M-rong. Patti Smith

      M-rong

      EI OLE LIHTNE kirjutada mitte millestki.

      Nii ütles kauboi hetkel, mil astusin üle oma unenäo serva. Vastupandamatult kena, intensiivselt lakooniline, kiikus ta kokkupandaval toolil, kaabu nühkimas mahajäetud kohviku kollakaspruuni välisseina. Ma ütlen mahajäetud, sest ümberringi ei olnud näha muud kui igivana pump ja roostes joogiküna, mille settinud ja seisnud vett kaunistas selle kohal hõljuv parmuparv.Näha polnud ka ühtegi hingelist, kuid kauboid ei paistnud see häirivat, ta tõmbas vaid kaabuserva silmile ja jätkas oma juttu. Kauboi kandis samasugust kaabut nagu oli kombeks kanda Lyndon Johnsonil, Silverbelly Open Road mudelit.

      „Aga me teeme seda ikkagi,“ jätkas ta, „hellitame igasugu segaseid lootusi. Kaotuste korvamiseks purustab mõni meist oma isikliku lunastuse. Lootuste hellitamine on sõltuvus, nagu kasiinos käimine või golfimäng.“

      „Palju lihtsam on rääkida eimillestki,“ vastasin mina.

      Kauboi küll ei eiranud otseselt minu kohalolu, kuid ta ka ei vastanud mulle.

      „Aga olgu, siin on mu kaks senti.“

      „Oled peaaegu alla andnud, valmis golfikeppe jõkke heitma, siis aga saad otsa peale, pall veereb otsejoones auku ja ja mündid voolavad su valjasirutatud nokamütsi.“

      Päike helkis kauboi rihmapandlal ja kuldne välgatus võbeles üle tühja välja. Kostus läbilõikav vile ja kui tegin sammu paremale, püüdsin silmanurgast kinni kauboi varju, mis puistas täiesti teise nurga alt täiesti teistlaadi tarkuseteri.

      „Ma olen siin varem olnud, kas pole?“

      Kauboi lihtsalt istus ja vahtis üksisilmi tühja väljakule.

      Litapoeg, mõtlesin ma. Ta eirab mind.

      „Hei,“ ütlesin. „Ma ei ole surnud või suvaline mööduv vari. Ma olen täitsa luust ja lihast inimene.“

      Kauboi tõmbas taskust märkmiku ja hakkas kirjutama.

      „Sa pead mulle vähemalt otsa vaatama,“ ütlesin. „Lõppude lõpuks on see ikkagi minu unenägu.“

      Liikusin lähemale. Piisavalt lähedale, et näha, mida ta kirjutab. Kauboi märkmik oli avatud tühjalt lehelt, millele ilmusid korraga sõnad:

      Ei, see on minu unenägu.

      „Olgu ma neetud,“ pomisesin. Tõstsin käe silmadele päikesevarjuks ja seisin, vaadates kauboiga samas suunas – tolmupilved, avatud kastiga veok, veerpõõsas, valge taevas – vaadata polnud õieti midagi.

      „Kirjanik on vahendaja,“ venitas kauboi.

      Ma kõndisin minema, jättes ta oma käänlevaid mõttekäike lahti harutama. Ümberringi hõljuvad sõnad kadusid, kui astusin omaenda rongile, mis viis mind tagasi mu segamini voodisse.

      Avasin silmad, tõusin, üleni rõivais, komberdasin vannituppa ja viskasin ühe kiire liigutusega külma vett näkku. Libistasin saapad jalga, toitsin kasse, haarasin oma mütsi ja vana musta mantli ning läksin välja; astusin edasi mööda nii palju kordi käidud teed – üle laia avenüüd Bedford Streetile ja sealt vaikesesse Greenwich Village’i kohvikusse.

      Café ’Ino

      NELI LAEVENTILAATORIT pöörlevad pea kohal.

      Café ’Ino on tühi, kui välja arvata mehhiklasest kokk ja Zaki-nimeline noormees, kes täidab mu tavapärase tellimuse: tume röstileib, väike kausike oliiviõli ja must kohv. Kössitan oma nurgalauas, mantel endiselt seljas ja müts peas. Kell on 9 hommikul. Ma olen siin esimene külastaja. Bedford Streetil, samal ajal kui linn vaikselt ärkab. Kohvimasina ja tänavapoolse akna vahel asuv laud pakub mulle privaatsust, saan siin kaduda omaenda maailma.

      Novembri lõpp. Väikeses kohvikus on jahe. Mispärast küll on ventilaatorid sisse lülitatud? Võib-olla, kui ma neid piisavalt pikalt vahin, hakkab pöörlema ka mu vaim.

      Ei ole lihtne kirjutada mitte millestki.

      Kuulen kõrvus kauboi aeglast ja autoriteetselt venivat häält. Kritseldan mõttekillu salvrätile. Kuidas saab üks tüüp sind une-näos närvi ajada ja siis ikkagi veel su meeltes hõljuda? Tunnen vajadust hakata talle vastu; mitte lihtsalt sarkastiliste märkuste, vaid tegudega. Vaatan oma käsi. Ma olen täiesti kindel, et suudan eimillestki kirjutada lõputult. Kui mul vaid poleks midagi öelda.

