Suvi I ja II: Pildikesi noorpõlvest. Oskar Luts

viskab see võim Kiirele silmuse kaela ja vedib – tuhknai! – sinna, ülespoole. Ei, pea kinni, oota: enne veel, kui võim vedima hakkab, – silmus on Kiirel siis juba kaelas, – noojah, enne paneb punapea endale kitsaservalise õlekübara pähe, lõhkise sabaga pintsaku selga, nööbistatud kamassid jalga, võtab läikiva käsirauaga patseertoki kätte ja ohkab.”

      “Ohkab? Võtku sind see ja teine oma jutuga! Ma ei saa sõnagi aru.”

      “Ole vait!” sosistab Toots, peaga eemale tähendades. “Rätsep tuleb.”

***

      Mõne aja pärast tuleb ka Kuslap kõnelejate juurde. Viimane ei too jutusse midagi uut, ta vahib kuhugi kõrvale ja vastab Imeliku küsimustele paari tasase sõnaga, või ainult peanokutamisega. Tootsi ilmumine Paunveresse ei avalda temasse mingisugust nähtavat mõju, ja mõisavalitsejal on tundmus, nagu oleks väikese kasvuga, kõhn mehike temale koolipõlvest saadik pahane. Üldse vindub jutt, mis Tootsi ja Imeliku vahel oli üsna elav, Kiire ja Kuslapi juuresolekul nagu tuli toores puus.

      “Tont teab,” mõtleb Toots, “Venemaal olles oleks mõnikord või sada rubla annud, et mõnda koolivenda näha, aga nüüd tule vahel siia ja siis ei oska sa niisuguse Kuslapiga õieti midagi peale hakata.” Peale selle on ka Kiir täna puine nagu sügisene heinputk ja vingutab ainult mokki Imeliku jutu puhul. Aga olgu’nd Kiir pealegi niisugune nagu ta on ja kiskugu või siinsamas ära see läikiv käepide toki küljest – temaga on kõik pikemad jutud alles ees –, kuid Tiuks, Tiuks, kas sel siis temale tõesti midagi ütelda pole? Oma lüheldase kasvu juures on see veider mehike veel pisut küürus ja lohkus palged teevad ta vanemaks, kui ta tõesti on. Väikesed mustad vurrud püüavad talle otsapidi suhu langeda, mis teda vana Kuslapiga tublisti sarnastab, keda Toots koolipõlvest hästi mäletab. Tema sinikashalli, kulunud kaelarätti arvab Venemaa külaline kunagi kuskil näinud olevat… võimalik, et Kuslapile selle rätikuga leiba kooli järele toodi. Kes teab… Peale selle laseb Toots oma pilgu üle koolivenna jämeda toimega kodukootud ülikonna ja naiste kummisaabaste käia ja ei leia kõiges vaadeldavas midagi lohutavat. Tiuksu väikestes, kahvatutes kõrvalehtedes on veel küllalt äripäevast tolmu ja ta kirpudest söödud kael näib sama peenikesena kui koolis käies.

      “Jaa, jaa,” arvab Toots uuesti mõttes, “tont seda teab, mõni ei muuda ennast sugugi. Niisama Kiir: hakkas kord kandma nööpsaapaid – ja kannab surmani; oli kord töllmokk – ja jääb töllmokaks surmani.”

      Ainuke, kes oma jutuga koolivendade vahel mõninga sideme loob, on Imelik. Tema nõuandel lähevad viimati kõik neli noormeest kirikusse.

      Kiir kergitab püksisäärt, laseb enese põlvili ja loeb ruttu ja posinal meieisapalvet, kusjuures ta huuled naljakasti toruli ajab, otsekui tahaks ta jumalale selgeks teha, et asi tema pattudega pole sugugi nii paha, nagu see vahest esialgu näib. Ühe silmanurgaga mõõdab ta enda kõrval seisvat Tootsi ja jõuab otsusele, et kui juba keegi Paunverest igavest piina peab kannatama, siis paharetil ja tema sellidel igatahes pole tarvis seda isikut kaugemalt otsida. Siin tema kõrval seisab igavene koogumees, kelle küljes arvatavasti juba kohtki on valmis vaadatud, kuhu talle kord kahvliga torgatakse. Seepeale võtab ta taskust kullatud äärtega lauluraamatu, otsib lauldava salmi, köhatab ja hakkab heleda häälega laulma. Tootsile kuuldub säärane hääl nii ootamatuna, et ta koolivennast pisut eemale nihkub; ühes sellega püüab ta välja rehkendada, kaua jõuaks ta seesugust pirinat kannatada, kui ta seda tõesti oleks sunnitud kannatama. Korraga jääb punapea vait ja neelab mitu korda järjestikku: kirikusse ilmub Raja peretütar, aeglaselt altari poole sammudes. Mitmed kirikulised vaatavad noorele neiule järele ja müksavad üksteist küünarnukkidega, nagu tahaksid nad ütelda, et nüüd see on tulnud, keda oodati. Toots arvab siidriide kahinat kuulvat ja vaatab Imelikule küsivalt otsa; koolisõber vastab vaevalt märgatava pealiigutusega. Kuslap seisab pisut eemal ja on valmis kuulma niihästi jumala kui inimeste sõna. Temast on kaugel kõik maised ihad, tema meelde tärkab aeg-ajalt ainult homse päeva tööplaan. Tema ei nõua oma saatuselt muud midagi, kui aga tulev päev oleks eelmisega sarnane. Ja saatus omalt poolt ei paku talle ka midagi, vaid laseb teda sammuda vaikselt oma kitsast rada, nagu neid palju sammub. Mis läheb see Tiuksule korda, et keegi kähisevas siidseelikus kirikusse tuli ja tema punapealine koolivend sellele neiule õieli kaelal järele vahib.

