Suvi I ja II: Pildikesi noorpõlvest. Oskar Luts

oma, küll võõrast. Aga sina? Sina oled noor, sinu jalad peaksid ikka veel vastu pidama. Ja siis on imelik veel see, kudas see häda sulle nii järsku tuli.”

      “Jah, järsku tuli see häda küll. Isegi ei saanud aru, millal ta tuli.”

      Siis lähevad mõlemad kambrisse. Joosep veab oma paremat jalga järel nagu kooti ja oigab tasa.

      “Armas aeg!” hüüab ema, poega silmates. “See on ju päris sant. Vaata, kudas ta käib. Ja sina, vanamees, küsid veel ja imestad, kudas ta nii järsku haigeks jäi. Jumal paraku, kas haigus kunagi küsib, millal tulla või mitte tulla.”

      “Jah!” õhkab Joosep ja vajub väsinult pingile. “Aga,” läheb ta mõne silmapilgu järel elavamaks, “kui me teda hoolega arstima hakkame, seda jalga, küllap ta siis juba paraneb. Ma tahaksin kord katsuda heinapebrevanni ja pärast nõgestega üle vihelda.”

      “Jumal teab,” arvab isa, “kas see aitab; mina olen katsunud niihästi seda kui teist. Ei saa aru ühtigi, et parem oleks.”

      “Küll ta aitab,” vastab haige poeg.

      “Peale selle tean ma veel ühte rohtu… mulle õpetas üks vana metsavaht Venemaal. Katsume seda ka.”

      Viimaks, kui küllalt on kahetsetud ja kaheldud ja pisut keha kinnitatud, pannakse suitsud põlema – Joosepil on suur karp kalleid Venemaa paberosse ühes – ja jutt kaldub põlluharimisele ning karjakasvatusele.

      “Missugune põllujaotuse sisteem on praegu teie pool maksev?” küsib Joosep, suitsujuga läbi nina lastes ja haiget jalga pahemale põlvele tõstes.

      “Kudas? Missugune…”

      “Nojaa,” seletab küsija, “mitmesse põldu jaotatakse siin nurgas künnimaa?”

      “Ah nii!” saab isa seekord aru. “Noh, samuti nagu ennegi. Või mis meil siin uut võib olla.”

      “Oo, ei!” hüüab poeg kahetseva naeratusega. “See sisteem on vana. See on juba ajast ja arust. Venemaa suurtes mõisates, näituseks…”

      Ja poeg seletab pikalt ja laialt Venemaa suurte mõisate põlluharimisviisi.

      “Aga karjakasvatus?” küsib ta peale seda. “Mitu lehma on meil praegu?”

      “Seitse.”

      “Kui vähe! Mis tõugu nad on?”

      “Jumal nende tõugu teab… Seal nad karjamaal on…”

      “Oo, ei! See ei lähe. Ka karjakasvatuses peab kindel sisteem valitsema. Üleüldse, nagu ma näen ja ennemaltki olen tähele pannud, seisab kodumaa põlluasjanduse ja karjakasvatuse peaviga sisteemi puuduses. Siin, kodumaal, ollakse väga visa vastu võtma uuendusi ja sisteemi.”

      “Mis asi see on, see… nagu sa ütlesid… sitsteen või…?”

      “Sisteem, sisteem. Mina ütlen: sisteem. Sisteem on – kord.”

      Sel silmapilgul näeb Joosep õues mingisugust uudist, tõuseb kähku üles ja astub kiirel sammul üle toa. Akna lähedal aga jääb ta järsku seisatama, oigab, triigib jalga ja katsub puusa. Vanemad vaatavad talle kahetsevalt järele ja imestavad mõttes, kuidas võib niisuguses peenikeses jalas nii suur ja jäme valu olla.

      Siis minnakse õue, käiakse karjaaias, laudas, aidas ja rehe all. Kõike tahab Venemaa võõras enne oma silmaga näha, kui ta mingisugust nõu võib anda. Ta võtab õuest jämeda kasekepi, toetab end käies selle najale, oigab ja ägab aegajalt nii kurjasti, et isa nõutult pead raputab, aga käib ometi igal pool ja vaatab kõike, mis põllumeest iganes võib huvitada. Nii on Joosep Venemaal tihti näinud oma mõisahärrat õues komberdavat, ja nüüd ei sünnita talle mingit raskust seda järele teha. Oma haige jalaga arvab ta enese vastu isegi aukartust äratavat; muidugi ütlevad mõned, kes teda nii näevad: “Vaadake, kui tark ta on, kuidas ta kõik teab! Mis kõik ei teeks see inimene, kui ta terve oleks. Aga ta vaeneke on haige. Nii noor, nii tark, aga haige.”

      Mõnes kohas peatub Joosep kauemat aega, näitab kepiotsaga kõnesolevale asjale ja teeb isale karmi tähenduse:

      “Et see homme päev korda seataks!”

