Onu Albert ja mustad augud. Russell Stannard

ja tõmbas ühe käega välja võtmed, teisega aga paberitüki. „Ma pean nad käest lahti laskma ja vaatama, mis juhtub. Tegelikult on see puhas ajaraiskamine. Nad lihtsalt hõljuvad. Nagu näiteks need.” Nende sõnadega laskis ta võtmed käest lahti. Võtmed kukkusid maha.

      „Oh,” sõnas Gedanken veidi üllatunult.

      „Hõljuvad? Miks hõljuvad?“ kostis Tafi hääl.

      „Sest me oleme kosmoses ja siin ei ole gravitatsiooni …” Ta hääl muutus vaikseks ja ebakindlaks.

      „Onu Albertile sa seda küll öelda ei tohiks.”

      „Miks mitte?”

      „Noh, sina ju ei hõlju ära kosmosesse, eks ole? Mis sa arvad, mis sind Kuu pinnal hoiab? Mis sind tagasi alla tõi, kui sa äsja hüppasid? Gravitatsioon. Kuu gravitatsioon ehk külgetõmbejõud. See ei ole nii tugev nagu Maa peal, Maa on raskem. Just seepärast sa hüppasidki kõrgemale. Kuid see on ikkagi gravitatsioon.”

      Gedanken oleks tahtnud end lüüa. See oli ju päevselge – kui selle üle veidi järele mõelda. „Kuidas sina seda tead, Tafi?”

      „See on mul kuskil mälusopis. Ma pean teadma seda sorti asju, sest muidu ma ei tea, kui tugevasti panna tööle pidurdusraketid, et sa saaksid pehmelt maanduda. Muide, kas oled lõpetanud? Kas kõik on tehtud?”

      „Ei-ei. Ma pean võtmetel ja sellel paberitükil ühel ajal kukkuda laskma.” Ta oli võtmed üles tõstnud ja hoidis nüüd käsi laiali, võtmed ühes ja paberitükk teises käes. Ta kontrollis, et mõlemad oleksid ühekõrgusel, ja laskis mõlemad korraga käest lahti. Ta jälgis võtmete kukkumist, märgates, et nad langesid aeglasemalt kui Maa peal. Hetkel, kui võtmed maha jõudsid, hakkas ta paberitükki otsima. Ta eeldas, et see hõljub ikka veel aeglaselt allapoole. Aga võta näpust! See oli juba alla jõudnud. Gedanken oli segaduses. Kas paber oli ta käest varem maha libisenud, nii et ta polnud seda märganud? Kõike seda kinnastega teha oli kohutavalt keerukas. Ta tõstis võtmed ja paberitüki uuesti üles ja hoidis neid otse enda ees, nii et ta sai mõlemat korraga jälgida. Ta laskis nad jälle lahti. Tema üllatuseks langesid mõlemad koos. Mõlemad jõudsid maha täpselt ühel ajal! Paberitükk ei laperdanud ringi, see langes täiesti otse alla. Ta kordas katset mitu korda. Polnud mingit kahtlust: nii võtmed kui ka paber langesid ühtemoodi. Mida see tähendas, ei osanud Gedanken välja mõelda. Kuid ta oli üsna kindel, et onu Alberti meelest on see kõik huvitav.

      Tagasiteel Maale, just enne lõplikku laskumist, silmas Gedanken äkki kauguses valgussähvatust. „Mis see oli, Tafi?”

      „Mis asi oli mis?”

      „Ma vist nägin sähvatust – seal,” sõnas tüdruk akna poole viibates.

      „See? Ilmselt oli see Ameerika kosmosesüstik. Ta peaks praegu olema just kuskil seal kandis oma orbiidil. Vahest oli see päikesevalguse peegeldus temalt.”

      „Oih, kas saaksime seda lähemalt vaadata?”

      „Miks ka mitte!” Nende sõnadega muutis Tafi kurssi ja üsna pea olidki nad süstiku taga.

      „Lülita mootorid välja!” andis Tafi korralduse ja Gedanken vajutas punast nuppu. Kaks kosmoselaeva liikusid täielikus vaikuses ja väga lähestikku külg külje kõrval edasi.

      Mõne aja pärast tuli Tafil mõte: „Mis sa arvad jalutuskäigust kosmoses? Sa pole seda kunagi teinud, ega ju?”

      „Jalutuskäik kosmoses!” hüüatas Gedanken. Ta võbistas õlgu selle mõtte juures. „Ei, aitäh! Ma ei tea, kuidas seda teha.”

      „Siin pole miskit kunsti. Tõmba skafander selga, võta rihmadega selga isiklik raketipakk ja kinnita tross, et sa minema ei triiviks.“

      „Ei, aitäh!” kordas tüdruk kindlal toonil.

      „Nagu soovid,” vastas Tafi.

      Äkitselt kostis veidrat kloksumist, kraaksatuse moodi häälitsus. Gedanken võpatas. „Mis see oli?”

