Mäss ja meelehaigus. Juhan Luiga

nüüd võitleb haige, ta väänleb surma küüsis. Ei kesta enam kaua, ja haige on 3-päevase raske haiguse järel surnud.

      See on puudulik kujutus vaimuhaigusest, nagu neid alkohol mitmesuguseid sünnitab: delirium alcoholicum, delirium tremens, nagu ta rahva seas tuttav. Põlgus alkoholi vastu tõuseb rindu igaühele, kes niisugust ja veel kurvemaid pilte näeb, milles alkohol süüdi. Kuni 19 % vaimuhaigetest alkoholi põhjusel langeb niisuguse kurva surma kätte (meie kliinikus 10 %), kõige paremast ravitsemisest hoolimata. Need aga, kes alkoholi-hulluse läbi teevad ja eluga pääsevad, kaotavad siiski palju. Seda meest, mis ta enne oli, ei saa tast kunagi enam, kuigi ta pääliskaudselt vaadates endine näikse olevat. Õrnemad, kõrgemad hingejõud, kõlblik võim on parandamata haavatud. See nähtus, et inimene alkoholiga ära harjub, teeb juba selgeks, et viin inimese kehakudet muudab. Kas ta sedasama ei peaks ka pääajuga ja inimese vaimuga tegema? Küsime nüüd psühhiaatrite ehk vaimuhaiguste tundjate käest, kuidas nemad teaduslikult alkoholi tähtsust meelehaiguste kohta põhjendavad ning kuidas on alkoholi ja meelehaiguse vastastikune seis.

      Kehalikud haigused rikuvad inimese varanduslikult. Vaimuhaigus aga kombelikult. Selles seisabki vahe vaimu ja keha haiguste vahel ning sellest on ka aru saada meelehaiguste suur mõju, mida nad kehalikkude haigustega võrreldes inimsoo pääle avaldavad.

      Kõige suuremad ja valusamad haavad löövad ühiskonnale hulkujad ja kurjategijad. Nendest on aga, nagu viimasel psühhiaatrite kongressil Münchenis uuesti näidati, üle 70 % täiesti vaimuhaiged. Meie oleme harjunud ainult neid vaimuhaigeteks pidama, keda hullumajades kinni peetakse, kaugelt suurem osa aga asub väljas tervete keskel. Dr. Ströhmbergi statistika järgi on Liivimaal 2741 vaimuhaiget, nendest on umbes 500 hullumajades kinni, kuna teised väljas elavad. Aga Ströhmbergi arvu võime kindlasti kaks korda suuremaks võtta, kui täielist arvu vaimuhaigete üle tahame kätte saada. Nüüd on aga just need kergemad vaimuhaiged, kes mitte majades pole, kõige raskemad inimsoo vaenlased, kahjutegijad. Niisuguseid degenerante, vaimunõrku valmistab, nagu seda vaimuhaigete arstid pea ühel häälel tõendavad – alkohol. Kraepelin (nüüd Heidelbergis, enne Tartu kliiniku vaimuhaiguste professor), keda praegusel ajal kogu haritud ilmas õigusega kõige tähtsamaks vaimuhaiguste tundjaks loetakse, ütleb omas viimases kirjatöös kliiniku näidete ja katsete najal: “Iga inimene, kes iga päev alkoholi tarvitab, kui ka ainult söögi alla, tuleb vaimuhaigete, alkoholihaigete sekka arvata.” Kraepelin, niisama suurem hulk teisi psühhiaatreid on viimasel ajal ise kange karsklane, ja arstide kongressidel on tema juhatusel ikka üks osakond, kes alkoholi halva mõju vastu võitlema üles kihutab.

      Professor Tšiž seletab: “Alkohol võtab inimeselt kombeliku jõu. Inimest aga, kes niisuguse pääaju rikkumise põhjusel kõlbmatuks on saanud, kurjategijaks teha on ainult liht juhtumise asi.” Et alkohol ja kuritegu teineteist toetavad, näeme selgesti Norramaal. 1844. kuni 1875. aastani vähenes alkoholi tarvitamine (karskusliikumise abil) 10 toobi päält 4 toobini hinge pääle. Sellesama aja jooksul kahanes kurjategijate arv 100 000 inimese kohta 248 päält 180 pääle. Siit on alkoholi paha mõju meie kombeliku elu pääle näpuga katsuda.

      Seniajani olid teadusemehed selles ebaarvamises, et alkohol kahjulikuks saab, kui teda suurel mõõdul tarvitatakse, ja jõid ise väikesel mõõdul edasi ja soovitasid ka teistele. Viimase aja uurimised, iseäranis Kraepelini töökojast, näitavad, et alkohol ka vähemates mõõtudes, kui teda tihti tarvitatakse, oma hädaohtlikud jäljed inimese hingesse maha jätab. Ta rikub nimelt peenemad kombelikud tunded. Arvamine, nagu jätkaks viin julgust ja mõtteteravust, on koguni kõrvale tõrjutud, seda ei usu meie ajal enam joodikud isegi. Prantsuse uurijal Brianil on õigus, kui ta tõendab: “Iga kork, mis viinapudeli päält lendab, surmab inimese hinge.” Suurem hulk enesetapjatest loetakse õigusega meelehaigete liiki ja nendest on 50 % vaimuhaiged alkoholi mõjul.

