Sarai tapmine. Jessica Ann Redmerski

välja, Sarai,” ütleb ta kõlavalt. “Javier igatseb su järele.”

      Ma ei liigu paigast. Võib-olla, kui ma püsin vagusi, jääb ta uskuma, et see, mida ta peegelduses näeb, on ainult valguse silmapete.

      Ta pöörab pilgu minult, nagu oleks ameeriklane midagi teinud, et taas tema tähelepanu äratada.

      “Javier tahab, et Guzmán sureks,” ütleb Izel. “Ta poleks sind palganud, ta poleks muidu lasknud sul selle rahasummaga lahkuda.” Ta irvitab põlglikult ja raputab ameeriklase poole pead, lisades: “Sa oled idioot.”

      Ma kuulen, kuidas voodi kriuksatab, otsekui oleks mees just sellele istunud, näoga naise poole. Kuni Izeli tähelepanu on mujal, liigun ma ukse juurest tahapoole, aga sedasi, et ma peegelpildist tuba paremini näeksin. Ma näen veel teistki surnukeha, lebamas kägardunult seina ääres teisel pool Izeli.

      “Ja kui ma Guzmáni tapan,” ütleb ameeriklane, “siis ei teki mul mingeid probleeme ülejäänud raha kättesaamisega.” See oli kinnitus, kuid samal ajal ka küsimus.

      Izel irvitab. “Muidugi.” Ta kallutab pead ühele küljele. “Tüdruk on juba su kallal tööle asunud.”

      Ei mingit vastust. Ma tean, et Izel peab silmas mind.

      “Seda tüdrukut ei müüdud ega ostetud, et sa teaksid,” lisab ta.

      “Ma ei küsinud seda.”

      “Sul polnud vaja küsidagi.”

      Izel vaatab uuesti peegli poole, ilma pead pööramata.

      “Kavatsed kangelast mängida?” küsib ta, hääl sarkasmist tulvil.

      “Vaevalt,” kostab ameeriklane. “Ma kavatsen teda kauplemisel ära kasutada.”

      Ma neelatan kangelt.

      Oleksin pidanud oma suu kinni hoidma…

      “See Javierile eriti ei istu. Tüdruk polnud diili osa. Kui tüdruk sinuga jääb, siis Javier ei rõõmusta.” Üks tema must juuksesalk hoiab näost eemale. Ta tõstab käe, just nagu soovides ka ülejäänud juukseid näo pealt ära lükata, kuid ta käsi peatub poolel teel ja ta viib selle tagasi enda kõrvale. Viha aitab natuke varjata hirmu ta näos. Ta teab, et mees laseb tal ajud välja.

      “Tüdruk jääb minuga, kuni ma Guzmáni tapan, ja siis teeme vahetust – tema minu ülejäänud raha vastu.”

      “Ja mis siis, kui Javieri see ei koti?”

      “Sa poleks praegu siin, kui see teda ei kotiks.”

      NELJAS PEATÜKK

Sarai

      Izel kõverdab põlglikult lõuga, nahk tema tumedate silmade ümber on üle külvatud tillukeste verepritsmetega.

      “See on viga,” sülgab ta ja ta häälest kostab lüüasaamist. “Kui sa tüdrukut tahad, siis Javier annab sulle ühe. Aga mitte selle. Seda tehes saad Javieri näol endale vihavaenlase.”

      Ma tunnen seda murenooti tema hääles liigagi hästi. Kui Javier on rahulolematu, on tal kombeks selles Izeli süüdistada. Kui ta sinna minuga koos ei naase, peksab ta Izeli vaeseomaks. Kui palju ma Izeli ka vihkan kõige eest, mida ta mulle teinud on, ei saa ma midagi parata, et vahel on mul temast kahju.

      “Sinu pakkumine solvab mind,” ütleb ameeriklane. “Ma tahan just teda, sest teda peab Javier kõige väärtuslikumaks. Kui Javieril pole halbu kavatsusi, siis pole tal vaja millegi pärast muretseda.” Sellal, kui ta räägib, vilksab Izeli pilk kiiresti vannitoa ukse poole. “Tüdruk jääb minu kätte, kuni Guzmán on surnud. Javier maksab mulle ülejäänud raha ära. Ma tagastan tüdruku. Kõik saavad, mida tahavad.”

      Ma tahaksin vannitoast välja söösta ja üritada ühe maja ees seisva autoga minema sõita, aga ma tean, et sellest ei tuleks midagi välja. Mu peopesad on higised ja kipitavad. Ma olen oma vasaku käe mingil hetkel katki lõiganud. Ma ei mäleta, millal see võis juhtuda.

      Izel neab meest hispaania keeles ja surub peopesad vastu enda all olevat istet ning hakkab püsti tõusma.

      Ameeriklane tõstab täiesti kiretult relva ja naine tardub, näol viha ja tõrksus.

      “Pane oma käed tooli seljatoe taga kokku!” käsib ameerik-lane.

      “Mine munni.”

      Laksti! Izeli keha jõnksatab ühele poole, tõmmates peaaegu tooli koos endaga pikali. “Perse vest!” röögatab ta, hoides kätt värskel kuulihaaval nüüd teisel reiel, aga muidu samas kohas, kus oli esimene haav.

      Ameeriklane ei liiguta kulmugi, tema näoilme ja kehahoiak on täiesti tavalised ja vaoshoitud.

      “Pane oma käed tooli seljatoe taga kokku,” ütleb ta veel kord, täpselt sama rahulikult kui enne.

      Sel korral kuulab Izel sõna. Tõrksalt ja põlglikult nagu ikka, kuid kuulab sõna.

      “Tule vannitoast välja,” kuulen ma ameeriklast ütlemas.

      Ma ei taha minna. Vaikselt surun ma selja vastu seina, viin kokkuseotud käed rinnale ning põimin sõrmed närviliselt enda ees kokku. Ma tõmban ninaga, vedades pisaraid tagasi, tundes kurgu põhjas nende soolakat maitset. Mida teha? Kui ma lihtsalt siia seisma jään, siis lükkan vaid edasi seda, mis paratamatult juhtuma peab. Siit vannitoast pääseb välja ainult selle ukse kaudu.