Elitaarne mees Harry Männil. Olev Remsu

siis peab ta seda iseenda jaoks kuidagi kompenseerima. Tihe tööpäev tekitab janu ilu järele, mida võib pakkuda loodus, kunst.“

      Nüüd on paar aastat vahet, Männilist ei ole meie trükiajakirjanduses ei kippu ega kõppu. Siis aga lõhkeb pomm.

      Balti Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uuringute Instituudi direktor Mart Tarmak, “Efraim Zuroff versus Harry Männil”, Rahva Hääl, 18. veebruar 1994 (tsiteeritakse lõiguti Efraim Zuroffi, Jüri Pihli, Henry Kissingeri, Harry Männili kirjavahetust Lennart Meri ja Mart Tarmaku endaga).

      15. dets. 1993

      Simon Wiesenthali Keskus

      Jeruusalemm

      Lugupeetav President Meri!

      Õnnitlen Teid Balti Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uuringute Instituudi avakonverentsi puhul, mis täna Tallinnas algab. [-] Nagu on teatavaks saanud, on nõukogu liikmeks nimetatud Harry Männil, hoolimata tema maailmasõja aegsest aktiivsest koostööst natsidega. Männil teenis Eesti Poliitilises Politseis ajal, kui see osales aktiivselt paljude süütute tsiviilelanike, eeskätt kommunistide ja juutide mõrvamises. Pärast sõda ei saanud ta sissesõiduluba Inglismaale ega elamisluba Stockholmis. [-]

      Efraim Zuroff

      Simon Wiesenthali Keskuse direktor

      Riigi Politseiamet

      Lennart Meri

      Eesti Vabariigi President

      15. dets. 1993 nr. 473

      Kontrollimisel meil olevaid arhiivmaterjale ja dokumentatsiooni selgus, et meil puuduvad igasugused andmed, mis tõestaksid kod. Harri Männil’i karistatust.

      Jüri Pihl

      Peadirektor

      24. jaan. 1994

      Lugupeetud hr President!

      Meenutan suure soojusega meie kohtumist Bonnis ja olen Teile väga tänulik, et kutsusite mind Balti Instituudi rahvusvahelise nõukogu auliikmeks.

      Nüüd aga sain teada, et Sandleri Komisjon on kindlaks teinud, et instituudi nõukogu üks liige on natsliku okupatsiooni ajal teeninud Eesti Poliitilises Politseis. Kogu poolehoiu ja lugupidamise juures, mis ma Eesti suhtes tunnen, ei saa ma selles olukorras tegutseda samas nõukogus. [-]

      Lugupidamisega

      Henry Kissinger

      Caracas, 27. jaan 1994

      Lp hr Tarmak!

      Mulle on teatavaks saanud, et hr Efraim Zuroff, Simon Wiesenthali Keskuse Iisraeli osakonnast, on süüdistanud mind II maailmasõja aegses osavõtus tegevusest, mida tema peab kuritegelikuks.

      Need süüdistused on täiesti alusetud ega vasta tõele.

      Pöördun Eesti Vabariigi kohtuorganite poole nende süüdistuste põhjal ametliku juurdluse alustamiseks. Menetluse ajaks peatan oma tegevuse Balti Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uuringute Instituudi (BASIS) nõukogus, et mitte olla takistuseks Instituudi tegutsemisel.

      Lugupidamisega Teie

      Harry Männil

      Kui ma õhtul koju jõudsin, ütles abikaasa, et mulle on helistatud Venezuelast.

      Venezuelast tean ma ainult ühte-kahte inimest …

      Ja peaaegu samal minutil tirises aparaat.

      Oligi Harry Männil!

      Rääkisin talle ideest teha film Lõuna-Ameerika eestlastest, ütlesin, et Venezuelat mahub 56 minuti pikkusesse dokumentaali vahest kolm minutit, heal juhul kolm ja pool. Sisuldasa oleks tegemist rõhuga inimeste saatusele, tahaksime uurida, mis põhjusel kas nemad ise või nende esivanemad kaugetele eksootilistele maadele rändasid, kuidas nad on seal vastu pidanud. Ei tule poliitikat, ei tule hala.

      Meie esimene telefonikõne kestis umbes tunni, võib-olla koguni kauem. Seda, kellest me peamiselt rääkisime, ei arva ära ilmselt mitte keegi. Algul tundub see olevat täiesti juhuslik ning absoluutselt kontekstivõõras.

      Kui asjasse süveneda, siis juba võrdlemisi loogiline.

