M-rong. Patti Smith

omaette aru, kuhu paigutada kraanikauss ning kohvimasin, anus Fred, et koliksin tema juurde Detroiti. Miski ei tundunud õigem, kui ühineda oma armastatuga, kellega mul oli määratud abielluda. Jätsin hüvasti New Yorgi ja oma sealsete püüdlustega, pakkisin kaasa vaid kõige hinnalisemad asjad, muu jätsin maha – täiesti teadlikult, jäädes ilma oma deposiidist ja kohvikust. Aga mul oli ükskõik. Mulle piisas neist üksildastest tundidest, mis ma olin veetnud kaardilaua ääres kohvi juues ja oma kohvikuunistuse valguses kümmeldes.

      Mõni kuu enne meie esimest pulma-aastapäeva teatas Fred mulle, et kui luban kinkida talle lapse, viib ta mu ükskõik millisesse maailma paika. Valisin ilma igasuguse kõhklusteta Saint-Laurent-du-Maroni, piirilinnakese Prantsusmaa Guajaana loodenurgas, Lõuna-Ameerika Põhja-Atlandi rannikul. Olin juba ammu soovinud näha kohta, mis oli jäänuk Prantsuse kriminaalkolooniast, kuhu kunagi toodi meritsi kõige paadunumad kurjategijad, et toimetada nad sealt edasi lähedalasuvale Devil’s Islandile, Kuradisaarele. Jean Genet kirjeldab oma „Varga päevikus“ Saint-Laurenti pühitsetud maana ja räägib vangistatud kongikaaslastest lõpmatu empaatiaga. Oma „Päevikus“ kirjeldab ta vääramatu kriminaalsuse hierarhiat, mehise pühaklikkuse hiilgust, mille see saavutas Prantsuse Guajaana hirmsal pinnal. Genet oli sel redelil hoolega tõusnud: noortevangla, taskuvaras ja mitmekordne heidik; kuid kui ta viimaks vangi mõisteti, oli paik, mille ees ta säärast aukartust tundis, suletud kui ebainimlik, ning viimased sealsed ellujäänud vangid saadeti tagasi Prantsusmaale. Genet istus kinni Fresnes’ vanglas, kahjatsedes kibedalt, et ta ei saavuta kunagi, mille poole oli püüelnud. Meeleheites kirjutas ta: „Mu pahelisus on mind petnud.“

      Genet sattus vanglasse liiga hilja, et ühineda vennaskonnaga, mille ta oma romaanis surematuks kirjutas. Ta jäeti vangla-müüride taha nagu väike lombakas Hamelini poiss, kes ei pääsenud laste paradiisi, kuna jõudis kohale liiga hilja.

      Seitsmekümneaastaselt oli Genet kuuldavasti kehva tervisega ega külasta Saint-Laurent-du-Maroni ilmselt kunagi. Ma kujutlesin, kuidas viin talle sealt korjatud mulda ja kive. Fred, kellele minu impulsiivsed ideed sageli nalja tegid, suhtus seekord mu endale võetud kohustusse tõsiselt. Ta nõustus ilma igasuguste vastuväideteta. Ma kirjutasin William Burroughsile, keda tundsin oma noorusajast. Willam, kes omakorda tundis Genet’d ja oli samuti omamoodi romantilise meelega, lubas toimetada kivid sobival ajal Genet’ni.

      Reisiks valmistudes veetsime Frediga päevi Detroiti raamatu-kogus, uurides Suriname ja Prantsuse Guajaana ajalugu. Ootasime põnevusega võimalust minna avastama kohta, kus me kumbki polnud varem käinud ja panime paika oma reisi esimesed etapid: ainus võimalus sinna saada oli lennata kõigepealt Miamisse, sealt edasi kohaliku lennukompaniiga Barbadose, Granada ja Haiti kaudu Surinamesse. Sealt pidime edasi liikuma jõeäärsesse linnakesse pealinna lähistel ja üürima sealt paadi, mis viiks meid üle Maroni jõe Prantsuse Guajaanasse. Tegelesime oma reisi planeerimisega hiliste öötundideni. Fred hankis kaardid, reisirõivad, reisitšekid ja kompassi, lõikas maha oma pikad õhukesed juuksed ning muretses prantsuse keele sõnaraamatu. Kui mingi idee teda haaras, kaalus ta iga detaili. Kuid ta siiski ei lugenud Genet’d. Selle jättis ta minu hooleks.

      Lendasime Miamisse ühel pühapäevasel päeval ja peatusime kaks päeva teeäärses motellis nimega Mr Tony’s. Toa madala lae alla oli kruvitud väike must-valge telekas, mis töötas veeranddollarilistega. Sõime punaseid ube ja kollast riisi kohas nimega Little ning külastasime krokodilliparki. Lühike peatus valmistas meid ette lämmatavaks kuumuseks, millega meil edaspidi tuli rinda pista. Järgnev lend kujunes väga pikaks, kuna Granadas ja Haitil pidid kõik reisijad lennukist väljuma, samal ajal kui lennukis korraldati läbiotsimine salakaupade avastamiseks. Koidikul maandusime lõpuks Surinames, kus käputäis noori automaati-dega relvastatuid sõdureid ootas kõrval, kuni meid kupatati bussi, mis vedas meid kontrollitud hotelli. 25. veebruaril 1980 toimunud sõjalise riigipöörde ja demokraatliku valitsuse kukutamise esimene aastapäev oli ähvardavalt lähedal – vaid paar päeva enne meie esimest pulma-aastapaeva. Olime lähikonnas ainukesed ameeriklased ja meile kinnitati, et oleme kindla kaitse all.

