Sarai tapmine. Jessica Ann Redmerski

linna. Väike on palju öeldud, sest vähem kui minuti pärast on pimedus meid taas endasse neelanud sellel hüljatud maanteel, kus pole näha muud kui tähevalgel kõrbet meenutavat maastikku.

      Ja siis hakkan ma lihtsalt rääkima – üritades viimases hädas end ärkvel hoida. Mind ei huvita enam, kas ta selles ühepoolses vestluses kaasa lööb, ma pean ainult teadvusel püsima.

      “Kui sul oleks tütar või õde, siis ma arvan, et see läheks sulle ilmselt rohkem korda. Enne seda, kui mu ema mind siia tõi, oli mul mingigi elu. See polnud küll midagi erilist, aga see oli siiski elu. Me elasime tillukeses prussakaid täis vagunelamus, kus seinad olid nii õhukesed, et talvel tundus, nagu oleksime maganud otse kõrbeliival. Mu emal oli heroiinisõltuvus. Kräkisõltuvus. Metasõltuvus. Mida iganes – talle läks kõik peale. Aga mina ei läinud talle peale. Ma tahtsin kooli lõpetada ja saada stipendiumi ükskõik millisesse kolledžisse, mis oleks mind vastu võtnud, ja seejärel hakata oma elu elama. Kuid siis toodi mind siia ja kõik muutus. Javier magas mõnda aega mu emaga, aga ta hoidis mul kogu aeg silma peal…”

      Ma arvan, et jäin vist korraks magama.

      Ma rebin silmad lahti ja hingan sügavalt sisse, surudes oma näo lahtise akna juurde, et õhk mulle näkku lööks.

      Ja järgmine asi, mida ma tunnen, on hõõguv valu pea ühel küljel ja kõik mattub pimedusse.

      KOLMAS PEATÜKK

Sarai

      Mind äratab tilkuva vee heli. Mu silmad paotuvad aeglaselt, kuskilt lähedalt aknast paistev valgus paneb nad värahtama. Ma saan aru, et ma olen mingis toas. Mu pilk on udune ja peas on tunne, nagu oleks seda eelmisel ööl vastu kiviseina taotud. Mu vasak näopool tundub paistes olevat.

      Ma üritan püsti tõusta, kuid mu käed ja jalad on millegagi kinni seotud. Kui mu silmad jälle seletama hakkavad, näen, et ma leban voodil ühes näruses toas, kus on mustriline tapeet ja tolmune erinevatest tükkidest kokku pandud mööbel. Televiisor näeb välja täpselt samasugune nagu Javieri juures: igivana, selline, mis edastab vist ainult ühte kanalit, kindlasti seda, kus näidatakse teatraalseid hispaaniakeelseid seebioopereid. Otse enda ees näen akna ette tõmmatud pakse rohelisi kardinaid, mille vastu on lükatud tilluke ruudukujuline laud ühe puust tooliga. Tooli seljatoel ripub pikk must vihmamantel.

      Mõistes, mis on arvatavasti juhtunud, ja lastes lõpuks oma instinktidel võimust võtta, keeran ma end jõuga selili, et näha ülejäänud tuba. Et näha, kus on ameeriklane, kes – ma tean seda – tõi mind siia, mis iganes koht see siis on.

      Ta sidus mind kinni. Oi ei… ta sidus mind kinni.

      Teda teispool voodit toolil istumas nähes ma ehmun ja kukun kiljatusega voodist maha põrandale, käed ja jalad tugevasti kinni seotud, nii et ma ei saa ennast kuidagi kokkupõrke eest kaitsta. Ma saan kukkudes päris kõvasti haiget ja valusööst jookseb mu puusast selga. “Aii!” oigan valjusti. Otsekohe üritan põrandal vingerdades kangariba oma randmete ümbert lahti väänata.

      Ameeriklane seisab mu kohal nagu eikusagilt välja ilmunud kummitus.

      “Miks sa mind kinni sidusid?” Ma värisen üle kere ja loodan, et ta ei märka seda. Ma ei taha, et ta teaks, kui väga ma tegelikult kardan.

      Ta kummardub ja tõstab mu põrandalt üles ning asetab tagasi voodile. Ma üritan teda nii käte kui ka jalgadega lüüa, kuni saan aru, kui tobe see on, sest ainus, mida ma sellega saavutaksin, on see, et ma kukun ja saan jälle vastu põrandat prantsatades haiget. Küsimusest hoolimata sammub ta tagasi teisele poole, kus enne istus, ja pistab käe öökapil seisvasse veekaussi. Ta väänab kaltsust vee välja ja ligineb sellega mu näole, aga ma üritan temast eemale tõmbuda. See teda ei takista. Paistab, et teda ei takista vist kunagi mitte miski. Ma tean, et praegu mul pääsu ei ole, seega lihtsalt laman vaikselt paigal ja põrnitsen talle otse silma sisse, kuigi ta ei vasta mu pilgule.