      Meelehaiguste sünnitajaid on mitu: kõige enam mõju nendest üksikutest avaldab pikaajaline alkoholi tarvitamine. Prof. Tšiz leidis Peterburis üle 13 % kõigist vaimuhaigetest alkoholihaigeid. Tartu kliinikus tuleb minu arvete järgi 14 % kõigist meelehaigetest alkoholi kaela. Rothenburi haigemajas Riia linna ligidal on säälse statistika järgi viimase üheksa aasta sees ravitsetud 321 alkoholihaiget, see on 7 % kõigist vaimuhaigetest. Alkoholi-hulluse all mõistame meie ainult seda haigust, kus alkohol üksi süüdi on. Kui meie aga need meelehaiged ühes arvame, kellele alkohol haiguses kaasa on aidanud, siis tuleb viie vaimuhaige pääle üks haige alkoholi joomise pärast, nagu Tšiži arvud näitavad. Kehalikud haigused on nõndaütelda isiklikud haigused, inimene kannab enamasti üksi oma koormat. Vaimuhaigused on selle poolest hoopis teist laadi. Vägev on vaimuhaigete mõju selle läbi, et ta pärandusena ühe inimese päält tema lastele edasi jääb. Selle läbi saab vaimuhaigus seltskonna, rahva haiguseks ja võib ajaga terve rahvasoo ära õõnestada, nagu meie seda Prantsusmaal näeme. Nüüd saame kohe oma vaenlast ühest küljest tundma, kus tema paha kius iseäranis silmapaistev on. 3/4 vaimuhaigetest on oma koorma vanemate pärandusena kanda saanud. Looduse püüd, sund on niisuguseid nõrku, kahjulikke isikuid kahjutuks teha, ilmast hoopis ära kaotada, et rahvast puhastada. Nagu meri iseennast pahedest, kahjulikkudest jagudest puhastab, nõnda teeb ka seltskond. Kõlbmata liikmed heidetakse ära. Kuulus prantsuse uurija Morel arvab, et selleks vähemalt 4 põlve ära kulub. Kui see nõrgestatud suguharu kadumine iga kord ka nii ruttu ei sünni, tulemata see langemine ei jää, ja mida pikemalt ta kestab, seda laiemalt avaldab vaimuhaigus oma hävitavat mõju päranduse najal põlvest põlve. Seame Moreli järgi ühe vaimuhaiguse pärivuse tabeli siia üles. I põlves tarvitab isa näiteks alkoholi nagu tavaliselt pruugiks; see teeb teda aegamööda närvinõrgaks, kui ka nähtavalt vähe. II põlves on selle isa lapsed oma iseloomu poolest äkilised, isesugused, laisad, degenerandid, ühepoolsete annetega, kurjategijad jne. III põlve lapsed on juba päris vaimuhaiged: langetõbised, hüsteerikud, kanged joodikud. Niisugused rasked vaimuhaiged sünnitavad nõdrameelseid ilmale ning nendega kaob suguharu, sest rasketel nõdrameelsetel puudub täiesti sigivus. Nii kaob IV põlvega inimese suguharu. Iga nõrgestatud suguharu ei kao muidugi nii lihtsalt, mõni haru saab uut jõudu väljastpoolt, paraneb, ning rühib tervete inimestega ühes edasi.

      Meie näeme alkoholi suurt võimu. Lühikese ajaga võib ta terve suguharu ära hävitada, või mis veel halvem, kõlvatumaid ja kahjulikke liikmeid rahva sekka sünnitada. 64 % joodikutest, nagu kindlad ja täiesti usaldatavad arvud kodumaalt ja väljamaalt näitavad, valmistavad oma järeltulijatele niisuguse kurva saatuse. Tuttav on kõigile, et langetõbised suuremalt jaolt joodikute lapsed on. Pärandatud haigus võib ennast iga põlve juures isesuguseks muuta, aga kaduma ta ei lähe. 148 haigest, kes isast otsekohe oma haiguse olid pärinud, on 50–52 %, kellel isa joomine vaimuhaiguse põhjuseks oli, kuna 35 % juures teistsugused nõrkused isa juures laste vaimuhaiguste põhjuseks olid. Kas meil paremat näidet tarvis läheb alkoholi kui inimsoo hävitaja kohta! Mis seda asja veel halvemaks teeb, on see kurb nähtus, et haiguste sünnitaja alkohol oma võimus aasta-aastalt tõuseb, nagu vastuvaidlemata meie- ja väljamaa statistikatest näha.

      Asi on selge: alkohol on suur inimese hinge vaenlane. Nüüd küsime, missugust salvi, mis vaiku tohtrid selle hinge paha haava pääle juhatavad? Peab tunnistama, rohtu on vähe, või õigem, ei ole ühtegi, nii palju kui neid ka soovitud ja soovitatud on. Hilja aja eest seisis veel “Postimehes”, Ameerikas olevat joomise tõve vastu rohi üles leitud. See olevat strühniin. Strühniin on ammugi arstide käes alkoholi vastu tarvitusel, ma ise olen teda mitu korda katsunud tarvitada. Abi pole temast mitte nimetamise väärt. Ka palju teisi rohte on katsutud. Maksaekstrakti on sisse antud, et joomatõbise rikutud maksale asemikku anda, aga mõju oli tühine. Viimasel ajal on Peterburis professor Behterev ja teised hüpnoosi hää järjega katsunud ja koguni mitu joodikut parandanud. Ma kardan aga, et liigne tuhin ja palav lootus neid petab. Teised järelekatsujad ei leia hüpnoosist midagi tulu alkoholi vastu. Ja mõistagi, inimese ära võõrdunud kombelikku tunnet ei saa meie mitte tilkadega ega pulbritega ega ühegi “kunsti” läbi õiendada ja hääks teha. Dr. Legrain, Helveetsia joodikute parandusmajade eestseisja, juhatab ainult õiget rohtu. Ta ütleb: “Kui joodik tahab omast tõvest paraneda, siis sulatagu tubli portsjon hääd tahtmist suure hulga kannatuse sees ära ja võtku seda segu omale aasta jooksul mitu korda päevas südame pääle ja hoidku alkoholist nii kaugele kui