Sarai tapmine. Jessica Ann Redmerski

kuna midagi muud pole mul enam varuks.

      Ta kulmud vaevu liigatavad, aga sellest piisab – ma olen temas huvi äratanud.

      “Ma olen Javieri lemmik,” räägin edasi. “Ma olen… teistsugune… kui teised tüdrukud.”

      “Miks sa arvad, et mul on mingit mänguruumi vaja?”

      “Noh, kas Javier maksis sulle kõik kolm ja pool miljonit ära?”

      “Need asjad ei käi niimoodi,” ütleb ta.

      “Ei, aga ma tean, kuidas Javieril asjad käivad, ja kui ta ei andnud sulle enne lahkumist kogu raha, siis ei anna ta seda sulle kunagi.”

      “Kas kavatsed maha minna?”

      Ma ohkan raskelt, heidan pilgu aknast välja ja tõstan siis taas püstoli ning ütlen: “Sa sõidutad mind kuni piirini.”

      Ameeriklane tõmbab keelega üle kuivade huulte ja siis hakkab auto taas liikuma. Ma lihtsalt vaatan, mis suunas asjad nüüd kulgevad. Minu põgenemise planeeritud osa lõppes täielikult sel hetkel, kui ma sellesse autosse ronisin.

      Kui ameeriklane mainis Ühendriikide piiri, kõlas see nõnda, nagu oleks ma teiste riikide piiridele lähemal kui USA-le, ning see ajab mulle hirmu nahka. Kui ma olen Guatemalale või Belize’ile lähemal kui Ühendriikidele, siis ma sügavalt kahtlen selles, et ma siit eluga pääsen. Ma olen kaarti uurinud. Olen palju kordi tolles toas istunud ja vedanud sõrmedega mööda neid tillukesi teid Zamora ja San Luis Potosi ning Los Mochise ja Ciudad Juáreze vahel. Kuid ma blokkisin alati täielikult võimaluse, et võin asuda kaugemal lõunas, sest ei tahtnud kunagi tunnistada, et ma kodust nii kaugel olla võin.

      Kodu. Milline asendussõna see tegelikult on. Mul ei ole Ühendriikides mingisugust kodu. Ma arvan, et pole kunagi olnud. Aga ikkagi on see koht, kus ma sündisin ja üles kasvasin, kuigi ausalt öeldes nägi mu ema minu kasvatamisega ikka väga vähe vaeva. Kuid ma tahan koju minna, sest see on kõigest hoolimata alati parem kui koht, kus ma olen veetnud viimased üheksa aastat.

      Ma nihutan end seljaga osalt vastu ust ja osalt vastu autoistet, et saaksin ameeriklasel silma peal hoida. See, kui kaua ma suudan vastu pidada, pole veel selge. Ja ta teab seda.

      Võib-olla ma peaksin ta lihtsalt maha laskma ja auto endale võtma. Aga samas, mis kasu sellest oleks, kui ma sõidaksin sihitult ringi sel võõral maal, kus ma pole kohanud muud kui vägivalda, vägistamist, tapmisi ja kõike muud, mida ei suuda ettegi kujutada. Ning Javier on väga vägev mees. Väga rikas. Too taraga piiratud laager on räpane ja eksitav. Temagi võiks elada nagu need narkoparunid, keda ma nägin Ameerikas telerist siis, kui mul oli veel võimalus seda luksust nautida – need, kellel on jõukad säravpuhtad elamised välibasseinide ja kümne vannitoaga, aga Javier näib eelistavat seda fassaadi. Ma ei tea, millele ta oma varandust kulutab, aga vähemalt minu teadmist mööda ei ole selleks kinnisvara.

      Kulunud on rohkem kui tund. Ma hakkan väsima. Ma tunnen, kuidas silmade taga kõrvetab ja kuidas see aeglaselt mööda silmalaugusid edasi levib. Keda ma üritan lollitada? Millalgi pean ma ju magama, ning kui ma peaksin tukastama, ärkan kas jälle seal majas Javieri toas tooli külge seotuna või siis ei ärka ma enam üldse.

      Ma pean edasi rääkima, et ärkvel püsida.

      “Kas sa ei võiks mulle lihtsalt oma nime öelda?” proovin veel kord. “Kuule, ma tean, et ma ei pääse siit riigist eluga. Või siis sinu autost. Ma tean, et minu põgenemiskatse oli raisus juba sel hetkel, kui ma tollest väravast välja astusin. Nii et sa võiksid vähemalt minuga juttu ajada. Võta seda kui minu viimast söömaaega.”

      “Kahjuks pole ma eriti hea lohutaja, kelle õlal nutta.”

      “Milles sa siis hea oled?” pärin. “Peale inimeste tapmise muidugi.”

      Ma näen, kuidas tema lõug kergelt liigub, aga ta pole nüüd mõnda aega mulle tahavaatepeeglis pilku heitnud.

      “Autosõidus,” vastab ta.

