Elitaarne mees Harry Männil. Olev Remsu

pinge all, lisandus ju ka muu väljaõpe.

      Uhkus ajab upakile, ka seda õpetas Männilile ratsarügement. Õigemini – väljanäidatud uhkus, teistele enda üleoleku demonstreerimine.

      Männil oli väeüksuse üks paremaid ratsutajaid ja sportlasi, kuid teda ei arvatud 18 ohvitserikandidaadi sekka, kes väeosast Sõjakooli saadeti.

      Aga just kõrge, väga kõrge sõjaväelase karjäärist Männil siis unistas.

      Männil oli tülis oma seersandiga, oli talle koha kätte näidanud. Seersant kirjutas talle hävitava iseloomustuse ning väljavalijate silmis ei tähendanud enam Männili muud näitajad tuhkagi.

      Männil mäletas, et ta läks talli oma hobuse juurde ning puhkes nutma nagu väike poiss. Seda pigem vihast kui südamevalust.

      Temast ei saagi kindralit!

      Aga valusast õppetunnist oli ka kasu, Männilile sai selgeks, et ei tohi teistele näidata oma üleolekut, ka hoopis tühine tegelane võib sulle kaikaid kodaraisse loopida.

      Aga teiselt poolt – kui Männil oleks saanud ohvitseriks, oleks ta üsna suure tõenäosuse järgi sattunud Eesti Vabariigi sõjaväest 17. augustil 1940. aastal Punaarmee koosseisus formeeritud 22. Eesti Territoriaalsesse Laskurkorpusesse, mille komandöriks esimestel päevadel oli Eesti ratsaväe looja kindralmajor Gustav Jonson (1880, Viljandimaa – 1942, Saraatov).

      59-aastane Jonson lahkus president Konstantin Pätsi käsunduskindralina 1939. aastal teenistusest vanusepiiri ületamise tõttu, ent 1940. aastal kutsus Päts ta tagasi ja kohe Eesti Rahvaväe (nii nimetati ümber Eesti sõjavägi) komandöriks, sest president oli punavõimude survel 22. juunil sunnitud ametist vabastama senise sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri.

      1941. aasta veebruaris ülendasid venelased Jonsoni koguni kindralleitnandiks, ent juba juuni algul vabastati kõik eestlastest kindralid kohtadelt, Jonson saadeti õppima Moskvasse Kindralstaabi Akadeemiasse, arreteeriti seal 19. juulil ning hukkus 15. mail 1942 Saraatovi vanglas number 1.

      Männili elu aga läks Tartus ratsarügemendis päris muretuks. Ta leidis rakendust staabis, tegi kirja- ja tõlketöid.

      Staap töötas tavaliselt kella kaheni päeval, Männil kirjutas endale ise välja linnaloa ning õhtupoolikuti läks päris prilla-prallaks.

      Et ta suhtles staabis väeosa kõige kõrgemate ohvitseridega, siis võis ta vabal ajal oma lõbuks ratsutada kõige paremate hobustega.

      Aga eelkõige tõmbas linn oma restoranide ja õrnema sooga. Ratsaväelastel oli alati lööki.

      Muide, iseseisvusajal oli seal mälestusmärk auväärsele ratsarügemendile, kes Vabadussõja ajal vapralt meie vaenlaste vastu võitles. 24. veebruaril 2011 kinnitati ratsarügemendi säilinud tallihoone seinale mälestustahvel, seda tegid Eesti Hobusekasvatajate Selts ning Ratsarügemendi Klubi, tulevikus plaanitakse rajada ratsarügemendi muuseum.

      Männilil jäi ratsarügemendis aega õpinguiks, nooruk astus Tartu Ülikooli majandust õppima ja ühines korp! Vironiaga.

      Muide, mõned üksikud viroonused on Männili hilisemas elus ainukesed väliseestlased, kellega ta suhtles ning kellest on olnud tal abi majanduslikul tõusul.

      Olgugi et vahepeal pikendati sõjaväeteenistus 18 kuule, ei häirinud see õppurit ja ratsaväelast sugugi – temal oli kasarmus prii korter ja prii söök, kuus lisakuud polnud talle mingiks koormaks.

      Männil mäletas ärkamist alarmiga, see juhtus 27. septembril 1939. Jagati välja laskemoon ja toit 24 tunniks, kõik märgid viitasid sellele, et tuleb hobustega astuda Punaarmee tankide vastu. Kuus tundi seisti hobuste kõrval, oodati rünnakukäsku.

