M-rong. Patti Smith

Kuumusest hoolimata kandis Fred särki ja lipsu. Paistis, et mehed pidasid temast lugu, austasid teda ilma igasuguse irooniata. Fredil oli teistele meestele selline mõju. Mulle meeldis istuda baari ees kastil ja vaadata üksisilmi tühja tänavat, mida ma ei olnud kunagi varem näinud ja mida ilmselt ka enam kunagi ei näe. Oli aeg, mil mööda sedasama teed marssisid vangid. Sulge-sin silmad ja kujutlesin, kuidas nad siinses metsikus kuumuses oma ahelaid järgi vedasid – tolmuse ja hüljatud linnakese väheste elanike julm meelelahutus.

      Baarist hotelli jalutades ei märganud ma ühtegi koera, ei ühtegi mängivat last ega naist. Enamuse ajast olin üksinda. Aeg-ajalt märkasin koristajat, paljasjalgset pikkade tumedate juustega tüdrukut, hotellis ringi toimetamas. Ta naeratas ja žestikuleeris, oli pidevalt tegevuses, kuid ei rääkinud sõnagi inglise keelt. Ta koristas meie tuba, võttis terrassilt meie riided, pesi ja triikis need. Tänutäheks andsin talle ühe oma käeketi – kullast, neljalehelise ristikheinaga – ja lahkumisel märkasin seda rippumas tema randmel.

      Prantsuse Guajaanas ei olnud ronge, rongiliiklus puudus täielikult. Baarimees oli leidnud meile autojuhi, kes nägi välja nagu tegelane Jamaica krimifilmist „The Harder They Come“. Autojuht kandis lenduriprille, nokatsit ja leopardimustrilist särki. Leppisime hinnas kokku ja ta lubas meid sõidutada 268 kilomeetri kaugusel asuvasse Cayenne’i. Ta sõitis pruuni mõlkis Peugeot’ga ja nõudis, et paneksime oma kotid juhi kõrvalistmele, kuna pagasiruumis veeti tavaliselt kanu. Asusime teele mööda Route Nationale’i, vihm vaheldumas põletava päikesepaistega, halva ühendusega raadiojaamast kostmas reggae. Kui raadioühendus täiesti katkes, pani juht peale Queen Cementi nimelise bändi kasseti.

      Sidusin iga natukese aja tagant taskurätiku lahti ja vaatasin Gitanesi tikutopsi, millel poseeris tamburiiniga mustlanna indigokarva suitsu sees. Kuid ma ei teinud tikutopsi lahti. Ma kujutasin ette lühikest, kuid võidukat hetke, mil ulatan kivid Genet’le. Fred hoidis mu kätt ja me sõitsime vaikides läbi tihedate metsade, möödusime lühikestest ja turjakatest Ameerika indiaanlastest, kes kandsid pealael iguaane. Meie sõitsime läbi pisikeste kogukondade nagu Tonate, kus oli vaid paar maja ja kahemeetrine krutsifiks. Palusime autojuhil peatuda. Ta astus välja ning asus uurima oma auto kumme. Fred pildistas silti, millel seisis: Tonate. Elanikke 9, ja mina laususin lühikese palve.

      Meid ei piiranud mingid erilised soovid ega ootused. Meie kõige olulisem ülesanne oli täidetud ning meil polnud ei konkreetset eesmärki ega hotelli broneeringut – olime vabad. Kuid Kouroule lähemale jõudes märkasime muutusi. Olime sisenemas sõjaväetsooni ning lähenesime kontrollpunktile. Autojuhi dokumente kontrolliti ja pärast lõputuna kestvat vaikust kamandati meid autost välja. Kaks sõjaväelast otsisid läbi esi- ja tagaistmed ning leidsid kindalaekast katkise vedruga vedru-noa. Asi ei saa ju olla nii halb, mõtlesin, kuid kui sõjaväelased koputasid pagasiruumile, muutus meie autojuht silmnähtavalt närviliseks. Surnud kanad? Või narkootikumid? Sõjaväelased tiirutasid ümber auto ja nõudsid siis juhilt võtmeid. Juht viskas need madalast jõekaldast alla ja pistis jooksu, kuid ta püüti kiiresti kinni ning suruti vastu maad. Heitsin silmanurgast pilgu Fredile. Tal oli nooruses olnud politseiga probleeme ja ta oskas võimukandjatega ettevaatlik olla. Fred ei reetnud mingeid emotsioone ning järgisin tema eeskuju.

      Sõjaväelased avasid pagasiruumi. Seal lebas kerratõmbunult nagu tigu roostes kojas umbes kolmekümnendates aastates mees. Ta paistis olevat kabuhirmus, kui sõjavaelased teda püssidega torkisid ja käskisid välja ronida. Meid kõiki viidi politseijaoskonda, pandi eraldi ruumidesse ning kuulati prantsuse keeles üle. Oskasin nii palju, et vastata kõige lihtsamatele küsimustele ja Fred kõrvalruumis suhtles oma puudulikus baarileti-prantsuse keeles. Korraga saabus kohale komandör ja meid viidi tema juurde. Too oli kummis rinna ja tumedate kurbade silmadega mees, kelle murelikul päevitunud näol domineerisid lopsakad vuntsid. Fred haaras kohe ohjad enda kätte. Mina võtsin endale kuuleka naisterahva rolli, sest see kahtlane võõrleegionit matkiv maailm siin oli kohe kindlasti meeste maailm. Jälgisin vaikselt, kuidas paljaks kooritud ja aheldatud inimkaup minema veeti. Fred kamandati komandöri kabinetti. Ta pöördus enne minekut ja vaatas mulle otsa. Tema kahvatud sinisilmad saatsid mulle sõnumi: ära mine paanikasse.

