Sõdurinaljad. Kristjan Tikk

kombed

      Kui uued kutsealused olid kohale jõudnud, läks adjutant pataljoniülemale raporteerima.

      „Sir, nendel uutel poistel on imelikud kombed küljes. Iga kord, kui nad on tulistamise lõpetanud, pühivad nad relvadelt taskurätikuga oma sõrmejäljed maha.”

      „Mis osariigist nad pärit on?”

      „Texasest, sir.”

      Suuline käsk

      Seersant tabas ühe reamehe kasarmu hoovis üle muru kõndimas. „Nii! Reamees Sidorov, sa tead väga hästi, et mitte kellelgi, välja arvatud ohvitserid ja seersandid, pole lubatud siin üle muru kõndida.”

      Reamees Sidorov üritas oma korrarikkumist õigustada: „Aga mul on seltsimees kapteni suuline käsk minna…”

      Seersant lõikas vahele: „Ära seleta! Näita mulle seda kapteni suulist käsku! Näita!!!”

      Vangivõtmine

      Tagasiteel luureretkelt kõndis üks sõdur oma kaaslasest veidi tagapool, kui äkki hüüdis talle: „Hei, Jones, ma sain ühe vaenlase kätte.”

      „Võta siis kaasa!”

      „Ta ei taha tulla.”

      „Noh, jäta ta siis sinnapaika ja tule ise edasi.”

      „Aga, Jones, ta ei lase mind minema!”

      Teenistusraamat

      Ühe ohvitseri teenistusraamatusse oli tema iseloomustuseks kirjutatud järgmist: „Antud ohvitser on oma vaimult piiritult piiratud tänu piiritul hulgal piirituse tarbimisele.”

      Järjekordne sõjaveterani lugu

      Üks sõjaveteran jutustas oma sõbrale ühest kunagisest õudsest lahingust.

      „Kuulid ja mürsukillud vihisesid metsasalus minust mööda ja mul, vaesekesel, polnud kuhugi varjuda.”

      „Miks sa siis puu taha ei varjunud?” küsis sõber.

      „Mis puu taha!” hüüatas veteran. „Kõik puudetagused olid ohvitseride poolt hõivatud.”

      Hauakiri maskotile

      Hauakivile oli raiutud epitaaf armee veoloomale muulale:

      „Siin puhkab Maggie, väeosa maskott, kes oma eluajal lõi jalaga 2 koloneli, 4 majorit, 10 kaptenit, 24 leitnanti, 42 seersanti, 486 reameest ja 1 miini.”

      Kiire vastus

      Vahtkonna rivistusel esitas korrapidaja-ohvitser uustulnukale küsimuse selgitamaks välja, kui hästi viimane tunneb valvekorra määrustikku. „Oletame, et sa näed õppeplatsil enda poole tulemas sõjalaeva. Mida sa sellises olukorras ette võtad?”

      Tunnimees jõllitas hämmastunult korrapidaja-ohvitserile otsa ja vastas siis neelatades: „Ma võtan torpeedo ja lasen ta põhja.”

      Ohvitser tõi kuuldavale põlastava naeru. „Kust kohast sa selle torpeedo veel võtad?” irvitas ta.

      Uustulnuk vaatas talle otse silma sisse ja vastas: „Sealtsamast, kust teie sõjalaevagi.”

      Salastatud info

      Ühel õhtul anti sõdurile käsk juhatada uus ohvitser ja tema väesalk uuele positsioonile. Iga natukese aja tagant sosistas ta üle õla ohvitserile hoiatusi, nagu „mürsulehtrid vasakul”, „okastraat paremal” jne… Need hoiatused anti sosinal edasi kuni rivi lõppu.

      Umbes tunni aja pärast küsis ohvitser sõdurilt sosinal: „Kui kaugel me vaenlase eesliinist oleme?”

      „Umbes viie kilomeetri kaugusel,” kostis sõdur normaalse häälega vastuseks.

      „Siis mille kuradi pärast sa meid piinasid oma sosistamisega?”

      „Noh, ega teie ei peagi sosistama. Mul on lihtsalt haige kurgu tõttu hääl ära.”

      Kaotuste üleslugemine

      Reamees meenutas oma kompanii positsiooni pommitamist.

      „Kõigepealt,” rääkis ta, „tulid luurelennukid ja heitsid valgustusraketid alla, seejärel tulid pikeerivad pommituslennukid. Nad viskasid pommid alla ja kui nende järel tulid hävitajad, siis läks põrgutuli lahti. Kõik sõdurid varjusid lähedal olevasse varjendisse. Neli meest sai surma, mina kaasa arvatud.”

      „Sina said surma!” hüüatas kuulaja imestunult. „Kuidas?”

      „Kolm meest sai surma pommitabamuse tagajärjel, mina aga olin hirmust surnud.”

      Unistamine ja tegelikkus

      Kaks sõdurit rääkisid edutamise võimalusest sõjaväes.

      „Mina liitusin omal ajal armeega eesmärgiga saada kindraliks.”

      „Ja praegu oled sa ikka üks lihtlabane soldat.”

      „Olen jah. Ma mõistsin, et parem on ikka sõduriks jääda.”

      Mürsk

      Seersant kuulis pea kohal mürsuvilinat ja hüppas pea ees mürsulehtrisse. Seal oli juba ees üks reamees, kes sai seersandi peaga löögi kõhtu. Hetk vaikust ja seejärel ehmunud hääl: „Seersant, sina või?”

      „Jah, see olen mina.”

      „Jumal tänatud! Ma kartsin kogu aeg, et sa otsekohe plahvatad.”

      Märkus

      Üks vana sõjaväeline tarkus ütleb: „Sa peaksid läbi lugema mitte ainult määrustiku, vaid ka sellele lisatud joonealused märkused.”

      Linnaloa saanud sõdur nõjatus vastu sillapiiret, vahtis enda ette ja ei teinud mitte midagi. Ta oli niivõrd hajameelne, et ei märganudki erukindralit, kes tegi oma harjumuspärast jalutuskäiku üle silla.

      „Reamees, miks sa mulle au ei andnud?” küsis ta sõduri juurde astudes.

      Sõdur kargas valveseisangusse ja vastas nutikalt: „Vabandust, härra kindral. Kuid lubage mul teie tähelepanu juhtida rivimäärustiku nr 20–47 paragrahvile 12345, lisa 8, märkus 3, mis jõustus 6. mail 1963. Selles märkuses on kirjas: „Erandjuhtum nr 11. Silla ületamisel pole auandmine kohustuslik.””

      Vana kindral mäletas küll häguselt, mida rivimää rustikus oli öeldud sildade ja nende ületamise kohta sõjaväelaste poolt, kuid ei suutnud täpset sõnastust meenutada. Niisiis oli ta sunnitud sõduril minna laskma, kes tegi kannapöörde ja kadus silmapiirilt. Seejärel võttis kindral taskust rivimäärustiku taskuväljaande, mis oli tal alati kaasas ja hakkas seda lähemalt uurima. Seal polnud ei paragrahvi 12345, lisa 8 ega märkust 3. Terves rivimäärustikus polnud midagi sarnast olemaski!

      Õppelahing

      Ühe proua igapäevane rutiin sai rikutud sõjaväemanöövrite tõttu. Ta ületas lähedal asuvat silda kaks korda päevas,