Onu Albert ja mustad augud. Russell Stannard

venitas onu Albert. „Kindlasti on nad raskemad. Aga siin on veel miskit muud mängus. Vaata veel kord! Jälgi just paberitükki!”

      Kui see jälle maha laperdas, küsis onu: „Näed! Miks ta nii teeb?”

      „Kas sa mõtled laperdamist?”

      „Jah.”

      „Ei tea.”

      „Õhutakistuse tõttu. Paber peab rajama teed läbi õhu.”

      „Aga võtmed ju ka,” protestis Gedanken.

      „Jah, aga võtmetel on seda kergem teha. Nagu sa ütlesid, on nad raskemad ja neil on kergem õhust läbi tungida. Paber on kerge ega suuda seda nii hõlpsasti. Ta peab suure vaevaga endale teed rajama.” Ta nõjatus tooli seljatoe vastu. „Küsimus: mis siis, kui õhku ei oleks? Mis juhtuks siis? Mis juhtuks, kui oleks ainult gravitatsioon?”

      „Mida sa tahad öelda, onu? Milles on su jutu mõte?”

      „Mõte? Mõte on selles, et kiirendus võib matkida gravitatsiooni. Just seda sa Suures Sukeldujas tajusidki. Ühtki muud jõudu pole võimalik matkida.” Ta sirutus ettepoole ja surus käe tugevasti vastu tüdruku pead.

      „Hei, jäta järele!” karjus Gedanken väga pahaselt.

      Ta hüppas püsti ja läks koridoris oleva peegli juurde. „Oh EI!” hüüdis ta kammi võttes. „Mul läheb terve igavik, enne kui kõik korda saan.” Ja ta hakkas hoolikalt oma salke siluma.

      „Palun vabandust!” ütles onu Albert, kui tüdruk tagasi tuli. „Püüdsin vaid oma mõtet selgitada.”

      „Millist mõtet?” torises tüdruk.

      „Seda, et tavalisi jõude – harilikke tõmbeid ja tõukeid – ei saa matkida. Neid ei saa matkida lihtsalt liikumist muutes või muu sellisega. Kui ma sind allapoole tõukasin, teadsid sa kohe, et sulle mõjub mingisugune jõud. Aga gravitatsioonijõu puhul ei saa olla kindel. Suurel Sukeldujal, kui su silmad on kinni ja kõrvades tropid, nii et sa ei näe ega kuule, mis ümberringi toimub, ja sa mõtled ainult sellest, kui raske või kergena sa ennast tunned ja kuidas südame alt õõnsaks läheb, ei oska sa kindlalt öelda, mis toimub. Võis olla, et su liikumine oli järsku muutunud või siis mõjus sulle lisagravitatsioon. Sa ei oska seda öelda. On ju veider? Väga veider. Jõud, mis tekib või kaob olenevalt sinu liikumisest. Mulle tundub, et toimub midagi kummalist. Meil on vaja sellest rohkem teada saada.”

      „Kuidas sa kavatsed seda teha?”

      „Noh, kõigepealt peame vabanema õhutakistusest: siis näeme täpselt, mida just gravitatsioon teeb.” Ta kummardus ja tõstis võtmekimbu ning paberitüki üles. „Ja see tähendab, et peame need esemed lahti laskma seal, kus õhku ei ole,” lisas ta teadja ilmel, „näiteks nagu Kuul.”

      Äkitselt oli Gedanken tähelepanu ise. Solvunud ilme kadus ja juuksed olid hetkega meelest läinud. Ta silmad läksid pärani. „Sa tahad öelda, et …”

      Onu noogutas.

      Tüdruk kiunatas rõõmust, hüppas püsti ja kallistas onu. Siis potsatas ta tagasi vastasolevale toolile. „Lähetuse juht! Saada mind mõtte jõul üles!”

      Siinkohal on vaja öelda, et Gedankenil ja onul on üks eriline saladus. Onu Albert oli kuulus teadlane. Suurem osa tema tööst seisnes kõvas mõtlemises. Ta oli omandanud selles niisuguse meisterlikkuse, et võis tegelikult tekitada mõttemulli! See oli samasugune mull nagu koomiksites – mull, mis tekib inimese pea kohale, kui tal tuleb äkki mingi mõte – ainult onu Alberti mõttemull oli pisut reaalsem. Juba see mull ise oli tähelepanuväärne. Veel hämmastavam oli aga tema võime kiirata Gedanken üles oma mõttemaailma. Kui ta mõtles näiteks kosmoselaevast, leidiski Gedanken end selle seest! Tüdruk oli selles teinud palju avastusretki – see oli kõige võimsam kosmoselaev, mida kunagi polnud ehitatud ja mida mitte kunagi ei ehitata.

