Elitaarne mees Harry Männil. Olev Remsu

meenutas niinimetatud töörahva rongkäiku 21. juunil 1940.

      Tema oli kohal nagu igal pool, kus midagi olulist sündis.

      Männil nägi, kuidas Pikal tänaval asuva Nõukogude saatkonnahoone rõdult tervitasid demonstratsiooni Andrei Ždanov, Karl Säre, Johannes Lauristin ja teised punajuhid.

      Siinkohal vedas ja on vedanud mälu mäletajat alt, sest 21. juuni demonstratsioon algas juba kell 10 hommikul, suundus sealt Pikale tänavale, käis lärmamas Toompea lossi ees ning läks edasi Kadrioru lossi, kus“töörahva paraadi”olid sunnitud tervitama ka president Konstantin Päts, ülemjuhataja Johan Laidoner ning presidendi vanem käsundusohvitser kolonel Herbert Grabbi.

      Ent 21. juunil juhtunud nõnda.

      Internatsionaali laulnud, punaplagusid, Stalini pilte ning teda ülistavaid eesti- ja venekeelseid loosungeid kandnud peamiselt põhjakihtide esindajatest ja Petserimaalt kohale toodud riigikukutajatest koosneva rongkäigu ette sattus üks sinimustvalge lippki. Demonstrandid tahtnud seda puruks rebida, enne kui jõutakse Ždanovi palgele Nõukogude saatkonna ette Pikas tänavas.

      Sinimustvalge kaitsjate hulgas olnud ka Harry Männil koos oma sparringupartneri, poksikuulsuse Anton Raadikuga.

      Kaitsjad piirati kavalalt sisse, sinimustvalge tõmmati maha, kõik, kes haarderõngasse sisse jäid, vahistati, konvoeeriti lähima kangi alla ning paljudest neist polnud hiljem mitte midagi kuulda.

      Anton Raadik valanud oma kuulsa paremsirge, üks piiraja langes oimetu ja verisena tänavakividelegi. Männilgi andis hoobi teda kinni võtta püüdnud mehele, toogi kukkus, küll tunduvalt vähem verisena.

      Seejärel päästsid 21-aastase kiired jalad. Männil kaotas ainult heast Inglise kalevist ülikonna, see oli verine, ilma nööpideta ja lõhki rebitud.

      Kummatigi avanesid Nõukogude võimu ajal uued horisondid.

      “Vaata, mis see on!” näitas Männil ühel jutuajamisel.

      Uskumatu! See oli stahhanovlase märk, punalipp ja kõik muud nõukogulikud regaalid peal. Ja see oli tal riiulil Malta ordu rüütlimärgi kõrval.

      Hoobilt oli tunda – Männil nautis vastuoksust. Tema tahtis olla mees, kes sisaldab endas piirituid kontraste. Malta ordu, ametlikult Sovrano Militare Ordine Ospedaliero di San Giovanni di Gerusalemme di Rhodi e di Malta (Jeruusalemma, Rhodose ja Malta Püha Johannese Suveräänne Sõjaline Hospitaliitide Ordu) on ristisõdadega seoses aastal 1048 (oletatav sünniaeg) tekkinud keerulise minevikuga sõjaline ja katoliiklik organisatsioon, mille eesmärgiks tänasel päeval on ainult heategevus. Olen ise Kaliningradis näinud ordu supikööki, kust oleks võinud tasuta toiduportsjoni saada. Rahvamass kihas selle ümber mis hullu, ma mõtlesin, et vaat, siin teevad õiged inimesed õiget asja.

      Ordus on umbes 13 000 liiget (nimetatakse ka rüütliteks ja daamideks), ordu on alati kohal aitamaks relvakonfliktide ja looduskatastroofide ohvreid.

      Vanematele ehk mälu värskendamiseks ja noorematele lugejatele vahest teadmiseks tuleks kirjutada ka, kes oli Aleksei Stahhanov (1905, Lugovaja, nüüd Stahhanov, Ukrainas – 1977, Torez, Ukraina; Torezi linn on ristitud Prantsuse kommunistliku liikumise omaaegse juhi Maurice Thorézi järgi) ning mida kujutas endast stahhanovlus.

      Stalini poolt ette kirjutatud riigi majanduse (eriti rasketööstuse, see tähendab, sõjatööstuse) kasv oli absoluutselt utoopiline, kuid seda püüti siiski ellu viia propagandakampaaniatega, n-ö moraalse stimuleerimisega.

      Söekaevur Aleksei Stahhanov olevat oma vahetuses (5 tundi ja 45 minutit) ööl vastu 31. augustit 1935. aastal kaevandanud ettenähtud 7 tonni asemel 102 tonni ning 19. septembril koguni 227 tonni. Tegelikult töötas kogu vahetus tema nimel.

      Nende uskumatute ja muinasjutuliste arvude abil vallandati massiliikumine, kõiki töölisi ja kolhoosnikke Nõukogude Liidus kutsuti üles Stahhanovist eeskuju võtma.

