Paha paik. Gillian Flynn

minestada. Milline võiks välja näha Dayde surmamaja, kui me tooksime sinna tagasi kõik reliikviad, ja kes tuleksid seda uudistama? Kui mitu pihutäit mu ema verest pulstunud juukseid võiks paigutada klaasvitriini? Mis sai viha täis kirjutatud seintest, kui need maja lammutamise käigus ümber lükati? Kas võiks veel korjata kimbu külmunud pilliroogu, mille vahel ma mitu pikka tundi ennast peitsin? Või panna vaatamiseks välja mu maha lõigatud külmast võetud sõrmeotsa? Ja kolm kaotatud varvast?

      Ma keerasin kastidele selja – polnud selleks väljakutseks veel valmis – ja istusin laua taha, mis on ühtlasi mu söögilaud. Post oli toonud mulle veidra valiku napaka naise saadetisi Barb Eichelilt. Video umbes aastast 1984 pealkirjaga „Oht süütusele: satanism Ameerikas”; kirjaklambriga kokku pandud posu ajaleheväljalõikeid minu perekonna mõrvade kohta; mõned polaroidfotod Barbist seismas kohtumaja ees, kus Beni üle kohut peeti; kapsaks loetud teatmik „Sinu vanglaperekond – suuda trellidest mööda vaadata!”

      Ma eemaldasin kirjaklambri ja poetasin selle köögis seisvasse kirjaklambritassi (kunagi ei maksa osta kirjaklambreid, pastakaid ja üldse sellist kontorikaupa, mida saab tasuta). Siis torkasin videokasseti oma igivanasse VHS-i. Klõps, surin, ragin. Ekraanile paiskusid pentagrammid ja sokukostüümis mehed, röökivad rokkansamblid ja laibad. Kunstipärase lakitud puhvsoenguga mees jalutas grafiitoga täidetud seina ees ja seletas: „See video aitab teil ära tunda sataniste ja enamgi veel, märgata ohumärke, kui keegi teile kallis on hakanud flirtima selle väga reaalse ohuga.” Ta usutles preestreid, võmme ja mõningaid „praktiseerivaid sataniste”. Kahel kõige vägevamal satanistil olid silmade ümber mustad meigirandid nagu autokummi jäljed, mustad hõlstid üll ja pentagrammid kaelas kõlkumas, kuid nad istusid oma elutoas odaval velvetdiivanil ja paremal jäi kaadrisse vaade nende kööki, kus rõõmsavärvilisel linoleumpõrandal surises kollane külmik. Kujutasin elavalt ette, kuidas nad pärast intervjuud külmikust tuunikalasalatit ja kokakoolat otsivad ja kuidas lohvakad hõlstid neile pidevalt ette jäävad. Vajutasin pildi kinni umbes selle koha peal, kus saatejuht soovitas lapsevanematel otsida lapse toast He-Mani-nimelist märulinukku ja taldrikukeerutamise vahendeid.

      Ajaleheväljalõiked olid sama kasutud ja mulle ei mahtunud pähe, mida Barb kujutas ette, et ma teen nende tema fotodega. Istusin seal löödult. Ja laisalt. Oleksin võinud minna raamatukokku korralikku uurimistööd tegema. Oleksin võinud saada internetiühenduse koju juba kolm aastat tagasi, siis kui olin endale lubanud, et teen selle ära. Kumbki variant ei tundunud praegu teostatav – ma väsin kergesti – ja nii ma hoopis helistasin Lyle’ile. Ta võttis peaaegu kohe vastu. „Heiaaa, Libby,” ütles ta. „Ma just kavatsesin sulle helistada. Tahtsin mineva nädala pärast vabandust paluda. Sul tekkis kindlasti tunne, nagu me kõik oleksime sinu vastu, aga see polnud üldse nii mõeldud.” Rõõm kuulda. „Nojah, tore see tõesti polnud.”

      „Ma justkui ei taibanud, et meil on igaühel oma teooria, ainult et, khm, mitte keegi meist ei usu Beni süüd. Ma ei mõelnud seda asja korralikult läbi. Ega saanud aru. Ei võtnud arvesse. Just. Eks ole, sinu jaoks on see päriselt. Nojah, mina tean seda, me kõik teame seda, aga samal ajal me ei tea. Ega saagi teadma. Arvan mina. Et nagu päriselt saaks aru. Kui sa oled nii palju sellest rääkinud ja vaielnud, siis sellest saab … Aga. Eks ole. Nii et vabandust.” Ma ei kavatsenud lasta Lyle Wirthil endale meeldida, olin juba ära otsustanud, et ta on jobu. Aga ma oskan hinnata ilma keerutamata vabandamist nii, nagu viisipidamatu inimene võib nautida head muusikat. Ma ise ei oska, aga imetlen seda teiste juures. „Nojah,” ütlesin.

