Surnud enne surma. Deon Meyer

Griessel oli üheksa aastat kestnud kuritegude lahendamise ääsitules sepistatud iroonilise naljasoonega sell. Igahommikust ülevaatust Kremli koosolekusaalis nimetas Benny Griessel tsirkuseks.

      Kuid see küüniline tähelepanek oli pärit askeetliku kolonel Willy Theali ajast, kelle kohta paks seersant Tony O’Grady oli nentinud: „Seal kõnnib Jumal Jumala enda armust.” O’Grady naeris siis valjusti ega rääkinud kellelegi, et näppas tolle teravmeelitsemise Churchillilt. Ükski detektiiv seda igatahes ei teadnud.

      Tänane hommik oli teistsugune. Mõrvade ja röövide osakonna ülem Theal oli 31. detsembril enneaegselt pensionile läinud ning kavatses hakata ühes Philippi väiketalus köögivilju kasvatama.

      Tema asemele tuli kolonel Bart de Wit. Ametisse oli ta nimetanud justiitsja korrakaitseminister. Uus mustanahaline justiitsja korrakaitseminister. Sest alates 1. jaanuarist oli mõrvade ja röövide osakond ametlikult üks osa uuest LõunaAafrikast. Sest Bart de Wit oli varem olnud Aafrika Rahvuskongressi liige ja astus sealt välja alles enne selle ülemakoha vastuvõtmist. Sest politseinik peab olema erapooletu.

      Kui Joubert jaanuarikuu esimesel päeval seitse minutit pärast seitset koosolekusaali astus, istus nelikümmend detektiivi juba kõigi nelja seina äärde suure ristkülikuna seatud sinakasrohelistel asutusetoolidel. Vaoshoitud jutusumin oli pühendatud tollele uuele mehele Bart de Witile.

      Benny Griessel tervitas Mat Joubert’i. Kapten Gerbrand Vos tervitas Mat Joubert’i. Ülejäänud jätkasid oma arupidamisi. Joubert läks ja võttis istet ühes nurgas.

      Täpipealt kell veerand kaheksa astus täismundris brigaadikindral koosolekusaali. Tema kannul kõndis kolonel Bart de Wit.

      Teda jälgis nelikümmend üks silmapaari. Brigaadikindral jäi seisma saali ette teleri kõrvale. De Wit istus ühele kahest tühjast toolist. Brigaadikindral tervitas mehi ja soovis kõikidele head uut aastat. Seejärel tegi ta algust kõnega, kuid detektiivid ei kuulanud seda täie tähelepanuga. Nende teadmised inimloomusest ja oskus ligimesi hinnata olid suunatud osakonna ülemale. Sest nende kutsealane tulevik oli seotud temaga.

      Bart de Wit oli lühikest kasvu ja sale. Mustad juuksed olid ees ja kuklal hõredad. Nina oli linnunokk, ning selle elundi ja põse vahel paiknes rasvane sünnimärk. Ta ei olnud just muljetavaldav tegelane.

      Brigaadikindrali kõne muutuvast keskkonnast ja muutuvast politseist lähenes lõpule. Ta tutvustas de Witti. Ülem tõusis püsti, köhis kurku puhtaks ja hõõrus sünnimärki nimetissõrmega.

      „Kolleegid, see on mulle suur au,” lausus ta ninahäälega, mis oli peenike nagu elektrilintsae vingumine. Ta hoidis käsi vaheliti selja taga, lühike keha oli jäik nagu püssivarras ja õlad olid tugevasti tahapoole tõmmatud.

      „Brigaadikindralil on palju tegemist ja ta palus, et me lubaksime tal lahkuda.” Ta noogutas brigaadikindralile, kes jättis juba ukse poole kõndides kokkutulnutega hüvasti.

      Seejärel jäid uus ülem ja tema vägi omavahele. Nad silmitsesid teineteist hindavalt.

      „No nii, kolleegid, nüüd oleks aeg üksteist tundma õppida. Mina teid juba tunnen, sest mul on olnud võimalus vaadata teie teenistuslehti, kuid teie mind ei tunne. Ja ma tean, kui kergesti võivad hakata levima ülema kohta käivad kuulujutud. Seepärast ma võtangi endale vabaduse esineda lühikese elulookirjeldusega. Vastab tõele, et mul puuduvad kogemused siinse korrakaitsetegevusega. Aga selle eest te peate tänama apartheidirežiimi. Ma õppisin parajasti LõunaAafrika Ülikoolis kaugõppes politseitööd, kui minu veendumused muutsid mul kodumaale jäämise võimatuks…”

      De Witi huultel mängles kerge naeratus. Tema hambad olid pisut kollakad, kuid ühtlased. Viimne kui üks sõna oli laitmatult tasakaalustatud ja veatu.

      „Paguluses avanes mulle tänuväärt võimalus jätkata õpinguid koos ühe vaprate patriootide salgaga. Ja 1992. aastal kuulusin ma nende ARKi liikmete hulka, kes võtsid vastu brittide pakkumise asuda väljaõpet omandama. Ma saatsin rohkem kui aasta aega mööda Scotland Yardis.”

