Onu Albert ja mustad augud. Russell Stannard

siis?”

      „Vaata, tavaliselt peaksid asjad liikuma mööda sirgjooni. Kui te oleksite olnud täiesti tühjas ruumis – ma mõtlen, et väga-väga kaugel kõigist taevakehadest –, oleksite pidanud liikuma otse edasi. Aga te liikusite mööda ringjoont. Seega pidi teile külje suunas mõjuma mingi jõud, mis hoidis teid ringliikumises.”

      „Gravitatsioon? Kas tahad öelda, et Maa gravitatsioon tõmbas meid?”

      „Jah. Selle mõju oli samasugune nagu sellel Piitsaplaksul, millel sa sõitsid. Kabiin keerutas mööda ringjoont. Miks? Tänu kinnihoidva käpa jõule. Kui kabiini ja käpa ühendus oleks katkenud …”

      „Oleksin ma minema lennanud,” oletas Gedanken.

      „Just. Nii et ei mingit juttu, et kosmoses pole gravitatsiooni. Just gravitatsioon hoidis sind orbiidil – sind ja süstikut. Tegelikult,” lisas ta, „oli see sinust väga julge samm, see kosmosejalutuskäik. Minul poleks julgust jätkunud.”

      „Oh, see polnud midagi erilist, tõepoolest,” vaidles tüdruk vastu, ise seesmiselt rahul, et oli suutnud teha midagi niisugust, millega onu poleks hakkama saanud.

      Onu Albert tõusis ja hakkas edasi-tagasi kõndima. „Tegelikult oli sinu kosmosejalutuskäik väga huvitav,” ütles ta. „Teie kaks – sina ja süstik – ujusite koos, külg külje kõrval, samal orbiidil. Süstik on palju raskem kui sina. Ometi liikusite samal orbiidil. See tähendab, et gravitatsioonijõud pidi süstikut tugevamini tõmbama kui sind, et teda orbiidil hoida. Aga kuidas see võimalik on? Kuidas gravitatsioon teadis, kui palju kõvemini ta peab tõmbama? Igatahes, miks ta peaks tahtma, et te samal orbiidil liigute?”

      „Äkitselt on siin miskit samasugust nagu võtmete ja paberi puhul?” küsis Gedanken. „Gravitatsioon teadis, kui palju kõvemini ta peab võtmeid tõmbama, et need jõuaksid maha täpselt samal ajal kui paber. Kas siin pole ka midagi niisugust?”

      „Kuule, sul on õigus! Absoluutselt õigus. Jah, võtmed ja paber – süstikud ja kosmoses kõndijad – kõiki neid juhib ühtemoodi läbi ruumi ja aja sama gravitatsioonijõud. Kui võtmed ja paber alustavad samalt kohalt – samalt kõrguselt Kuu pinnast –, jõuavad nad Kuu pinnale ühel ja samal ajal. Kui süstik ja kosmoses kõndija alustavad liikumist samas suunas ja sama kiirusega, jäävad nad kokku, järgides täpselt sama teed ümber Maa. Miks? Miks gravitatsioon seda teeb? See tundub üsna kahtlane ega meeldi mulle.”

      Sel hetkel jõudis onu Albert kaminani ja heitis pilgu kellale. „Helde aeg! Kas kell on juba nii palju? Lubasin, et saadan su selleks ajaks koju. Su vanemad saadavad varsti otsijad välja. Lenda nüüd minema!”

      „Aga asi hakkas just huvitavaks minema,” tõrkus Gedanken.

      „Kuu külastamine ja kosmosekõnd – rääkimata juba laadalõbudest – kõik ühel päeval? Jäta, sellest on küllalt! Jätkame vestlust mõni teine kord.”

      „Aga millal?”

      „Oh … Ma ei tea. Reedel. Jah, jätkamegi reedel, pärast kooli.”

      Onu saatis tüdruku ukseni ja kobas taskutes. „Mu võtmed!” hüüatas ta. „Kus need on? Ära tule ütlema, et jätsid nad maha!”

      Gedanken vaatas teda halvakspanevalt: „Miks kõik täiskasvanud arvavad, et lapsed ei oska midagi korralikult teha?” ja kõigutas võtmekimpu onu nina all.

      Teine peatükk

      Välja venitatud ruum

      „Sa ei kujuta ette!” hüüdis Gedanken tagaust lahti tõmmates ja onu Alberti kööki tormates. „Ma olen BÄNDIS!”

      Onu Albert istus laua ääres, tass teed ees, ja uuris ajalehte. „Bändis?” pomises ta, vaevumata pilkugi tõstma, „Mis sorti bändis?”