      Nii ütles see seal tihti… Venemaal.

      III

      Joosep Toots asub Ülesoo tagakambrisse elama: joob hommikuti kohvi, suitsetab Venemaalt toodud paberosse ja leiab, et nii kaunis kena on elada. Esimestel päevadel ei sega ta end suuremat talupidamisse, istub enamasti toas ja sorib laua juures mingisuguseid pabereid, mis ta oma jahikuue põhjatumatest rinnataskutest pakkide kaupa välja võtab. Aegajalt komberdab ta kepi abil õues ringi, vaatab kaevu, maja katust ja kodumaa taevast. Mõnikord käib ta kopliski, istub tüki aega tühja heinaküüni lävel ja näib mõningate asjade üle tõsiselt järele mõtlevat.

      Aga peale seda hakkab temas endine ettevõtlikkus avalduma. Kõigepealt asub ta maise kallima vara jaluleseadmisele. Ta võtab rehe alt suure koti ja käib sellega mitu korda aida ja koplis oleva küüni vahet, missuguste käikude tagajärjel aida esikusse tekib kõrge kuhi heinapepri ja muud prahti. Siis toob ta metsast veel ühe kotitäie männikasve, niidab aia äärest natuke nõgeseid ja segab kõik need vahendid aida esikus segamini.

      Ühel päeval, kui see kõik valmis, istub ta aida lävele ja vaatleb mõttes olles suurt, kohedat rohuhunnikut nurgas.

      “Kas see kõik, mis siin praegu on nurgas, tõesti ei peaks aitama?” küsib ta eneselt mõttes. “Sest olgu kudas on, aga vihmaste ilmadega pole asi parema jalaga tõesti korras. Ei või ütelda, et ta narr just valutaks, aga ta justkui pakitseb, justkui oleks teine unine ja tahaks magada. Ja üleüldse,” lisab ta lõpuks juurde, “vannid on head asjad. See seal, Venemaal, käib iga päev vannis.”

      Järgmisel päeval köetakse sauna. Näib, nagu tahaks kütja puid ja hagu niikaua ahju ajada, kuni sauna korsten punetama hakkab ja taevas korstna kohal lõkendama lööb. Viimaks arvatakse kuumust küllalt olevat ja arstimine võib alata. Haige perepoeg ähib ja puhib mõne minuti heinapeprede keedises, mispeale ta enese kohe tervema tunneb olevat.

      Sel päeval ei lähe ta enam õue, vaid lamab voodis, vaiba all, ja ajab emaga juttu, kes aeg-ajalt küsimas käib, kas haigel vahest midagi tarvis pole.

      Ei, haigel pole suuremat midagi tarvis, haige on priske ja punane nagu piison ja suitsetab nii kurjasti, nagu tehtaks Ülesoo tagakambris kütist.

      “Kes teab, mis need minu endised koolivennad ja kooliõed siin ka peaksid tegema?” küsib Joosep muu seas.

      “Kes neid teab,” vastab ema, “eks nad ole mõned siinsamas vanemate juures, teised jälle linnas, või mujal kaugemal.”

      “Ega sa ei tea, ema,” küsib Joosep seepeale ruttu, “kus see Raja peremehe tütar praegu on? Adeele, või kuda ta nimi oli… valkjate juustega… Sa nägid teda küll, ta käis ka minuga ühes koolis.”

      “Ah see,” ütleb ema, “noh, miks ma seda ei tea. Eks ta ole kodu, Rajal.” “Aa,” ümiseb Joosep, “või Rajal. Mehele ei ole veel läinud?”

      “Ei ole veel. Saare noorhärra kuuldi ikka olevat teisel suur peigmees, aga vahepeal oli jälle kuulda, et asi katki jäänud, või kudas see oli. Mine neid tea, nemad ju nii kangesti koolitatud ja haritud, või siis nende asju meiesugune inimene kuskilt õieti teada saab. Kuuled niisama siit ja sealt, mis inimesed kõnelevad.”

      “Hm… või nii kangesti koolitatud ja haritud,” ümiseb Joosep uuesti ja paneb uue paberossi põlema. “Vaata narri! Aga ütle mulle, kes on see Saare noorhärra?”

      “Noh,” vastab ema, “teda peaksid sa ju kah tundma. Tema käis ju kah sel ajal koolis. Arnu vist on teise nimi.”

      “Ahaa!” hüüab Joosep. “Seesama ongi! Nooh, miks ei tea, mäletan väga hästi. Seesama ongi Saare noorhärra? Nooja-noh, miks ma teda ei tea. Kus ta siis nüüd ise on?”

      “Linnas… tudeerib.”

      “Aa! Vaata, vaata – studeerib.” Joosep vaatab lakke ja näib midagi meelde tuletavat. Õiguse