Surnud enne surma. Deon Meyer

hetkel me hakkame siiski tegelema tänaste tööülesannetega,” lausus kolonel Bart de Wit. Ta võttis kuuetaskust märkmiku ja avas selle.

      „Kapten Marcus Joubert… Kus on kapten Joubert?”

      Joubert kergitas käe poolde masti.

      „Ahaa – veidi hiljem me korraldame ametliku kohtumise. Kas teie nimi on Marcus? Teid kutsutakse…?”

      „Matiks,” ütles Joubert.

      „Kuidas?”

      „Nagu põrandamatt,” sõnas kellegi hääl saali teiselt poolelt ning mõned detektiivid tõid kuuldavale summutatud naeru.

      „Mind kutsutakse Matiks,” ütles Joubert valjemini. De Wit kuulis teda valesti.

      „Ma tänan teid, kapten. Hüva siis – kapten Max Joubert juhib saabuval nädalal valvesalka. Koos temaga on seal leitnant Leon Petersen, veeblid Louw ja Griessel, seersant O’Grady ning konstaablid Turner, Maponya ja Snyman. Kolleegid, ma tutvun teie kõikidega. Ja kapten Gerbrand Vos juhtis valvesalka pühade ajal. Kapten, kas te tahate midagi arutada?”

      Mõrvade ja röövide osakonna detektiivide kutsetegevus ei jätnud kuigi palju aega pikaltlaialt kaastunde avaldamiseks, kui mõne ametivenna elu rappa läks. Oli mõistmine, sest nii võib ju juhtuda igaühega. Oli tänutunne, et see ei juhtunud sinuga. Ja oli kaastunne, mis kestis kuu või paar, kuni saatusele jalgu jäänud kolleeg sai otsekui kiviks kaelas su ametikohustuste täitmisel.

      Kaks töökaaslast mõrvade ja röövide osakonnast olid jäänud Mat Joubert’ile kaasa tundma kahe aasta jooksul – ja kumbki neist omaenda põhjusel.

      Gerbrand Vosi puhul oli selleks nostalgia. Tema ja Joubert alustasid mõrvade ja röövide osakonnas üheskoos detektiivseersandina. Nad olid kaks uut säravat tähte. Willie Theal lubas neil teineteisega võistelda ja üha enamate kiituste poole püüelda, kuid veebliks ja leitnandiks ülendati nad üheaegselt. Nad olid politseis üleriiklik legend. Afrikaani keeles ilmuv Kaplinna ajaleht Die Burger avaldas nendest keskmisel lehel tähelepanuväärse loo siis, kui nad mõlemad kapteniks said. Said peaaegu üheaegselt. Mõlemad jätsid noorele naisajakirjanikule ilmselt sügava mulje. „Inglinäo, põselohkude ja titesiniste silmadega suurt kasvu kapten Vos on ekstravert. Kapten Mat Joubert on vaikne, veelgi suuremat kasvu ning tervet ukseava täitvate õlgade ja pistrikunäoga, mille pruunid silmad vaatavad sinust otse läbi,” kirjutas ta dramaatiliselt.

      Ning siis tuli Lara surm ja Vos võttis teatavaks, et ametivend ei taha enam võistelda. Ja ta jäi ootama, kuni Joubert leinamisega ühele poole saab. Gerbrand Vos ootas ikka veel.

      Joubert tegeles selle hommiku esimese toimikuga. Veel seitseteist toimikut seisis kolmes virnas kirjutuslaual tema elu üle valitsevate LõunaAafrika politsei kollakashallide kaustade SAP3 vahel. Ta oli kuulnud Vosi sihikindlaid samme hallidel katmata põrandaplaatidel ja kuulnud, et need ei katkenud naaberkabineti ukse ees. Siis oli Vos uksel ja tema hääl oli summutatud, nagu oleks de Wit kusagil läheduses viibinud.

      „Üldine ilmaennustus – tihe pasasadu,” ütles ta. Gerbrand Vos kasutas keelt nüri löögirelvana.

      Joubert noogutas. Vos võttis istet ühel sinakashallil asutusetoolil. „Patrioodid. Patrioodid! Jeesus, see paneb mul vere keema. Ja Scotland Yard. Mat, mida teab Scotland Yard Aafrikast? Ja need „kolleegid” kogu aeg. Milline ülem nimetab oma inimesi kolleegideks?”

      „Gerry, ta on uus. Küll see üle läheb.”

      „Ta tahab meid näha. Ta käis teepausil minu juurest läbi ja ütles, et tahab kohtuda viimse kui ühega meist omavahel. Ma pean…” Vos heitis pilgu kellale „…praegu seal olema. Ja sina oled järgmine. Mat, meil tuleb ühte hoida. Me oleme kaks vanemohvitseri. Me peame sellele tuhnusele kohe algusest peale päitsed pähe panema. Kas sa kuulsid, kuidas ta vormis olemisest rääkis? Ma juba näen, kuidas me igal hommikul parklas trenni teeme.”