      Niisiis sulges onu Albert silmad, toetas lõua käele ja hakkas mõtlema Suurt Mõtet. Õige pea ilmus ta pea kohale ähmane udulaik, mis võttis vähehaaval kindlama kuju. See sarnanes suure väreleva seebimulliga. Mulli jälgiv Gedanken hakkas selles eristama kosmoselaeva piirjooni.

      „Seal see on, onu,” teatas ta erutatult. „Ma näen kosmoselaeva. Mina olen valmis, kui sina seda oled.”

      „Pea n’d, pea! Sa pead need endaga kaasa võtma!” Onu Albert ulatas talle aeglaselt võtmed ja paberitüki, püüdes samas keskenduda.

      Tüdruk võttis võtmed ja paberitüki enda kätte. „Mida ma pean tegema?” küsis ta.

      „Täpselt sedasama, mida mina tegin. Hoidma neid samal kõrgusel kosmoselaeva põranda kohal ja laskma nad täpselt ühel ajal käest lahti. Seejärel rääkima mulle, mis juhtus.”

      „Ja kõik?”

      Onu noogutas.

      Mida intensiivsemalt Gedanken mulli põrnitses, seda selgemaks muutus kosmoselaev. Laev oli väga suur, kaardus seinte ja ümarate akendega. Selles oli mõjuva väljanägemisega juhtpult vilkuvate tulede ja TV-monitoridega. Varsti oli see otse tema ees ja paistis nii ligidal, et seda võinuks puudutada. Gedanken sirutas käe. Erutusvõbinaga tundis ta sõrmede all kõva metallpinda. Ta vaatas kiiresti ringi. Mulli välist piiravat pinda polnud näha. Müstilisel kombel oli ta viidud mulli sisse – ja mitte ainult mulli sisse, vaid otse kosmoselaeva. Kui see esimest korda oli juhtunud, oli ta tundnud lausa surmahirmu. Nüüd ei tulnud tal pähegi midagi karta.

      „Hei, Tafi!” hüüdis ta rõõmsalt. „See olen mina.”

      „Tere tulemast pardale, kapten!” vastas rääkiv arvuti. „Tore, et sa jälle meiega oled! Viimasest korrast on üsna palju aega möödas.”

      „Oli tegemist – ühte ja teist, tead ise.”

      „Noh, tegelikult ma ei tea, sest olen ainult arvuti. Te inimesed kipute unustama, et need olete teie, kes saavad kogu lõbu. Teie võite ringi käia nendel oma jalaasjandustel, meie peame jääma sinna, kuhu te meid panete. Teil pole aimugi, kui igav on olla arvuti. Eriti minu jaoks, kes peab tegevusetult logelema seni, kuni onu Albert mind jälle olema mõtleb.”

      „Nojah, aga kui sind pole pärast meie viimast kohtumist olemas olnud, siis ei saanud sa ka igavust tunda.”

      „Igavus tungib kõigesse. Pole midagi igavamat kui mitteolemasolemine.”

      Gedanken jäi hetkeks mõttesse. Ta oli üsna kindel, et sel väitel pole mõtet, aga ta polnud valmis vaidlema. Ta vanemad olid teda alati hurjutanud pideva virisemise pärast, et asjad on igavad. Talle meeldis Tafi tegelikult väga, kuid arvutil olid oma tujud.

      „Õigus,” sõnas tüdruk otsustavalt. „Asume teele!”

      „Kuhu?”

      „Kuu peale.”

      „Ja see on kõik? See on ju kohe siin ümber nurga. Ei tasu isegi mootoreid käivitada. Lähme parem kuhugi huvitavamasse kohta.”

      „Minule meeldib Kuu, kui sa just teada tahad. Me võime minna mõni teine päev kuhugi mujale. Me peame käsku täitma – sa ju tead seda. Kui onu Albert ütleb, et Kuu, siis ongi siht Kuu.”

      „Miks sa mõnikord oma peaga ei või mõelda?”

      „See kõlab p-r-o-g-r-a-m-m-e-e-r-i-t-u-d arvutilt küll kihvtilt!”

      Ta kinnitas turvarihmad. „Võta, Tafi, kurss KUULE!” lisas ta kindlal toonil.

      „Oh, hea küll,” vastas arvuti. „Tee seda, tee teist, kogu aeg üks ja sama …”

      Gedanken vajutas suurt punast nuppu enda ees oleval juhtpaneelil. Otsekohe möiratasid raketimootorid ellu, summutades Tafi kaeblemise.

      Õige pea laskusidki nad Kuu pinnale. Tafi tuletas talle meelde, et välja minnes peab ta skafandri selga tõmbama, sest Kuul pole atmosfääri. Kosmoseülikond näis küll kogukas, aga oli hästi kavandatud ega teinud kandjat liiga kohmakaks. Gedanken läbis õhulüüsi ja astus trepist alla Kuu tolmusele pinnale. Ta lõbutses veidi