      Okei, see ei vii kuskile.

      Tahaksin meeleheitest nutta.

      Veel viisteist minutit möödub vaikuses ja ma märkan, et ümbrus näeb korraga kuidagi tuttav välja. Me sõidame muudkui üht ja sama ringi ning oleme seda teinud juba kaua aega. Ühe lühikese hetke jooksul kavatsen ma midagi selle kohta öelda, kuid otsustan siis, et ilmselt on parem, kui ma ei näita talle, et tema pettusele jälile sain.

      Nõjatun istmel pisut ettepoole ja ütlen, sihtides teda püstoliga: “Pööra siit vasakule.” Ja ma teen seda järgmised kakskümmend minutit, sundides teda sõitma minu tahtmise järgi, kuigi mul pole vähimatki ideed, kuhu ma meid juhatan. Ta mängib kaasa, ei higista ega midagi ega näita üldse kuidagi välja, et tal on mure või hirm selle pärast, et püstol on ta kuklale suunatud. Mida kauem me seda teeme, seda rohkem ma tunnen, et kuigi mina olen see, kellel on relv, on olukord tema kontrolli all.

      Millesse ma ennast mässinud olen?

      Möödub veel mõni pikk minut ja ma ei suuda enam aega jälgida. Olen nii väsinud. Mu silmalaud muutuvad raskemaks. Jõnksatan pea istmelt üles ja surun sõrme lülitile, et aken alla lasta. Soe ööõhk tungib autosse ja sasib kastanpruune juukseid mu näo ümber. Ma hoian vägisi silmi pärani ja sätin end ebamugavamasse asendisse, et see aitaks mul ärkvel püsida, aga ei kulu kuigi kaua aega nägemaks, et mitte miski ei aita.

      Ameeriklane jälgib iga mu liigutust peeglist. Ma panen seda aeg-ajalt tähele.

      “Mis teeb sinust tema lemmiku?” küsib ta ja see lööb mind pahviks.

      Ma olin kindel, et ta on kogu selle aja oodanud, et ma tukkuma jääks – oleks ta oodanud veel mõne minuti, oleks see ilmselt ka juhtunud. Nüüd ajab ta siis minuga juttu? Ma olen täielikus segaduses, aga haaran võimalusest kinni.

      “Mind ei ostetud,” vastan.

      Viimaks ometi küsib ta minu käest otsese küsimuse, mis võiks viia vestluseni ja ehk isegi selleni, et ta nõustub mind aitama, aga nii irooniline kui see ka on, tegemist on teemaga, mis mingit võimalust ei anna. Sellest on raske rääkida, kuigi teema võtsin alguses üles just mina.

      Ma ootan tükk aega, enne kui jätkan.

      “Mind tõi siia ammu aega tagasi… mu ema. Javier nägi minus midagi, mida ta teistes tüdrukutes ei näinud. Mina nimetan seda haiglaseks kinnisideeks, tema nimetab seda armastuseks.”

      “Või nii,” sõnab ta, ja kuigi tema vastus on napp, saan ma aru, et sellel on rohkem kaalu, kui pealtnäha paistab.

      Ma jätkan: “Ma olen pärit Tucsonist. Ma tahan ainult sinna tagasi saada. Ma maksan sulle. Kui sina… mind… ei taha, siis ma leian mingi mooduse, kuidas sulle sulas maksta. Ma pean oma sõna. Ma ei hakka sinu eest peitu pugema. Ma maksaksin sulle ükskord oma võla tagasi.”

      “Kui narkoparun arvab, et ta armastab sind,” ütleb ta ükskõikselt, “siis pole mina see, kelle eest sa end peitma peaksid.”

      “Siis sa saad aru, et ma olen suures ohus,” ütlen ma.

      “Jah, kuid see ei tähenda, et sa oleksid minu probleem.”

      “Kas oled üldse inimene?” Iga lausega, mis ta ütleb, vihkan ma teda aina rohkem. “Milline mees ei tahaks päästa kaitsetut noort naist orjusest ja vägivallast, eriti kui tollel on õnnestunud oma vangistajate käest põgeneda ja ta anub sinu abi?”

      Ta ei vasta. Miks see mind ei üllata?

      Ohkan raskelt ja surun selja taas istme vastu. Mu päästikul olev sõrm on nii pikalt kõverdunud asendis vastu metalli surumisest krambis. Langetades püstoli sügavamale istme taha, et ta seda ei näeks, võtan relva teise kätte, et hetkeks sõrmi liigutada. Seejärel panen ma pöidla eraldi igale sõrmeotsale ja vajutan, et leevendada kangestust. Seda, kui raske võib olla üks püstol, saad sa teada alles siis, kui oled seda pikka aega järjest käes hoidnud.

      “Ma ei valetanud sulle,” ütlen ma. “Javieri ja sinu raha kohta.”

      Ma näen, kuidas ta silmad peeglis jälle mind vaatavad.

      “Mul