      Joubert muheles kergelt. Vos tõusis püsti. „Ma kutsun sind, kui ta on minuga ühele poole saanud. Pea kõigest meeles – me oleme vendade kamp. Isegi juhul, kui me ei ole need kuradima patrioodid.”

      „Mat, pole midagi, ajab niisama pada,” ütles Vos kolmekümne viie minuti pärast uuesti sisse astudes. „Ta ootab sind. On päris sõbralik ja pillub komplimente.”

      Joubert ohkas, tõmbas kuue selga ja hakkas mööda koridori edasi minema.

      Kui Joubert oli uksele koputanud ja sisse kutsutud, nägi ta, et kolonel Bart de Wit on Willie Theali kabineti üle võtnud ja enda omaks teinud.

      Ühispildid olid seintelt läinud. Roheline määrdunud põrandavaip oli läinud ja kidur toataim nurgast kadunud. Nüüd rippusid vastselt valgeks värvitud seinal kolm haridust tõendavat diplomit. Põrandat kattis politseisinine vaip ja nurgas seisis väike lauake tahvlikesega ma pean paremaks mitte suitsetada. Kirjutuslaual oli pildihoidik nelja fotoga: raskete raamidega prille kandev naeratav naine, isa ninaga teismeline poiss ja raskete raamidega prille kandev teismeline tüdruk. Viimasel pildil võis näha de Witti ning justiitsja korrakaitseministrit.

      „Võtke istet, kapten,” lausus de Wit ja osutas sinirohelisele toolile. Ka tema ise istus. Näole hõljus jalamaid kerge naeratus.

      Seejärel seadis ta otseks ja avas enda ees laual lebanud paksu personalitoimiku. „Kuidas te ütlesite? Et teid kutsutakse Maxiks?”

      „Matiks.”

      „Matiks?”

      „Kolonel, need on minu nimetähed. Mind ristiti Marcus Andreas Tobiaseks. M.A.T. Isa kutsus mind nii.” Joubert’i hääl oli leebe ja kannatlik.

      „Ahaa. Teie isa. Nagu ma näen, oli ka tema politseinik.”

      „Jah, kolonel.”

      „Ohvitseriks ta ei saanud?”

      „Ei saanud, kolonel.”

      „Ahaa.”

      Hetk ebamugavat vaikust. Siis võttis de Wit personalitoimiku kätte.

      „Kapten, ma ei ole salatseja. Ei olnud tollal oma poliitiliste vaadete ega ole praegu oma töö suhtes. Nii et ma kavatsen teiega valusalt aus olla. Asjad ei ole edenenud. Ei ole edenenud pärast teie abikaasa surma.”

      Naeratus de Witi näol ei sobinud tema hääle tõsidusega. See ajas Mat Joubert’i segadusse.

      „Ka tema töötas ju politseis, eks ole?”

      Joubert noogutas. Ja pidas endamisi aru, mida võib see mees seal teisel pool lauda teada. Tema kõhulihased tõmbusid krampi ja uksed peas sulgusid otsekui ettevaatusabinõuna.

      „Kas ta sai surma ametikohustuste täitmisel?”

      Joubert noogutas uuesti ja tema pulss kiirenes.

      „See on tragöödia. Aga kogu minu lugupidamise juures, kapten, on teil asjad sellest ajast saadik halvasti läinud…” Kolonel vaatas taas toimikusse. „Üks tõsine distsiplinaarhoiatus ja kaks avaldust seitsmelt allohvitserilt. Kuritegude avastamise protsendi vähenemine…”

      Joubert põrnitses de Witi ja ministri fotot. Minister oli pool meetrit pikem. Mõlemad naeratasid laialt. Pilt oli selge. Sünnimärk paistis kätte.

      „Kapten, kas te tahate seda kuidagi kommenteerida?”

      See veider naeratus de Witi näol viis Joubert’i verest välja.

      „Kolonel, toimikus on kõik olemas.”

      „Distsiplinaarkaristus.” De Wit luges enda ees olevat dokumenti. „Wassermani juhtum. Te keeldusite seletuskirja esitamast…” Ta jäi Joubert’i reageeringut ootama. Vaikus kasvas pikemaks.

      „Kolonel, toimikus on kõik olemas. Ma ei esitanud seletuskirja seepärast, et veebel Potgieteri seletuskiri vastas tõele.”

      „Nii et te olite süüdi sobimatus käitumises.”

      „Kehtiva määratluse kohaselt olin, kolonel.”

      „Ja need kaks seitsme allohvitseri avaldust, et nad ei taha enam koos teiega valvesalgas olla?”

      „Kolonel,