      De Wit vaatas otsekui käteplaginat oodates koosolekusaalis ringi. Sõrm hõõrus taas sünnimärki.

      „Ja möödunud aastal tegin ma Scotland Yardis uurimistööd oma doktoriväitekirja koostamiseks. Nii et ma olen täiel määral informeeritud kõige tänapäevasematest maailmas välja arendatud meetoditest kuritegevusega võitlemiseks. Ja teie…”

      Sünnimärgisõrm joonistas nobedalt õhku kõiki neljakümmet üht hõlmava ruudu.

      „…ja teie saate neid kogemusi ära kasutada.”

      Veel üks võimalus kiiduavaldusteks. Ruumis kajas vastu vaikus.

      Gerbrand Vos vaatas Joubert’i poole. Vosi suu vormis hääletult sõna „patrioodid” ja pööras pilgu taevasse. Joubert vaatas maha.

      „Minu usaldusväärsuse kohta on see kõik. Kolleegid, me kõik kardame muutusi. Te ju teate Toffleri väidet, et muutuste mõju inimese psüühikale ei tohi iial alahinnata. Aga lõppkokkuvõttes me peame siiski muutustega toime tulema. Kõigepealt väljenduvad muutused selles, et ma räägin teile, mida ma teilt ootan. Kui ma teid muutumise jaoks ette valmistan, siis te saate sellega kergemini hakkama…”

      Benny Griessel laksatas endale peopesaga otse kõrva kohal vastu pead, otsekui oleks ta tahtnud rattaid uuesti liikuma põrutada. De Wit ei märganud seda žesti.

      „Kolleegid, ma ootan teilt ainult üht asja. Edu. Minister määras mind ametisse seepärast, et tal on teatavad ootused. Ja ma tahan anda nendele ootustele vastava panuse.”

      Ta tõstis nimetissõrme. „Ma püüan luua sellist kliimat, milles te suudate edu saavutada – püüan luua seda tervemate ja tänapäevasemate juhtimispõhimõtete rakendamisega ja väljaõppe andmisega uusimate võtete alal kuritegevuse vastu võitlemisel. Aga mida ma teilt ootan? Milline on lepingu teie pool? Kolm asja…”

      Nimetissõrm sai endale kaks sõpra, keda hoiti teatraalselt de Witi ees.

      „Esimene on ustavus. Politseile ja selle eesmärkidele, üksusele, oma kolleegidele ja minule. Teine on pühendumus. Ma ootan kvaliteetset tööd. Mitte üheksatkümmet, vaid sadat protsenti. Jah, kolleegid, me peame püüdlema ka selle poole, et meie vigade arv võrduks nulliga.”

      Detektiivid hakkasid pingest vabanema. Uus mees kõneles küll uut keelt, aga sõnum oli samaks jäänud. Ta ei oodanud midagi enamat, kui ükskõik milline tema eelkäija. Rohkem tööd sellesama ebapiisava palga eest. Tulemusi sellal, kui tema enda seljatagust katavad kõrgemalseisjad. Ja tema edutamine on kindel. Nad olid sellega harjunud. Sellega nad oskasid elada. Isegi juhul, kui ta oli olnud ARKi liige.

      Joubert võttis taskust punase Winstoni paki ja süütas sigareti. Veel paar meest talitas tema eeskujul.

      „Kolmas on kehaline ja vaimne tervis. Kolleegid, ma usun kindlalt, et terve keha pakub peavarju tervele vaimule. Ma tean, et see muudab mu küll lühemaks ajavahemikuks ebapopulaarseks, kuid ma olen valmis sellega riskima.”

      De Wit pani käed taas selja taha vaheliti ja ajas õlad otsekui rünnakut oodates õieli. „Te kõik peate käima kaks korda aastas füüsilisel läbivaatusel. Selle tulemused jäävad meie vahele. Aga kui arst avastab teatavaid… puudujääke, siis ma eeldan, et te kõrvaldate need.”

      Käed lasti selja tagant tulema. Peod pöördusid väljapoole, otsekui oleks ta tahtnud lähenevat ründajat eemale tõrjuda.

      „Ma tean, ma tean. Yardis oli niisamuti. Ma tean, kui raske on kogu aeg vormis olla. Ma tean, millise stressi all te kannatate ja kui pikad on teie tööpäevad. Aga mida parem, kolleegid, on teie vorm, seda kergem on teil neid takistusi ületada. Ma ei taha isiklikuks minna, aga mõned teist on ülekaalulised. On neid, kes suitsetavad ja joovad…”

      Joubert põrnitses sigaretti oma käes.

      „Kuid me võtame selle üheskoos käsile. Me muudame üheskoos teie elustiili ja aitame teil halbadest harjumustest vabaneda. Ärge unustage, kolleegid, et teie olete politsei koorekiht, te kujundate pilti nii siin kui ka väljaspool, te olete saadikud ja suhtekorraldajad.