Paha paik. Gillian Flynn

Ta hoidis midagi süles, ajas äkitselt käed laiali ja viskas elusa kuuekümnesentimeetrise merihundi minu juurde vanni. Kõige hirmutavam oli selle juures tema teo mõttetus. Mina rabelesin, et veest välja saada, kala limane nahk libises üle mu ihu, vurrudega suu pärani nagu eelajaloolisel koletisel. Ma oleksin võinud jala talle suhu torgata ja kala oleks libisenud üles kuni kubemeni, tihedalt ihu ümber nagu sukksaabas.

      Roomasin viimaks üle vanni ääre välja ja jäin lõõtsutades vaibale lamama, Runner ainult karjus mulle, et ma lõpetaksin selle neetud halamise. Kõik minu lapsed on kuradi lootusetud nannipunnid.

      Me ei pääsenud kolm päeva ennast pesema, sest Runner ei viitsinud sellele jälgile elukale otsa peale teha. Ju ma siis olen oma laiskuse temalt pärinud.

      „Ma pole üldse kunagi teadnud, kus Runner elutseb. Kui ma viimati temast midagi kuulsin, siis ta oli kusagil Arkansases. Aga sellest on aasta. Vähemalt.”

      „Nojah, nüüd oleks hea mõte ta üles otsida. Nii mõnigi tahab, et sa just temaga räägiksid. Kuigi ma ise ei usu, et mõrvar on Runner,” lisas Lyle. „See võib-olla kõlab kõige tõenäolisemalt – võlad, vägivallatsemine.”

      „Peast soe.”

      „Ja peast soe.” Lyle muigas nipsakalt. „Aga ta lihtsalt pole piisavalt kaval, et mitte vahele jääda. Ma ei tahtnud solvata.”

      „Ma ei solvunud. Hästi, milline on siis sinu teooria?”

      „Ma pole veel valmis seda sinuga jagama.” Ta patsutas kaustade virna oma küünarnuki juures. „Sa võiksid kõigepealt lugeda läbi kõik, mida me juhtumi kohta kindlalt teame.”

      „No püha Peetrus,” ütlesin mina. Taipasin samal hetkel, kui olin huuled „p” tähe moodustamiseks kokku surunud, et kasutan oma ema väljendit. No püha Peetrus, hakkame juba liikuma, kus on mu võtmekimp?

      „Aga kui Ben on tõesti süütu, siis miks ta ei püüa välja pääseda?” küsisin mina. Mu hääl muutus lause teise poole peal kiledaks nagu vinguval lapsel: aga miks ma ei saa magustoitu? Taipasin järsku, et tahan uskuda Beni süütust, sest siis ma saaksin tagasi selle Beni, keda ma tundsin, enne kui hakkasin teda kartma. Olin lubanud endale üürikese ohtliku kujutluspildi Benist, kes on vangist välja saanud, kuidas ta astub minu maja poole, käed taskus (veel üks mälestus, mis unustusest välja hüppas – nüüd, kui ma olin otsa lahti teinud: kuidas Benil olid alati käed sügaval taskus, igavesti häbelik, nagu ta oli). Ben istumas minu söögilaua ääres, kui mul oleks söögilaud, rõõmus ja andestav, ah, pole midagi. Kui ta on süütu. Kui agad ja kuid kasvataks kommipuid, oleks elu ju lõpmata magus, kuulsin tädi Diane’i oma peas laulmas. Need sõnad olid minu lapsepõlve juhtmõte, pidev meeldetuletus, et mitte miski mitte kunagi ei õnnestu, ja mitte ainult minul, vaid üldse kõigil, selleks oligi keegi selle õpetliku leelotuse välja mõelnud. Et me kõik kindlalt teaksime: me ei saa nagunii seda, mida vajame. Sest et – mäleta, mäleta, mäleta, pisike pesamuna – Ben oli tol ööl kodus. Siis, kui ma oma voodist välja ronisin, et minna oma ema tuppa, nägin ma tema suletud ukse alt valgust paistmas. Selle taga kõneldi poolihääli. Ta oli seal. „Võib-olla sa lähed ja küsid seda ta enda käest, võtaksid kõigepealt selle ette. Läheksid Beni vaatama.” Ben vanglas. Olin veetnud viimased rohkem kui kakskümmend aastat, keeldudes seda paika ette kujutamast. Nüüd ma siis kujutlesin oma venda seal traataia taga, betoonseinte vahel, liikusin mõttes edasi mööda halli koridori kuni vangikongini välja. Kas tal on meie perekonnast mõni foto? Kas nad üldse lubaksid tal neid enda käes hoida? Mõistsin jälle, et ma ei tea Beni elust mitte kui midagi. Ei tea isegi seda, mismoodi üks vangikong seestpoolt välja näeb, välja arvatud need, mida olin näinud filmides. „Ei, mitte Beni. Mitte veel.”

      „Kas asi on rahas? Me maksaksime sulle selle eest.”

      „Asi on paljudes asjades,” urisesin.

