Inglite keel. Meelis Friedenthal

tle>

      I

      „Te ise mängite,” ütles mees laua tagant. „Mängite või?”

      „Ei, kahjuks mitte,” ütles Joonas ja tõmbas käe kiiresti tagasi. Ta tõstis sõrme suu juurde ja puhus vargsi haavale. Veri ei tahtnud kuidagi seisma jääda, haav ei olnud küll väga sügav, aga raud oli nimetissõrmelt pika nahariba lahti tõmmanud ning selle lipendava serva vahelt imbus ikka ja jälle suuri veretilku. Ta kartis, et mõni kukub põrandale või riietele.

      „Juba sellest, kuidas te vaatasite, oskasin kohe öelda, et ei mängi. Ma ju jälgin inimesi. Käin plikaga laadal, seal näeb igasuguseid. Mul on selliste asjade peale silma.”

      „Vaatasin jah niisama.”

      Ruum oli üleköetud, see tõi esile mingi spetsiifilise lõhna, mis oli segu seinu katvate tapeetide niiskuse kopitusest ja tahmavatest lõõridest imbuvast nõest. Tulised pliidirauad olid ära põletanud kogu hapniku, lainelisest plekist must ahi õhkas kuumust, selle küljes konksu otsas kuivas hunnik jopesid, all oli mitu paari kummikuid ja pappkastitäis vanaaegseid klaasist kaanega purke.

      „Just. Seda ma oskasin kohe öelda…”

      „Mmm…”

      Mees tõusis püsti ja võttis riiulilt torupilli.

      „Teid huvitavad need asjandused, jah?”

      „Jah, mingis mõttes küll,” jäi Joonas viisakalt ebamääraseks.

      „Teate, see nõuab hoolt. Aga kotipill on vägev. Sel on kohe õige kõla, et kõik jäävad kuulama. Vägev asjandus, heh, noh, saate pihta küll, mida ma mõtlen. Kotid küljes.

      Heh, heh.” Vanamees pilgutas silma. „Näete, kõigepealt tuleb õigetpidi kätte võtta, kott kaenla alla. Siis puhute selle täis.”

      Joonas vaatas, kuidas papi õhukotti täis puhus, kuidas pruunist nahast paun järjest suuremaks paisus, torudest hakkas kostma vaikset viginat. Ja siis hakkas mees mängima. Kui sa seisad väikeses ja madala laega ruumis, kostab torupilliheli peaaegu talumatult valjult, selle barbaarne ja samas kuidagi melanhoolne hääl imbub sisikonda. Sa ei suuda sellest lahti saada, see peaaegu seestab, nõuab kõik mõtted endale.

      Joonas mäletas, kuidas nad kunagi ammu olid seisnud mäe otsas, kirikutornis. Kevadisel ajal, ja puud, mille ladvad ulatusid peaaegu nende jalgadeni, olid helerohelised. Väikesed, justkui karvased lehekesed, külm õhk ja õhtupäike. Nad olid roninud torni üle telliskivikuhja, rauast ukse vahelt end sisse pigistanud, pimedas ettevaatlikult edasi kobistanud. Torni põhja oli lagunevatest seintest ja võlvkaartest pudenenud vöökõrgune hunnik keskaegseid savist küpsetatud telliseid, mis igal aastal ilmselt veidi kõrgemaks kerkis. Tellised olid ukse ette takerdunud, nii et selle lahtitrügimine oli tükk tööd. Alguses läks müüri sees kitsas käik, Joonas katsus veinipudelitega kilekotti nii hoida, et see vastu seina ei kopsiks. Pudelid ikka kilksatasid, kott krabises, ta kõndis kiirustades edasi, kusagil kõrgemal paistva häguse valguslaigu suunas. Mirjam tuli taga, nad ei hoidnud käest kinni. Õlad riivasid katkiseid müürinurki, jalge all krudises kivide vahelt maha pudenenud lubimört. Kui nad olid mitu käänakut üles läinud, muutus käik laiemaks, pikkadest ja kitsastest akendest paistis valgust. Järgmise tasandini tuli kõndida mööda vetruvat laudteed, mis kõõlus seina sisse betoneeritud raudteerööpajuppide peal. Need rööpad on vist praeguseni alles, mõtles Joonas.

      Viimati, kui ta seal tornis käis, olid lauad ära vahetatud, teed turvaliseks tehtud, all müüdi ja kontrolliti pileteid, aga rööpajupid paistsid ikka veel olevat endised. Sel ajal, ammu enne torni remonti, olid telliskivide vahele müüritud raudtaladelt lauad kõrgemal kuhugi kadunud ja seega pidi kõige viimase teeotsa ületamiseks niiskest tühjusest üle turnima vaid ühelt rööpaotsalt teisele astudes. Siin olid mõned poisid – keegi teadis rääkida – ronimas käinud ja üks kukkus just siitsamast alla selili tellisekuhjale. Oma viisteist meetrit kindlasti, võibolla isegi rohkem. Ainult üks ribi olla katki olnud ja vist käeluu ka, hullemat ei juhtunudki.