      „See,” seletas Tafi üleannetult „oli arvuti katse argpüksi häält järele teha.”

      „Ma ei ole argpüks,” õigustas Gedanken end vihaselt. „Ma lihtsalt … noh … meil pole selleks aega.”

      „Meil on küllalt aega,” vastas Tafi. „Tõsiselt, ma arvan, et see meeldiks sulle.”

      Gedanken jäi hetkeks mõtlema. Kogunud julgust, sõnas ta: „Olgu peale. Mida ma tegema pean?” Ta tõmbas skafandri ülle ja kinnitas selga raketipaki. Tafi tegi talle selgeks, et kosmoses ringiliikumiseks peab ta kasutama väikesi rakette. Kui selline rakett tööle panna, tõukab see kandjat raketi liikumissuunaga vastupidises suunas. Suunates raketi liikumist, saab kontrollida, mis suunas kandja ise liigub. Tüdruk kinnitas trossiklambri skafandri küljes oleva haagi otsa ja kontrollis, et teine ots oleks kindlalt kinnitatud konksu külge õhulüüsi seinal. Käsipuust hoides ootas ta õhulüüsi luugi avanemist. Niipea kui see juhtus, tungis õhk lüüsist välja ja omamoodi trepp paigutus automaatselt kosmoselaevast väljapoole. Ainult et nüüd ei viinud need astmed kuhugi. Polnud olemas mingit pinda või midagi muud, millele lõpus astuda.

      Maa pind oli sadu ja sadu kilomeetreid eemal.

      „Kui ma nüüd siit kõrgelt alla kukuksin …” mõtles Gedanken. Ometi oli veider, et ta ei tajunud kukkumise tunnet. Ootamatult ta hõljus – see kõik oli just niisama ootamatu nagu võtmete mittehõljumine, kui ta need Kuu peal käest lahti oli lasknud. „Vahest on see olukord niisugune nagu siis, kui gravitatsiooni pole. Kõik see on üks suur sasipundar.”

      Ülima ettevaatlikkusega hakkas ta end liigutama. Ta hõljus aeglaselt luugist välja, vedades trossi enda järel. Seni oli kõik läinud kenasti. Nüüd oli aeg proovida rakette. Kõigepealt paiskus ta siia-sinna ja hakkas siis pöörlema. Aga lõpuks sai ta oma liikumise kontrolli alla. Ta pidi lihtsalt õppima neid väikesi rakette suunama.

      Mõnda aega rahuldus ta hõljumise ja aeglase kukerpallitamisega kosmoses, imetledes Maad, mis jäi tema alla – või oli see hoopis tema kohal? Siis tuli tal idee minna Ameerika süstiku juurde. Ta veendus, et trossi pikkusest jätkub parasjagu süstikuni jõudmiseks. Ta liikus süstiku esiaknani. Sisse piiludes nägi ta ühte astronauti, kes luges mingit raamatut. Algul mees ei märganud teda, seepärast koputas Gedanken aknale. Kui te vaid oleksite näinud mehe ilmet, täis õudu! Vaene sell mõtles, et on sattunud silmitsi tulnukaga.

      Gedanken naeris ikka veel, kui ta oli juba onu Alberti kabinetti tagasi kiiratud.

      „Hästi, hästi,” katkestas onu teda. „Tore, et sul oli lõbus, aga kas sa tegid ka oma katse?”

      „Jah,” vastas tüdruk, „ja sa ei oska iialgi ära arvata tulemust.”

      „Noh, räägi siis!”

      „Nad jõudsid maha ühel ja samal ajal!”

      „Võtmed ja paberitükk?”

      „Just. Täpselt samal ajal.”

      „Väga hea.”

      „Mida sa selle „väga hea” all mõtled? Kas see ei olegi sulle üllatus?”

      „Tegelikult mitte. Mul oli tunne, et just nii peabki juhtuma. Aga hea on selles veenduda. Muide, mis juttu ma kuulsin, et Kuu peal pole gravitatsiooni?” küsis ta kavalal ilmel.

      „Polnud Tafi asi sulle seda rääkida,” sõnas Gedanken vihaselt.

      „Oh, sellest pole midagi. Me kõik teeme vigu. See on parim viis õppida. Niisiis, mida sa sellest oma katsest õppisid?”

      „Noh …” kogus tüdruk julgust. „Kuul on gravitatsioon ja asjad kukuvad Kuu peal maha. Kuid see gravitatsioon pole nii tugev kui Maal, sest Kuu on väiksem ja kergem. Ja võtmed ning paber langevad täpselt ühtemoodi.”

      „Õigus.”

      „Aga ma ei saa aru. Gravitatsioon mõjub Maa või Kuu pinnal ja ka pinnast kõrgemal, tõmmates asju alla enda poole. Aga see ei mõju kosmoses, kas nii?”

      „Mida