      Üks ohvitser tõi sisse meie kotid ja teine, käes valged kindad, sobras need läbi. Istusin seal ja hoidsin pihus taskurätikust kotikest. Tundsin kergendust, et mult ei nõutud selle loovutamist, sest pidasin kotikest nüüdseks pühaks, millest püham oli veel vaid mu abielusõrmus. Ma ei tajunud ohtu, kuid hoidsin keele hammaste taga. Ülekuulaja tõi mulle musta kohvi ovaalsel kandikul, millele oli graveeritud sinine liblikas, seejärel läks ta komandöri ruumi. Nägin Fredi profiili. Mõne aja pärast tulid nad kõik välja. Nad tundusid olevat heas tujus. Komandör embas Fredi mehiselt ja meid juhatati eraautosse. Kogu sõidu ajal pealinna Cayenne’i, mis asub Cayenne’i jõe kallastel, ei lausunud kumbki meist sõnagi. Komandör oli andnud Fredile ühe hotelli aadressi. Meid pandi maha mäe jalamil, kus tee lõppes. Hotell on kusagil üleval, viipas juht käega ja me tassisime oma kompsud kivist astmeid mööda üles rajani, mis viis meid meie järgmisesse peatuskohta.

      „Millest te seal kahekesi rääkisite?“ küsisin.

      „Ma tõesti ei tea täpselt, ta rääkis ainult prantsuse keelt.“

      „Kuidas te siis suhtlesite?“

      „Konjak.“

      Fred paistis olevat sügavalt mõttes.

      „Ma tean, et sa muretsed meie autojuhi saatuse pärast,“ ütles Fred. „Kuid me ei saa midagi teha. Ta seadis meid ohtu ja mina muretsesin peamiselt ikkagi sinu pärast.“

      „Oh, aga ma ei olnud hirmul.“

      „Just,“ ütles ta, „sellepärast ma muretsesingi.“

      Hotell meeldis meile. Jõime paberkotti peidetud pudelist Prantsuse brändit ja magasime mässituna moskiitovõrku. Akende ees ei olnud klaase – ei meie hotellil ega ka mäe jalamil asuvatel majadel. Ka õhukonditsioneer puudus, kuumusele ning tolmule tõid veidi leevendust vaid tuul ja kohatised vihmavalingud. Kuulasime betoonmajade ühiskorteritest kostvaid John Coltrane’i stiilis kaeblikke saksofonihelisid. Hommikul tutvusime Cayenne’iga. Linna peaväljak oli trapetsikujuline, sillutatud must-valgete tänavakividega, mida ääristasid kõrged palmid. Oli karnevali aeg, mingi meile tundmata püha, ja linn oli peaaegu tühi. Raekoda, 19. sajandi valgeks lubjatud Prantsuse koloniaalstiilis hoone, oli pühade puhul suletud. Meid köitis näiliselt hüljatud kirik. Väravat avades said meie käed roosteseks. Poetasime mõned mündid vanasse Chock Full O’Nuts kohvipurki, millel ilutses silt „Taevalik kohv“, mis oli pandud sissekäigu juurde annetuste kogumiseks. Tolmukübemed heljusid valguskiirtes ja moodustasid siis helendavast alabastrist ingli kohal nimbuse; pühakute ikoonid olid pudenenud prahi taga lõksus ning tumeda laki kihtide all äratundmatud.

      Kõik tundus siin voolavat aegluubis. Ehkki olime võõrad, jäime märkamatuks. Mehed kauplesid ühe pika ja peksleva sabaga iguaani hinna üle. Ülerahvastatud praamid sõitsid Kuradisaare vahet. Mammutlikust armadillo kujulisest muusikaautomaadist voolas kalüpso-muusika. Leidsime paar täpselt ühesuguse kaubaga suveniiriletti: Hiinas valmistatud õhukesed punased pleedid ja metallsinised vihmamantlid. Kuid enamasti müüdi seal välgumihkleid, igat sorti välgumihkleid: papagoi piltidega, kosmoselaeva piltidega ja võõrleegioni sõdurite piltidega. Miski ei hoidnud meid seal enam kinni ja plaanisime toatleda Brasiilia viisa, mille tarvis tegi salapärane hiinlane nimega dr Lami meist pilti. Lami stuudio oli täistopitud suuremõõtmelisi statiive ja ridade kaupa suuri, ravimtaimi täis klaasnõusid. Saime oma viisafotod kätte, kuid jäime nagu mingis lummuses kuni oma pulma-aastapäevani Cayenne’i.

      Meie peatuse viimasel pühapäeval tähistasid kirevates kleitides naised ja torukübarates mehed karnevali lõppu. Järgnesime nende paraadile jalgsi ning jõudsime lõpuks Rémire-Montjolysse, linna kaguosas asuvasse piirkonda. Pidutsejad hajusid laiali. Rémire oli üsna hõredalt asustatud ja nii seisime me Frediga kahekesi, lummatuna pikkade ja laiade randade tühjusest. See oli ideaalne päev meie pulma-aastapäevaks ja ma ei saanud jätta mõtlemata,