      Ma tahan, et ta näeks mind, et ta näeks viha mu näol, aga ta ei suvatse vaadatagi.

      “Sa lõid mind?” Ma ei suuda seda ühest küljest uskuda, ehkki teisalt jällegi suudan.

      “Jah.” Ta tupsutab külma märja riidega mu vasakut silma ja silmakoopa ümbrust.

      “Nii et sa oled mõrvar ja naistepeksja.”

      Ta tumedad silmad vaatavad lõpuks otse minu omadesse ja ta käsi peatub, just nagu oleks mu süüdistus talle hoop allapoole vööd.

      Ta vaatab kõrvale ja hakkab taas mu nägu tupsutama.

      “Ma ei löö naisi,” ütleb ta, “kui nad just relvaga mu pead ei sihi.”

      Ma ei vasta sellele. Tema argument on tugev – kui seda saab argumendiks nimetada.

      “Kas mul on silm sinine?”

      “Ei,” ütleb ta märga kaltsu eemale tõmmates. “Ma ei löönud sind nii tugevasti. Lihtsalt natuke paistes.”

      Ma silmitsen teda, nagu oleks ta hull. “Ei? Aga sa lõid mind siiski piisavalt tugevalt, et ma kogu ööks teadvuse kaotasin?”

      Ta tõuseb voodilt püsti, kõrgudes kogu pikkuses minu kohal, ja kõnnib oma tooli seljatoel rippuva mantli juurde. Ta sirutab käe taskusse ja võtab välja tabletipurgi.

      “Sa ärkasid üles üsna varsti pärast seda, kui ma olin su oimetuks löönud,” ütleb ta purgilt kaant maha keerates. “Ma pidin su uimastama.”

      Ma pilgutan juhmilt silmi.

      Ta libistab väikese valge tableti oma pihku ja ulatab selle minu poole. Ma silmitsen teda endiselt, nagu oleks tegemist hulluga, võib-olla nüüd isegi rohkem kui enne.

      “Sa uimastasid mind? Misasi see on?”

      Ma tahaks talle virutada. Kui mu käed poleks kinni seotud, siis ma teeks seda.

      “Unerohi,” ütleb ta ning paneb tableti mulle suhu. “See on ohutu. Ma võtan seda ise ka. Aga sulle piisab ainult poolest, nagu ma nüüd tean.”

      Ma sülitan tableti enda all olevale kollakale linale.

      “Ma arvan, et ma olen küllalt maganud.”

      “Eks sa ise tead.” Ta libistab purgi tagasi mantlitaskusse ja astub ukse poole.

      “Kuhu sa lähed?”

      Ta peatub akna juures ja tõmbab kardina täies ulatuses ette, kuid jääb sinna seisma, vaadates paksude kangaste vahelisest praost välja. Ta on seljaga minu poole ning ma üritan vaikselt oma randmeid vabaks saada.

      “Praegusel hetkel mitte kuhugi,” ütleb ta ja pöörab siis jälle ringi ning ma jätan otsekohe oma köidikute kangutamise, nii et ta ei märka seda.

      “Okei… aga mida me siin teeme ja miks ma kinni olen seotud?”

      Ta vaatab mulle otsa. “Me ootame mehi, kelle Javier siia sulle järele saatis.”

      Ma ei suuda neelatada. Mu silmanurkadest purskuvad äkitselt pisarad. Ma hakkan rabelema, üritades täiest jõust oma käsi ja jalgu vabaks saada, aga tulutult. Ta on mind paremini kinni sidunud kui Javieri elamises sigu seoti.

      “Palun! Sa ei saa lasta neil mind kaasa võtta! Ma palun sind…”

      “See pole minu võimuses,” ütleb ta uuesti aknast välja vaadates. “Sellepärast pakkusin ma sulle ka tabletti. Ma arvasin, et sa eelistaksid olla teadvusetu, kui nad saabuvad.”

      Mul on tunne, nagu hakkaksin kohe oksele. Mu süda taob liiga kiiresti, kogu mu sisemus on krampi tõmbunud ja ma tunnen, et ei saa hingata. Ma vinnan end jõuga istukile ja viskan jalad üle voodiääre maha ning püüan püsti tõusta.

      “Istu maha,” ütleb ta taas minu poole pöördudes.

      Pisarad voolavad mu silmadest ja ma tõstan oma kinniseotud käed üles tema poole. “Palun…” Ma lämbun pisaratesse, rind kiirete ebaühtlaste hingetõmmete rütmis värisemas ja tõmblemas. “Ära lase neil mind sinna tagasi viia!”

      “Ma küsin veel üks kord,” ütleb ta minu poole