      Iga kord aga, kui Joonas siit üle käis, siis mõtles ta, et kui tema kukuks, täiskasvanu juba, vähemalt pikkuse ja kaalu poolest, siis saaks ta kindlasti surma. Samas tundus see nii võimatu. Ta hoidis rööpaotstele needitud käsipuust tugevalt kinni, tema käed olid paigal, ta jalad astusid õigesti, ta ei olnud liiga uljas, aga ta ei kartnud ka üldse kõrgust. Miks peaks ta kukkuma? Kilekott veinipudelitega segas veidi, seda küll. Aga võibolla see on alati nii. Sa oled nii kindel, kõik tundub loomulik ja ettearvatav ja siis sa ikkagi kukud. Nagu unenäos, aeglaselt, täis üllatust, et selline asi on juhtunud. Nagu siis, kui talvel on kõnnitee jääs ja jalg libiseb. Kukud selili, abitult, mitte midagi ei suuda teha. Kas siit tornist oleks samasugune tunne kukkuda?

      Mirjam tuli tema taga. Nad ei kukkunud. Ronisid üles väikesele telliseprügisele platoole, paar pisikest kaske olid end pressinud lubjaste pragude vahele. Nad istusid maha, suudlesid. Siis tuligi Villu üles. Üksinda, torupill kaenlas. See oli esimene kord, kui ta kuulis nii lähedalt torupilli mängimas ja eal varem polnud nii rõõmus ja nukker olnud üks pilliviis.

      Mees lõpetas mängimise ja laskis õhukotil tühjaks vajuda.

      „Noh, ostate selle endale, ah?” Ta vaatas kordamööda Joonasele ja Siimule otsa, kes mõlemad kohmetult ukse juures seisid. „Hea, kui on selline pill kodus. Ma teen õiglase hinna.”

      „Ei, ma niisama ainult vaatasin,” vabandas Joonas ja Siim raputas lihtsalt pead.

      „Ise teate, hiljem kahetsete, ma ütlen. Aga mul on plaat, selle ikka ostate?”

      Joonasel oli juba ebamugav, mees mõjus oma katkises dressipluusis, väljaveninud pükstega ja sagris halli habemega ülearu pealetükkivalt.

      „Ma käin koos plikaga laatadel müümas, ta mängib mul kannelt nagu kulda, me oleme ikka sadu plaate müünud. See on hea muusika, ma ütlen teile,” kiitis papi oma kaupa. „Siin peal on tema lugusid ka, tahate kuulata? Ta on mul koolis igasugu võistlusi võitnud ja puha. Noh siis, kui see kool siin veel alles oli.”

      „Võibolla hiljem,” ütles Siim.

      „Aga võtate ju mõlemad ühe plaadi, eksole? Kui endal vaja ei ole, siis kingiks ikka. Onju?”

      Siim naeratas tüdinult, otsis raha välja ja andis vanamehele. See ulatas neile mõlemale piduliku moega CD.

      Joonas uuris ebalevalt talle pihku pistetud CD ümbrist. See ei olnudki päris koduste vahenditega valmistatud, plaadile oli trükitud vanamehe pilt – sellessamas lötakas dressipluusis – ja kiri „torupillimeister”. Kiri oli, niipalju kui ta aru sai, eksitav, vanamees ise ei olnud ühtki torupilli ehitanud ja tema mängu ei saanud ka kuidagi meisterlikuks nimetada. Plaadiümbrise taga oli nimekiri lugudest, millest Joonas tundis ära mõne rahvaliku pala pealkirjad. Ilmselt käis mees neid plaate koos tütrega laatadel müütamas. Joonas tundis tüdrukule kaasa. Ta kujutas hästi ette, kuidas siis, kui klassikaaslased laupäeval kaua magasid ja hiljem voodis poole päevani raamatut lugesid või telefoniga mängisid, pidi vanamehe tütar juba varavalges üleval olema, kandle ja kuhja CD-dega jaheda auto kõrvalistmele ronima, mööda tolmuseid teid mõnele laadale sõitma. Ta vaatab aknast välja, kõht on tühi, hoolimata sellest kohupiimaleivast, mida ta hommikul sõi, pilved on suured ja kõrged. Nad jõuavad kohale, pargivad auto parkimisplatsi aset täitvale heinamaale, pika rohu sisse. Lett seatakse üles, kõrval kaubeldakse juba tünnide, puulusikate, õunapuuokstest välja lõigatud maalitud prosside, papist kauboikübarate ja pruugitud rõivastega. Istud seal ja pead suhkruvatti sööva rahva rõõmuks kannelt kõlistama. Isa aga hõigub laadalisi, laseb torupillil lühikesi palasid, käib peale, et nad plaate ostaksid. Istud seal ja ootad, kuni see kõik mööda saab, oled juba omandanud suhtumise, et vahtige aga, mul ükskõik.

      „Me hakkame siis minema ka,” teatas Siim otsustavalt ja pistis CD seljakotti.

      „Rohkem asju vaadata ei taha? Mul on siin veel igasugust antiiki.”

      „Ei, me tulime vaid selle arhiivi järele, muud rohkemat ei ole tarvis tõesti.”

      Siim ja Joonas olid tõesti tulnud vaid Aaronite arhiivi ära tooma, kuid papi oli kogenud kauplejana kohe tähele pannud, et neile saab ilmselt veel ühte-teist müüa. Kohe kui nad kohale jõudsid, oli ta hakanud neile igasugu kättepuutuvaid asju maha parseldama. Papi kiituseks pidi ütlema, et ta oskas äri teha, nad üritasid juba pikemat aega tulutult leida sobivat hetke, et enam-vähem viisakalt ära minna, aga iga kord leidis vanamees mingi uue konksu,