      Mõne aja pärast toob Zak mulle tassi värsket kohvi.

      „See on viimane kord, kui ma teid teenindan,“ teatab ta tõsiselt.

      Zak teeb ümbruskonna parimat kohvi, seega kurvastab tema öeldu mind.

      „Miks? Kas sa lähed kuhugi ära?“

      „Ma avan rannakohviku Rockaway Beachi promenaadil.“

      „Rannakohviku! Vaata aga, rannakohviku!“

      Sirutan jalgu ja jälgin Zaki tema hommikuste toimetuste juures. Zak ei või muidugi teada, et ka mina olin unistanud omaenda kohvikust. Ma arvan, et see unistus sai alguse, kui luge-sin biitnike, sürrealistide ja Prantsuse sümbolistide kohvikuelust. Seal, kus mina üles kasvasin, polnud küll ühtegi kohvikut, kuid need elasid minu loetud raamatutes ja õilmitsesid unelmates. 1965. aastal, kui olin tulnud Lõuna-Jerseyst New Yorki niisama ringi vaatama, ei tundunud mitte miski mulle romantilisem, kui istuda ühes Greenwich Village’i kohvikus ja kirjutada luuletusi. Olin kogunud tükk aega julgust, et siseneda MacDougal Streetil asuvasse Caffé Dantesse. Mul ei olnud eine eest maksmiseks raha, seega jõin lihtsalt kohvi, aga paistis, et keegi ei pannud seda pahaks. Seinad olid kaetud piltidega Firenze linnast ja stseenidega „Jumalikust komöödiast“. Samad pildid on seal veel praegugi, aastakümneid õhus hõljunud sigaretisuitsust luitunud.

      1973 kolisin samal tänaval asuvasse avarasse valgeks värvitud seinte ja väikese kööginurgaga tuppa. Võisin ronida oma tänavapoolsest aknast välja tuletõrjetrepile, istuda seal öösiti ning jälgida, mis toimub Jack Kerouaci ühe lemmikbaari, Kettle of Fishi, juures, kahe tänavavahe kaugusel Caffé Dantest. Ümber nurga, Bleecker Streetil oli väike müügilett, kus üks noor maroko-lane müüs värskeid kevadrulle, soolatud anšoovist ja värsket piparmünti. Tõusin varakult, täiendasin oma varusid. Siis keetsin vett, valasin värsket piparmünti täis topitud teekannu vett ja veetsin pärastlõuna juues teed, suitsetades hašišit ning lugedes Mohammed Mrabet ja Isabelle Eberhardti jutte.

      Café ’Inot siis veel ei olnud. Vahel istusin Caffé Dante madala akna ääres, vaatega väikese põiktänava nurgale ja lugesin Mrabet’ „Rannakohvikut“. Noor kalakaupmees Driss kohtub erakliku ja tõrksa vanahärraga, kellele kuulub pisitilluke, vaid ühe lauaga kohvik Tangeri lähedal kivisel kaldanõlval. Kohviku aeglaselt kulgev õhkkond paelus mind niivõrd, et ma ei ihanud midagi rohkem, kui seal elada. Unistasin nagu Driss oma kohviku avamisest. Mõtlesin sellele nii intensiivselt, et kohvik muutus minu jaoks justkui reaalseks: Café Nerval, väike paradiis, kus luuletajad ja rändajad leidsid lihtsa pelgupaiga.

      Kujutasin ette kulunud Pärsia vaipu laiadest laudadest põrandatel, kahte pikka puidust lauda pinkidega nende ääres, paari väiksemat lauda ja leivaküpsetusahju. Kujutlesin, kuidas ma igal hommikul pühin lauad üle aromaatse teega nagu seda tehakse Hiinalinnas. Ei mingit muusikat ega menüüsid. Kõigest vaikus must kohv oliiviõli värske piparmünt must leib. Fotod ehtimas seinu: melanhoolne portree kohvikule nime andnud poeedist ning väiksem pilt meeleheitel luuletajast Paul Verlainist, kes on absindiklaasi kohal kössi vajunud, mantel seljas.

      1978. aastal õnnestus mul teenida väike summa ja ma sain maksta ära deposiidi East Tenth Streetil asuva ühekorruselise hoone üürimiseks. Kunagi oli siin olnud ilusalong, kuid nüüd seisis hoone tühjana, sees vaid kolm valget laeventilaatorit ja mõned klapptoolid. Mu vend Todd juhendas remonditöid ja me valgendasime seinad ning vahatasime puitpõrandad. Kaks suurt laeakent ujutasid ruumi valgusega üle. Veetsin mitu päeva, istudes akende all kaardilaua ääres, jõin head kohvi ning sepistasin edasisi plaane. Vajasin vahendeid uue WC ja kohvimasina ostmiseks ning kardinateks meetrite viisi valget musliini. Praktilised asjad, mis tavaliselt suubusid minu kujutlusvõime muusikasse.

      Lõpuks olin sunnitud sellest siiski loobuma. Olin kaks aastat varem kohtunud Detroidis muusiku Fred Sonic Smithiga. Tegemist oli ootamatu kohtumisega, mis muutis mu elu pikkamööda