      Meenutame, et 23. augustil sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti loogiliseks järjeks oli Punaarmee ülekaalukate jõudude suur koondamine Eesti Vabariigi piiri lähedale ning sellega kaasnenud ultimaatum, millega Nõukogude valitsus nõudis sõjaväebaase meie territooriumil. Anti pühalik lubadus meie siseasjadesse mitte sekkuda. Eesti võttis ultimaatumi vastu ning 28. septembril sõlmiti Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel vastastikuse abistamise pakt, tuntud ajaloos ka nn baaside lepinguna, mille alusel juba oktoobris saabus Eestisse 25 000 punaväelast, hiljem nende hulk kasvas.

      Kui Eesti valitsus poleks ultimaatumi ees taganenud, oleks Männil ratsaväelasena hobuse seljas sõdinud tankide vastu, täpselt samuti nagu seda tegid septembris 1939 poolakad.

      Ütlesin, et Andrzej Wajda on teinud sellest efektse filmi. Vohh, filmiks see sobib, kuid muidu on tragikoomiline, tõdes Männil.

      Detsembris 1939 lõppes Männili sõjaväelasekarjäär ja jaanuarist alates oli ta Tartus ainult üliõpilane ja Vironia korporant.

      Olgugi et Punaarmeel olid baasid Eestis, ei seganud see õppimist ega lõbusat tudengielu. Ainus vahe oli selles, et Männil polnud enam punastes pükstes ja läikivates säärikutes.

      Aga naisterahvad polnud sugugi pükste võrra ükskõiksemad, muigas Männil ühel filmitööjärgsel õhtuvestlusel ja üle tema muidu karmivõitu palge libisesid mälestused.

      Paari päevaga olime temaga jõudnud üsna vahetusse läbisaamisesse.

      Siiski jäi aega ka õppimiseks, Männil seadis endale ülesandeks lõpetada ülikool cum laude, vähemaga ta ei leppinud.

      Temas oli välja löönud juba see maksimalism, mis hiljem suunaski kogu tema elu. Võib-olla algas see juba ihast saada poksitšempioniks, kuid see oli olnud paar aastat tagasi peaga vastu müüri jooksmine, nüüd oli endale seatud ülesanne reaalne.

      Männil leidis, et varem oli ta olnud üpris pealiskaudne inimene, nüüd oli kätte tulnud aeg süveneda asjadesse põhjalikumalt, eriti majandusteadusesse. Männil imetles professor Eduard Poomi (1902, Tallinn – 1986, Stockholm), kes eksamil tavaliselt pooled üliõpilastest läbi kukutas. Ta oli ülikoolis kuulus kui kõige nõudlikum õppejõud.

      Männil võttis asja kätte, õppis hoolega käitisemajandust ning tulemus oli maxime sufficit, noris eksamineerija, mis ta noris.

      Edaspidi olime temaga sõbrad kuni ta surmani, tema eluvaade ja eluhoiak on mind palju mõjutanud, ta oli kuidagi magnetiline isik, sõnas Männil, kelle suhted teiste väliseestlastega polnud just kiita.

      Luksemburgist minuni jõudnud materjali hulgas on ka kiri:

      Oma ajatult ustavat sõpra ning õpilast Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli Majandusteaduskonnas, Harry Männilit tahaks tänumeeles tervitada antiikaegsete tarkussõnadega : Vulgare amici nomen, sed rara est fides…

      Koos Ninaga tahaksime Masulat ja Sind seoses Teie haruldaste kunstiaaretega eriti komplimenteerida Oscar Wilde’i tunnustusega:

      Those who find beautiful meanings in beautiful things are the cultivated.

      Ajatus sõpruses Eduard (Poom)

      Stokholmis, jõulukuul 1981

      5

      Punane aasta

      Õpingud lõikas nagu noaga läbi Nõukogude võimu tulek.

      Teada on, et kogu selle võimu Eestis eksisteerimise vältel oli plaan viia alma mater Tallinnasse – mis see siis olgu, kuidas teie ülikool polegi pealinnas, miks te teistest liiduvabariikidest erinete!?

      Selge ju, et pealinnas oleks olnud hõlpsam ülikooli kontrollida, enda tahte alla painutada. Asja lükati pidevalt edasi vaid kavatsetava ürituse tohutu mahu ja ulatuse pärast. Lihtsalt jaks ei hakanud peale.

      Ent majandusteaduskond koliti Tallinna Tehnikaülikooli juba 1940. aastal, seal jätkusid ka Männili õpingud.

      Tead, meid pandi õppima kompartei ajalugu ja marksistlikku ideloogiat, see oli mulle liiast ning ma lõin käega, ütles Männil. Teisel korral kuulsin, et Nõukogude võim eksmatrikuleeris ta ülikoolist.

      Olgu nii või teisiti, õpingud jäid sedapuhku katki.

      Vaat, siinkohal oleks süvitsi mineval uurijal vaja arhiivitööd. Kindlasti on Männili õpingutest säilinud dokumente, mis lubaksid