Sõdurinaljad. Kristjan Tikk

Читать онлайн.
Название Sõdurinaljad
Автор произведения Kristjan Tikk
Жанр Зарубежный юмор
Серия
Издательство Зарубежный юмор
Год выпуска 2010
isbn 9789985666524



Скачать книгу

vabatahtlikku?”

      „Mitte ühtki, seltsimees seersant.”

      „Mehed, te ei tea veel, kuidas sõjaväes asjad käivad. Kui vabatahtlikke pole, siis nad määratakse. Sina ja sina!”

      Mitte kunagi pole hilja

      „Reamees Petrov, miks sa hilinesid hommikusele rivistusele?” „Seltsimees seersant, ma jäin hiljaks, kuna lõin oma

      saapaid läikima.” „Ja miks su saapad on ikka puhastamata?” „Sest ma kiirustasin hommikusele rivistusele,

      seltsimees seersant.”

      Kõigepealt kõige olulisem

      „Reamees Lindell, mida sa teed kõigepealt, enne

      kui hakkad relva puhastama?” „Kõige esimesena vaatan ma relva numbrit, sir.” „Milleks?” „Et kindel olla, et ma ei hakka kellegi teise relva

      puhastama.”

      Pisemad sihtmärgid

      „Reamees, miks sa vaatad neid tanke binokli valest otsast?”

      „Härra seersant, ma tahan, et need tankid paistaksid pisemad välja – niiviisi saaksin neid vaatluspostist kaugemal hoida.”

      Suur kolin

      „Mis siin juhtus, reamees Sidorov?”

      „Ei midagi erilist, seltsimees seersant. Ma puhastasin oma püssi ja püssirihm kukkus põrandale maha.”

      „Aga miks siis selline kolin tekkis?”

      „Kas te siis ei tea, et rihma külge on püss kinnitatud?”

      Õiglus sõjaväes

      „Jim, miks nii sünge?”

      „Armees pole mingit õiglust.”

      „Mis juhtus?”

      „Ma sain karistada roostes relva eest. Ainult et relval oli kõigest üks polt roostes. Seersant oleks pidanud mulle selle eest määrama ainult ühe päeva toimkonnas, mitte kolm.”

      Kurtmine mere tagant

      Kodust kaugel ülemeremaades teeniv sõdur kirjutas vanematele kirja: „Mu tuju pole nullis mitte seepärast, et ma astusin vale jalaga voodist välja. Mu tuju on nullis seepärast, et ma astusin valel pool maakera voodist välja.”

      Alati on aega ära joosta

      Kaks sõdurit ootasid oma laskepesas vaenlase rünnakut. „Jim, kas sa kardad?” „Mitte põrmugi, Mike. Ma olen kuradi hea jooksja, kas tead!”

      Arsti vastuvõtul

      Sõjaväearst: „Noh, noormees, mis mureks?” Noorsõdur: „Mul on hingamisega raskusi, sir.” Sõjaväearst: „Selge! Seitsmeks päevaks hingamisest vabastatud.”

      Rivisammu imed

      Uustulnuk küsis kaaslase käest, mida käsklus „Seis!” tähendab.

      „Ah et mida?” vastas sõber. „See tähendab seda, et kui seersant hüüab „Seis!”, siis tuleb see jalg, mis on vastu maad, viia õhus oleva jala kõrvale ja jääda sellises asendis liikumatult seisma.”

      Arvepidamine

      „Reamees Sidorov, mitu korda olen ma sulle öelnud, et rivistusele tuleb õigeks ajaks kohale tulla?”

      „Ei mina tea, seltsimees seersant. Ma arvasin, et teie peate arvet.”

      Mitte sõdur

      „Reamees, kus su relv on?”

      „Mul pole seda kaasas.”

      „Pole kaasas? Mis tolku sinust siis on? Kuidas nimetatakse seda sõdurit, kes ei kanna relva?”

      „Ohvitseriks.”

      Tuld märgi pihta

      Seersant seletas lasketiirus sõduritele: „Kui ma annan käskluse „Tuld!”, siis hakkate kõik tulistama märgi pihta.” Selle peale kargas üks noorsõdur püsti ja pani jooksu.

      „Kes see oli?” küsis seersant.

      „Reamees Märk.”

      Nimede kontroll

      Õhtusel rivistusel kontrollis vanemseersant kompaniid üle ja iga nime hüüdmisel sai oodatud vastuse „Kohal!”. Äkitselt ta aevastas ning selle peale vastas mitu häält rivis: „Kohal!”

      Kaeviku kaevamine

      „Kas üksuse sapöör teab, et kaevik varises kokku?”

      „Noh, teda me siin just välja kaevamegi, et talle sellest teada anda.”

      Komandör

      Luuresalga juht: „Seltsimees komandör, ma märkasin meist kilomeeter põhja pool vaenlase suuri väeüksusi!”

      Komandör: „Tubli! Kummale poole jääb lõuna?”

      Hüppes käinu lugu (jutustatud esmaspäeval)

      „See sõjaväepolitseinik oli täielik mölakas! Ta jõllitas mind sellise pilguga, nagu poleks mul linnaluba kaasas.”

      „Mida sa siis tegid?”

      „Ma vahtisin talle sellise pilguga vastu, nagu oleks mul linnaluba olemas.”

      Õppused

      Õppused olid äsja lõppenud, kui vihane seersant astus ühe reamehe juurde.

      „Kuule, sina! Mis sul viga on? Kas sa ei näinud, et olid tinglikule vaenlasele juba 150 meetri kauguselt nähtav?”

      „Jah, seeru, aga ma seisin 10 meetri kõrguse tingliku kaljurahnu taga.”

      Halvasti istuv

      Hommikusel rivistusel märkas seersant üht sõdurit rivikorda rikkumas.

      „Reamees Petrov, miks sa ei ole valveseisangus?”

      „Ma ju olen valveseisangus,” protesteeris sõdur vastu. „Lihtsalt mu munder on võtnud sisse asendi „Vabalt!”.”

      Võõras

      Tunnimees märkas üht meest, kes lähenes valvepostile.

      „Seis!