      „Popbändis muidugi. Grupis.”

      „Kuidas nii? Kas sa ei peaks oskama ka midagi mängida?”

      „Ma ju oskan. Süntesaatorit. Sain selle ju jõuludeks, mäletad?”

      „Oh,” sõnas onu Albert, „see väike klaveri moodi asi …”

      „Tahan, et sa teaksid: süntesaatoril on palju, palju raskem mängida kui klaveril,” hüüatas Gedanken nördinult.

      „Mis ajast?” jätkas onu umbusklikult.

      „Sa pead neid ju programmeerima, eks ole? Sa pead sinna igasuguseid helisid sisestama. Sa pead helikõrgust muutma – selleks on helikõrguse muundur. Sa pead sisestama delay’sid ja echo’sid. Sa pead teadma, kuidas moduleerida ja hoida helistikku ja muuta attack’i.”

      Paistis, et onu Albert ei näidanud ikka veel erilist vaimustust üles. „Kas sa pole natuke noor bändis mängimiseks? Mind üllatab, et su vanemad lubasid seda.”

      Gedanken paistis end veidi ebamugavalt tundvat. „Noh, ega ma ju rangelt võttes ei olegi bändis, veel mitte.”

      „Mida sa sellega tahad öelda?”

      „Noh, ma … olen määratud bändi juurde,” pobises ta. „Teen nendega koos proove. Mõnikord. Kui issi lubab.”

      „Oh, saan aru.”

      „Noh, millestki peab ju alustama. Ja kui Jeremy süntesaatorimängija läks minema, et liituda teise …”

      „Jeremy! Ega ometi mitte see ulakas poiss, keda me laadal nägime – see, kes jukerdas nende elektriautodega?”

      „Jah, toosama, kui sa just teadma pead,” sõnas Gedanken trotslikult. „Jeremyl pole häda midagi – kui sa teda vaid lähemalt tundma õpid. Ja ta on suur muusik – juhtkitarrist. Igaüks tahab tema bändi saada. Selle nimi on The Stampede (Meeletu Tormamine). Ja ka mu sõbranna Tracy mängib seal – trumme. Siis on veel Phil – basskitarrist. Tema on tõeliselt tore – palju vanem kui teised. Emme ja issi peavad Philist väga lugu. Phil oli lubanud issile vaadata, et minuga oleks kõik korras. Just Phil ütles issile, et mina võiksin nädalalõppudel nendega proove teha.”

      Onu raputas vaid vaikselt pead.

      „Ära muretse, onu,” lohutas tüdruk ja patsutas teda pealaele, „sina ei vastuta siin millegi eest, eks ole?”

      Nad kõndisid aeglaselt kabinetti ja võtsid istet.

      „Kuidas sul täna koolis läks?” küsis onu.

      Gedanken kehitas õlgu. „On ju reede. Reede pole eriti kehv päev. Tegeleme täppisteadustega. See tuletab mulle meelde: kas sa oled juba kuhugi jõudnud selle gravitatsioonivärgiga?” küsis ta.

      „Tegelikult mitte. Tunnen, et oleme mingisuguse läbimurde lävel, aga pole veel kohale jõudnud. Arvan, et peaksime veidi tagasi tõmbuma – vaatama asju teise nurga alt. Kõik võib ju lõpuks kokku sobida – loomulikul viisil.”

      „Mis mõttes?”

      „Noh, võta näiteks mu käru. See on aiateel kohas, kuhu ma ta jätsin. Kui keegi seda ei puuduta, mis sellega juhtub?”

      „Jääb muidugi sinna, kus ta on?”

      „Õigus. Pole mingit põhjust, et ta kuidagi teisiti peaks käituma. Paigalpüsimine on tema jaoks loomulik asi. See on loomulik kärude jaoks, see on loomulik ka kõige muu jaoks. Alles siis, kui miski hakkab liikuma, hakkame küsimusi esitama. Miks hakkas ta liikuma just selles suunas? Miks on tal just selline kiirendus, nagu on? Just siis hakkame rääkima jõududest.”

      „Keegi tõukab käru?”

      „Täpselt. Me ütleme, et käru liigub selles suunas, sest see on suund, kuhu teda tõugatakse. Ja selle kiirendus on just niisugune sellepärast …”

      „Et keegi tõukab teda just nii kõvasti,” segas Gedanken vahele.

      „Jah. See ja veel midagi!”

      „Mida sa öelda tahad?” küsis tüdruk.

      „Millest veel kiirendus