      Pärast paaripäevast vaevlemist pealinna Pramaribo kuumuses sõidutas giid meid 150 km kaugusel asuvasse Albina linnakesse Prantsuse Guajaanaga piirneva jõe läänekaldal. Roosakas taevas oli välgunooltest sooneline. Giid leidis ühe noore poisi, kes oli nõus sõidutama meid üle Maroni jõe piroogiga, mis kujutab endast pikka puutüvest õõnestatud kanuud. Meie hoolikalt pakitud kotid ei võtnud kuigi palju ruumi. Teekond algas kerges sajus, mis läks aga väga kiiresti üle paduvihmaks.

      Poiss ulatas mulle vihmavarju ja hoiatas, et me ei pistaks sõrmi jõkke, mis ümbritses madalalt vees istuvat paati. Märkasin korraga, et jõgi kihas väikestest mustadest kaladest. Piraajad! Tõmbasin käe kiiresti välja, paadipoiss naeris.

      Umbes tunnikese pärast pani poiss meid mudasel kaldapealsel maha. Ta vedas oma piroogi kaldale ja ühines töömeestega, kes olid varjunud nelja posti peale tõmmatud mustast õliriidest katte alla. Paistis, et meie hetkeline segadus tegi neile nalja ja nad viipasid peatee suunas. Mööda libedat küngast üles ronides voogas makikõlaritest Mighty Swallow „Soca Dance“, mida ei suutnud summutada ka metsik vihm. Marssisime täielikult läbiligunenutena mööda tühja linna tänavaid ja leidsime lõpuks varju baaris, mis tundus olevat selle linna ainuke. Baarimees serveeris mulle kohvi ja Fred jõi õlut. Kaks meest jõid kalvadost. Pärastlõuna libises vaikselt mööda, mina jõin mitu tassi kohvi ja Fred üritas prantsuse-inglise segakeeles vestelda parkunud nahaga mehega, kes juhatas lähedalasuvat kilpkonnade kaitseala. Kui vihm veidi järele jäi, ilmus välja kohaliku hotelli omanik ja pakkus oma teenuseid. Seejärel ilmus välja tema veidi noorem ja tusasem versioon, kes võttis meie kotid ja me järgnesime neile mööda mäest alla looklevat mudast rada oma uude peatuspaika. Me ei olnud midagi broneerinud, kuid ometi oli meie jaoks tuba valmis seatud.

      Hôtel Galibi oli küll väga askeetlik, kuid siiski mugav. Puhvetkapil seisis väike pudel veega lahjendatud konjakit ja kaks plasttopsi. Uinusime kurnatult, hoolimata uuesti tugevnenud vihma pidevast trummeldamisest lainelisel plekk-katusel. Kui ärkasime, ootas meid kausikestesse valatud kohv. Hommikupäike oli intensiivne. Jätsin meie riided terrassile kuivama. Märkasin väikest kameeleoni, kes sulandus Fredi khakivärvi särgiga ühte. Puistasin taskute sisu väikesele lauale. Kulunud kaart, vettinud tšekid, puuviljatükid ja Fredi alatised medikad.

      Keskpäeva paiku sõidutas üks ehitustööline meid Saint-Laurenti vangla varemete juurde. Seal siblisid ringi mõned kanad ja eemal paistis tagurpidipööratud jalgratas, kuid lähikonnas polnud näha ühtegi hingelist. Autojuht astus koos meiega läbi madala kivist võlvkäigu sisse, kuid kadus seejärel. Vanglakompleks jättis traagiliselt väljasurnud, ehkki kunagi väga tegusa paiga mulje – paik, mis hävitas inimhinged ja sõidutas tühjad kestad edasi Kuradisaarele. Liikusime Frediga ringi alkeemilises vaikuses, et mitte häirida siin valitsevaid hingi.

      Sobivaid kive otsides sisenesin üksikkongidesse ja uurisin seinu katvat luitunud grafitit. Karvased kerad, tiibadega peenised – Genet ingli kõige olulisemad elundid. Mitte siin, mõtlesin, mitte veel. Ma vaatasin Fredi otsides ringi. Ta oli manööverdanud läbi kõrge rohu ja ülekasvanud palmide vahelt läbi ning avastanud väikese surnuaia. Nägin teda peatumas hauakivi ees, mille oli kiri: „Poeg, sinu ema palvetab su eest.“ Ta seisis seal pikalt ja vaatas taevasse. Lasin tal olla üksi ning uurisin kõrvalhooneid, valides lõpuks kivide korjamiseks välja ühe ühiskongi muldpõranda. See oli rõske, väikese lennukiangaari suurune koht. Seintel rippusid rasked roostes ahelad, mida valgustasid kitsad valgusjoad.Ja ometi oli siin siiski ka sõõmuke eluhõngu: sõnnik, maapind ja rida sahkerdavaid mardikaid.

      Ma kaevasin mõned sentimeetrid, et leida kive, mille võisid olla surunud maa sisse vangide rakkus jalad või vangivalvurite rasked saapad. Valisin hoolikalt välja kolm kivi, jätsin nad mullast puhastamata ning panin ühte suuremõõdulisse Gitanesi tikutopsi. Fred pakkus mulle kätelt mulla pühkimiseks oma taskurätikut, raputas selle siis puhtaks ja tegi tikutopsi jaoks väikese kotikese. Seejärel andis ta