      Imelik hakkab Tootsi saladuslikust jutust aru saama, mida teine kirikuõues kõneles. Tema tõsise näo üle lendab vari, otsekui oleks teda tabanud mingi paha ootamatus. See aga, kes tuli kähisevas seelikus, on endale juba kantsli lähedal koha leidnud ja istub seal ses kindlas arvamises, et tema on üks neist kõige õnnetumatest ses kurjas maailmas.

      XIV

      Köster teeb suured silmad, kui ta kirikust välja tulles nii palju endisi koolipoisse näeb kirikuõues seisvat. Muu seas on Toots ka ühe endise kooliõe “kinni püüdnud” ja ajab viimasega Kiire põrnitsemisest hoolimata elavalt juttu. Raja peretütar ei tee nagu kiuste rätsepmeistrist midagi välja, ennemini saab Kuslap aeg-ajalt lahke pilgu osaliseks kui kolm korda õnnetu punapea.

      Köster teretab kõiki lahkesti, raputab kaua Tootsi kui haruldase võõra kätt ja kutsub noori inimesi silmapilguks “enda poole”. Kutse võetakse vastu, kogu seltskond liigub kuulsa Paunvere koolimaja poole, kusjuures köster Tootsi käe alt kinni hoiab ja mõisavalitseja käekäigust üht kui teist teada soovib. Nende kõrval sammub Raja peretütar, Tootsi ladusatele seletustele naeratades. Näib, nagu oleksid vihasemadki vaenlased üksteisega kokku leppinud ja otsekui suudleksid hiired kassiga. Kuid mida liigutavam on pilt kolmest eelminejast, seda veidram on see kolmest järelkäijast. Imelik astub Tootsi selja taga ja vaatleb naerataval muigel koolivenna naljakat kuube, aeg-ajalt Tiuksu poole julgustavat pilku heites. Viimasele on julgustamist hädasti tarvis, sest see võõrsileminek ei näi kõhnale mehikesele sugugi meeldivat; ta sammub aralt ja kõheldes, otsekui aru pidades, kas minna või mitte. Väga tänulik oleks ta Imelikule, kui see talle luba annaks kirikuõue tagasi minna ja kojusõiduni vankril istuda. Kõige järel “hiilib” Kiir, jalgteelt kõrvale kaldudes ja puude ning põõsaste vahelt nähtavasti kõige kõveramat teed koolimaja poole otsides. Ta läheb teistega ühes ja ei lähe; ei lähe, aga läheb siiski. Kui köster silmapilguks tagasi vaatab, teeb punapea paar pikka sammu jalgtee poole ja vahib hoolega puude latvu. Üldse ähvardab seltskond, mis nii tiheda reaga algab, lõpus koost laguneda.

      Kui köster, Toots ja Raja peretütar koolimaja peaukse, nõndanimetatud klaastrepi juurde jõuavad, tuleb Kiir hoopis teisest küljest, toa nurga tagant neile häbelikult vastu. Krimpsus näoga koolivenda nähes tekib Tootsi vaimusilma ette Ülesoo vana vooster, kes kodurahvaga alati ühes kooserdas, keda teel olles kunagi näha polnud, kes selle eest aga kohalejõudjat juba ees ootas.

      Köster laseb Tootsi käsivarre lahti, seisatab ja palub külalisi sisse astuda. Kuslap on viimase lootuse kaotanud kirikuõue tagasi pääseda, ta laseb enesega nüüd kõik sündida, mida teised heaks arvavad. Lävel saab ta Imelikult veel julgustava vopsu vastu külge. Viimasena läheb Kiir, hapult naeratades ja teist külge ees ajades.

      “Need on kõik meie vanad sõbrad,” ütleb köster, külalisi oma abikaasaga tutvustades. “Kui sa teisi noormehi ei peaks mäletama, siis vähemalt Tootsi… härra Tootsi mäletad sa ikka.”

      Kiirt ja Raja peretütart kui Paunvere elanikke tunneb köstriemand juba ennemast, Toots elab ta mälestuses oma kuulsa minevikuga, üle jäävad ainult Imelik ja Kuslap kui enamvähem võõrad.

      Seepeale istuvad võõrad peremehe kutsel poolringis köstri kirjutuslaua ümber, kuna köster ise tugitoolis aset võtab. Raja peretütar ja majaproua algavad nurgas sohval istudes poolkuuldavalt omavahelist juttu.

      “Noh,” ütleb köster, noormeeste poole pöördudes, “nüüd siis, hulga aja järele, näeme üksteist jälle, mu armsad sõbrad. Ma olen ütlemata rõõmus, et oma endiseid koolilapsi nii tervelt ja priskelt enda ees näen. Rõõmustan seda enam, et te kõik endile juba elus teatava seisukoha olete loonud ja iseenese hoole ja vaevaga võite omale igapäevast toidust teenida. Annaks Jumal jõudu, et te ära ei väsiks käimast alustatud teed ja püüdmast sihtide poole, mis te omale olete määranud. Väiksed ja rammetud olite siis, kui teid eluteele saatsin, tugevatena ja elujõulistena tulite mind vaatama, mind, oma vana kooliõpetajat,