      „Oo-kei. Sa siis eelistad alustada Runnerist? Või … mismoodi me teeme?” Istusime vaikides. Kumbki meist ei osanud oma kätega midagi peale hakata ja vältis teise pilku. Lapsena saadeti mind pidevalt kuhugi teiste lastega mängima – terapeudid tahtsid, et ma läviksin massidega. Nüüd kordus see Lyle’iga: need kohutavad esimesed kümme minutit tühjust, siis kui täiskasvanud on lahkunud ja kumbki laps ei oska arvata, mida teine võiks tahta, ja nii te seal seisate teleka kõrval, mida te ei tohi vahtima hakata, näperdate antenni.

      Ma sorisin koorega maapähklite kausis, tasuta õllekõrvane, need olid haprad ja õhulised nagu putukakestad. Poetasin paar tükki oma õlletopsi, soola pärast. Toksisin neid sõrmeotsaga. Maapähklid hulpisid pinnal. Kogu mu plaan paistis nüüd otse uskumatult lapsik. Kas ma tõesti kavatsen käia rääkimas inimestega, kellest keegi võib vabalt olla minu lähedaste tapja? Kas ma tõesti üritan midagi ära lahendada? Kas võimaluse kaalumine, et süüdlane pole Ben, saab olla midagi muud, kui tegelikkuse eest soovunelmasse põgenemine? Ja kui tema on süütu, kas ei tee see siis minust ajaloo kõige suuremat lurjust? Mind valdas tuttav kõikehaarav tunne, nagu ikka siis, kui ma loobun midagi tegemast – justkui sügav hingetõmme, mis tuleb koos tõdemusega, et mu geniaalne plaan pole vettpidav ja mul pole piisavalt mõistust ega energiat vigade kõrvaldamiseks.

      Aga seekord ma ei saanud pugeda tagasi voodisse ja kogu lugu lihtsalt unustada. Pidin varsti üüri maksma ja toidu ostmiseks oli ka raha vaja. Võisin muidugi taotleda töötu abiraha, aga selleks peab kõigepealt välja uurima, mismoodi see käib, ja ennast tundes ma ilmselt pigem nälgin surnuks, kui ajan oma paberid korda.

      „Ma käin Beniga rääkimas,” pomisesin lõpuks. „Alustada tuleb sellest. Aga ma vajan siis 300 dollarit.”

      Nimetasin summa kindla teadmisega, et ma seda ei saa, aga Lyle õngitses välja vana nailonist rahakoti, mida oli kleeplindiga parandatud, ja luges 300 dollarit lauale. Ta ei paistnud ka väga kurvastavat.

      „Kust sa kõik selle raha saad, Lyle?”

      Nüüd oli ta järsku isasem kui varem, ajas selja sirgu. „Ma olen Mõrvaklubi laekur ja minu käsutuses on teatud tagavarafond. Ja see on projekt, mida ma olen otsustanud fondist finantseerida.” Lyle’i kõrvad hakkasid punetama nagu vihased embrüod.

      „Sa kantisid sealt raha kõrvale.” Järsku meeldis ta mulle palju rohkem.

      Ben Day

2. JAANUAR 1985KELL 10.18

      Kinnakee linna oli farmist tund aega jalgrattaga sõita. Vähemalt tund kiiret sõitu eeldusel, et külm ei uha su kopse hõõguvpunaseks ja sul ei tilgu verd üle näo alla. Ben ajastas oma koolis töötamise nii, et seal oleks võimalikult vähe rahvast, näiteks ei läinud ta kunagi koristama laupäeviti, mil võimlat kasutasid maadlejad. Liiga mage oleks põrandat pesta, kui seal jõlguvad ringi kõik need kapisuurused musklis lärmakad tüübid, kes sülitavad sinna, kust sa just alles pühkisid, ja siis vahivad sind pooleldi süüdlaslikult, pooleldi väljakutsuvalt, et kas sa julged midagi kobiseda. Täna oli kolmapäev, aga ikka veel jõuluvaheaeg, järelikult peaks koolimajas olema vaikne – nojah, kangitõstmise ruumist kostis igal ajal hääli, jõusaali rauakõlksatuste rütmis pumpav süda ei jäänud vist kunagi seisma. Aga kell oli veel vähe. Varahommik oli parim aeg. Ta käis harilikult koristamas kaheksast kaheteistkümneni, küüris ja sättis ja poleeris nagu dresseeritud ahv, aga see ta ju oligi, ja laskis jalga enne, kui keegi teda näha jõudis. Mõnikord oli tal tunne nagu muinasjutu päkapikul, kes hiilib salaja kohale ja lööb kõik läikima, ilma et keegi ta heategu tähele paneks. Lapsed poleks võinud puhtusest ja korrast vähem hoolida: peaaegu tühi piimapakk visati umbes prügikasti suunas, piim ujutas pool põrandat üle, ja nemad ainult kehitasid õlgu. Kui hakklihakastet läks sööklas tooli peale, jäeti see sinna kivistuma, las keegi teine kasib. Ben ise käitus samamoodi, lihtsalt sellepärast, et kõik tegid nii. Ta isegi laskis tuunikalaga võileivatükil põrandale kukkuda ja pööritas silmi, nagu selle üles korjamine poleks vaeva väärt, kuigi pidi paari päeva pärast selle sõnniku ise ära koristama. Kui loll võib üks inimene olla, ta tegi ju iseendale kiusu.

      Nojah, ükskõik mis ajal oli see ilgelt vastik töö ja isegi hullem siis, kui teised lapsed talle peale sattusid ja püüdsid teha nägu, et