      Meie peamine jutuobjekt oli 1940. aastal Stalini ja Ždanovi poolt EK(b)P Keskkomitee esimeseks sekretäriks määratud Karl Säre.

      Säre oli toona (ja vist on ka edasi) ajaloohuviliste jaoks müstiline, müütiline, ehk meie ajaloos enim mütologiseeritud üpris vastik kuju (kirjutan nimme“kuju” ja mitte “isik“), temast liikus igasuguseid uskumatuid legende ja suisa fantasööride väljamõeldisi, need olid juba 1970. aastatel levinud ülikooli kohvikus, hiljem Tartu ja Tallinna boheemkonnas.

      Säre jäi ju 1941. aastal sakslaste vallutatud Eestisse kommunistlikku partisaniliikumist organiseerima, vahistati okupatsiooni esimestel päevadel 3. septembril, andis seejärel üles kogu siia jäetud põrandaaluse organisatsiooni.

      See oli enam-vähem ainus tõekindel fakt, edasi tulid kõlakad, üks võimatum teisest – parim Briti salaluure agent üle aegade, elab siiamaani Hiinas, on Mao Zedongi väimees jne, jne.

      Ega ajalugu jää kunagi olemata. Inimene on teadmahimuline. Kui pole faktiajalugu, siis tuleb müüdiajalugu, viimane domineeriski Nõukogude Liidus, nii raamatuis kui kuulujuttudena, mis sest, et need käisid teineteisele vastu.

      Inertsist kestab müüdiajalugu tänagi rõõmsalt edasi, sest selle järgi on lihtsalt vajadus, faktiajalugu ei suuda kunagi lobasuid pidurdada.

      Harry Männil rääkis meie esimeses telefonikõnes, et tema osalenud Karl Säre ülekuulamistel Poliitilises Politseis, Säre öelnud, et tema jäänud Eestisse meelega, tal oli plaanis anda end sakslaste kätte, sest ta oli pettunud Stalinis ja kommunismis. Männil käinud restoranist Du Nord Särele toomas peeneid lõuna- ja õhtusööke, sest Säre keeldunud vanglalaket suhu võtmast.

      Olin võlutud. Vaat, see on materjal filmi jaoks!

      Ma pean nõu kolleegidega, ma arvan, et Venezuela-lõigule pigistab mõne minuti juurde, ütlesin ma kõne lõpuks.

      Meie telefonikõned kestsid aina pikemalt ja pikemalt ning tulemus – kogu film tuli Harry Männilist.

      Küll teistest Lõuna-Ameerika eestlastest teeme järgmine kord, lohutati mind.

      Seda järgmist korda kahjuks ei tulnudki.

      Siiamaani imestan, kuidas me sattusime kähku kaasakiskuvale Säre-teemale.

      Kas see oli ikka puhas juhus?

      Meie filmiski ütleb Harry Männil enda kohta, et tema tugevaimaks küljeks ei ole majandus ega rahandus, vaid hoopis psühholoogia, temal on võime inimesi ja nende motivatsioone läbi näha. Tema gümnaasiumiaegseks lemmikraamatuks oli Dale Carnegie “Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi”.

      Muide, sama raamat oli ka meie keskkooliseltsingul rohkem kui veerand sajandit hiljem sootuks teistes oludes.

      Aga see pole tähtis.

      Igatahes mind oskas Männil mõjutada.

      Nüüd, seda raamatut kirjutades, ongi mu abivahendiks toona tehtud kaheosaline (52 min + 51 min) portreefilm Harry Männilist“Mu elu on avatud raamat” (stsenaristid Olev Remsu ja Peep Puks, režissöör Peep Puks, operaator Aarne Kraam, helirežissöör Mart Otsa, muusikaline kujundaja Andres Valkonen, videomontaaž Rainer Kask ja Hendrik Reindla, helimontaaž Koit Pärna, režissööri assistent Külli Austrin, filmidirektor Maie Kerma, produtsendid Reet Sokmann ja Mati Sepping. Filmi montaaž Tri Angle OÜ AVID, filmi helindamine Sonogram, © Eesti Televisioon, 1997). Filmi on paar korda näidatud ETV-s, nõnda et see peaks avalikkusele olema tuttav.

      Minul aitab filmi uuesti vaatamine taastada toonaseid kohapealseid elamusi, faktistiku oma raamatu jaoks võtan sülearvuti mälust ja taskuraamatuist.

      Peaaegu igal õhtul nii Ladina-Ameerikas kui Soomes ja Eestis (see tähendab, et filmi võttepaikades) oli mul pikki jutuajamisi Harry Männiliga, ta rääkis oma elust,