      Muidugi leidus järgijaid ning üheks neist osutus meie Männilgi.

      Kirjutasin pisut ülalpool, et stahhanovlus ja Malta ordu on absoluutselt vastandlikud.

      Aga kas Männili puhul ikka on?

      “Kui ma oleksin Nõukogude Liitu jäänud, oleksin ma ilmtingimata astunud komparteisse,” sõnas Männil.

      Ta arvas, et partei avanuks talle tee tippu, siin oli talle eeskujuks Vaino Väljas.

      Männilil on nii Malta ordust kui stahhanovlusest tolku olnud ja see seob tema isikus neid kaht lõpmatuse eri otsa.

      Ülikooliga lõpparve teinud, sai Männilist oktoobris 1940 lihttööline Paldiskis, kuhu värvati ehitajaid nagu murdu.

      Käis kibekiire sadama rajamine Balti laevastikule, uue hoo oli sisse saanud töö, mida oli alustanud juba Peeter Esimene ning mis oli vaheaegadega jätkunud kuni tsaaririigi püsimiseni.

      Täita tuli vaid ankeet, Männil jättis sinna oma isa ja ema andmed märkimata. Sellele ei pööratud tähelepanu, sest töökäsi vajati hädasti, ehituse üks etapp taheti valmis saada talveks.

      Enam-vähem täpselt aasta tagasi oli Männil ratsaväelasena olnud (juhul, kui Laidoneri käsk oleks tulnud) sunnitud minema hobustega Punaarmee tankide vastu, nüüd muutus ta eesrindlaseks Punalaevastiku tulevases baasis.

      Raha oli vaja hullupööra, palga arvestamisel kasutati Nõukogude Liidus noil aastatel suhteliselt harva kasutatavat tükitöö meetodit, mis tähendas seda, et mida rohkem rabad, seda enam teenid.

      Kui kössimad mehed tassisid rakises 20 telliskivi kolmandale-neljandale korrusele, siis sportlik Männil viis üles 25 kivi. Ettenähtud nelja palklaua asemel taris tema viit ja kuut!

      Sellega paistis ta natšalnikutele silma ning ühel päeval kästi tal minna Klooga baasi miitingule. Mees protesteeris, ta ei tahtnud, et tööpäev läheks kaotsi, ent keskmine palk lubati säilitada ja Männil läks.

      Tuli välja, et 10–15 000 töölisest oli 12 nimetatud stahhanovlasteks. Moskvast saabunud tegelinski ise kinnitas Männilile märgi rinda.

      Niimoodi sai Männilist üks esimesi stahhanovlasi ENSV-s.

      Milleks oli Männilil vaja raha?

      Välja lõi tema ärimehesoon.

      Nõukogude võim oli poeriiulid tühjendanud täiesti lagedaks, seda eriti maal.

      Stahhaanovlase palk oli Männilile algkapitaliks, Tallinnas oli hoolika otsimise järel ikka veel üht-teist leida, eriti kui hästi maksta. Männil ostis linnast kaupa kokku, vedas maale ja müüs vaheltkasuga edasi.

      Mis kaubad need olid?

      Kõike oli vaja. Seepi, riideid, jalatseid, kõike, kõike. Hästi palju taheti petrooleumi, elektrit ju tollal polnud. See oli strateegiline kaup, ega sellega nalja polnud. “Nõukogude seaduste järgi olin ma spekulant ja tabamisel oodanuks mind karm karistus, sõja puhkedes isegi kohapeal mahalaskmine. Hävituspataljonlastel oli seesugune õigus,” meenutas Männil.

      Kust petrooleumi sai?

      Kriisiaegadel asendub sõna“ostma” sõnaga“saama”. Ja viimane ei tähenda ainult kauba füüsilist saamist, see sisaldab ka kavalust, leidlikkust ja pealehakkamist, Petrooleumi sai sõjaväeladudest. Kui on raha ja tutvusi, siis saab kõike, kuulsin vastuseks.

      Pöördelistel aegadel on hulk vara ripakil, mõned korterid ja majad, täis mööblit ja muud väärtuslikku, seisavad kinnipitseerituna ja ja ilma omaniketa, sest paljud on vahistatud, paljud on võimu eest põgenenud, paljud redutavad. Mõtleme kas või baltisakslaste peale, kes 1939. aastal Umsiedlung’iga ja 1941. aastal Nachumsiedlung’iga tulevase sõja tallermaalt eemale koliti.

      Kui palju jäi maha nendest vara, kõike ei saanud ju laevale kohvriga kaasa võtta!

      Lihttöölisest stahhanovlase karjääri järel sai Männilist majavalitseja, seda koos sõprade Otto Meose ja Feliks Tammega. Pisut võltsiti ankeete, et olla võimu jaoks soositud mehed, ning nad kinnitatigi ametisse. Majad, mille eest Männil pidi hoolitsema, asusid Tallinnas Tartu maantee kandis.

      Männil