oleks nüüd hea juhus hambaid irvitada. Läve ees seisatab Toots, sülgab korra, haigutab ja teeb liigutuse, mis isegi Kiirele ootamatu ja täiesti ülearune näib: ta ringutab. Oh see kolm korda äraneetud lambiõli, mis ta enesele kohvi asemel ihusse valas! Nüüd tõi kihisev joomaaeg selle õli sealt kuskilt alt uuesti kõri juurde üles ja nüüd tee sa, patune hing, temaga, mis iganes tahad. Sel kombel tahab see õli vist veel kaua edasi-tagasi rännata, nagu ishias, ega mõtlegi seedimise alla minna.

      Kiir vaatab sõbra ahastavat nägu ja juba hakkavad tumedad aimused ta hinges liikuma: kas Tootsile viimati ishias korraga pähe ei löönud? Ta astub paar sammu eemale, ümiseb mingisugust lauluviisi ja vaatab maha, nagu oleks ta maanteele midagi ära kaotanud. Teine silm peab aga siiski vahti ja piilub sülgava ning haigutava koolisõbra poole.

      Kuid viimane toibub varsti, sülgab nagu lõppude lõpuks veel ühe mehise matsu, köhatab, pomiseb midagi eneseette, ja teekond võib jälle edasi minna. Kiir hingab kergemini, kuid midagi järele pärida kardab ta siiski: jumal teab, missugused tõved ja tujud tema rikkal haritud koolivennal veel võivad tagavaras olla, ja kes vastutab selle eest, et ainsamgi ettevaatamatu sõna neid vallale ei päästa.

      Eespool on veel üks uus maja ilma ühegi ärisildita, mille kohta Kiir seletada teab, et see tohtrimajaks olla määratud ja praegu veel pooliti tühi seisvat. Siis pöörduvad sõbrad pahemat kätt ja sammuvad aeglaselt kirikumõisa poole. Veskijärve juures seisatavad nad jälle pisut, kus Toots leiab, et järv vaheajal väga ära on rohtunud. Veski käib “kõige kahe paariga”, nagu Kiir mürina järgi arvab otsustada võivat: veel pole läheneva suve kuumad ilmad kevadist suurvee ajajärku lõpetada jõudnud ja veski võib täiel jõul jahvatada. Siit pääseksid koolivennad mõnekümne sammuga, otse mööda jalgteed, kirikumõisa, aga Toots näeb teisel pool järve jälle üht uudist.

      See väike maja seal järve kaldal on tema äraolekul ümber ehitatud ja paistab nüüd suurena ja toredana. Lähemal vaatlemisel näib, nagu oleks väikesest majakesest teine, suurem, risti läbi ehitatud; keskpaigas on see koguehitus nüüd kahekordne, ja raske on ütelda, kumbapidi ta nüüd pikem on või laiem. Majakese ees, järve kaldal, kasvas seekord üks paju, see on seal praegugi alles, aga näib kõrge ja uhke maja kõrval pisikesena ja mannetuna. Majakese akna all oli veel üks vaher, kuid seda ei ole enam; arvatavasti hukkus see noor, kena puu ümberehitamise juures.

      “Nüüd on seal apteek,” seletab Kiir, muutunud hoonele tähendades.

      “Jah, ma näen,” vastab Toots. “Kull on ukse kohal.”

      Päike kõrvetab ikka kuumemini; Toots kahetseb juba tõsiselt, et ta hommikul pika