      „Kindlasti tahaksid mõned klubi liikmed ikkagi saada mõningaid, tead küll, meeneid, mida sa oleksid valmis müüma. Kui sa sellepärast helistad.” „Oh ei. Ma lihtsalt hakkasin mõtlema. Olen kõige üle sügavamalt juurdlema hakanud.” Oleksin võinud sama hästi mõttepunktid valjusti välja öelda.

      Me saime kokku minu kodu lähedases baaris nimega „Sarah’ juures”, minu meelest on see imelik nimi ühe baari jaoks, aga see on piisavalt neutraalne koht ja seal on ruumi. Mulle ei meeldi rüseleda. Lyle juba istus lauas, aga tõusis minu sisenedes püsti ja kummardus mind embama, mis pani ta oma pikka keret kõvasti väänama ja kokku klappima. Tema prillisang tabas mu põske. Seljas oli tal jälle kaheksakümnendate jakk, seekord teksariidest, ümmargusi sõnumiga märke täis riputatud. Kui jood, ära juhi; üllata headusega; hääletajad rokivad. Need klõbisesid, kui ta jälle istet võttis. Lyle pidi olema umbes kümme aastat minust noorem, nii ma vähemalt oletasin, ja ma ei saanud aru, kas ta riietusstiil on taotluslikult irooniline retro või on ta lihtsalt vähe imelik.

      Ta kukkus veel kord vabandama, aga ma ei vajanud lisa. Janu oli kustutatud, aitäh.

      „Kuule, ära siiski arva, nagu ma oleksin järsku veendunud Beni süütuses või selles, et ma tunnistust andes milleski eksisin.”

      Ta avas suu, et midagi öelda, kuid pani selle kohe plaksuga kinni.

      „Aga kui ma tahaksin seda asja põhjalikumalt uurida, kas siis klubi on valmis aitama mul seda finantseerida? Umbes nii, et te maksaksite mu aja kinni.”

      „Oo, Libby, see on ju suurepärane uudis, et sa vähemalt oled huvitatud midagi välja uurima,” kiitis Lyle. Mulle ei meeldinud selle poisikese toon, ta nagu poleks aru saanud, et räägib endast vanemaga. Ta oli just seda tüüpi, kes siis, kui tund on lõppenud ja teised lapsed on juba madalstardis ja õpetaja ütleb „kas kellelgi on küsimusi?”, siis tema on see, kellel ongi.

      „Seda et, eks ole, meil kõigil on mingi oma teooria, aga sinu ees avanevad nii paljud uksed, mis jäävad meie, teiste, ees suletuks,” jätkas Lyle, jalg laua all erutusest kiikumas. „Sest eks ole, inimesed tahavad sinuga rääkida.”

      „Just.” Osutasin õllekannule, mis seisis Lyle’i ees laual, ja ta kallas mulle sellest plastiktopsi, peaaegu ainult vahtu. Ja siis ta, jumala eest, tõmbas sõrmega nina alt läbi ja torkas selle õlle sisse, et õli vahutamise ära võtaks, ja kallas lisa.

      „No nii. Mismoodi tasustamist sa ise oled mõelnud?” Ta ulatas mulle topsi ja mina panin selle enda ette ja kaalusin, kas juua või mitte.

      „Minu arvates see oleneb,” vastasin teeseldes, nagu mõtleksin alles nüüd neid asju läbi. „Nimelt sellest, kui keeruline on kedagi üles otsida ja mis küsimusi te tahate, et ma talle esitan.”

      „Ahah, meil peaks olema terve pikk nimekiri inimestest, kellega me tahaksime, et sa räägiksid. Kas sa tõesti pole Runneriga üldse ühenduses olnud? Runner on kindlasti paljudes nimekirjades esimesel kohal.” Vana hea kusipea Runner. Viimase kolme aasta sees oli ta kord mulle isegi helistanud, ajanud kokutades ja mökutades segast juttu, ilmselt üle kere värisedes, ja palunud mul raha saata. Hiljem ei midagi. Hah, ega ka varem. Beni kohtuasja aegu oli ta mõnikord kohtumajja ilmunud, paaril korral kulunud pintsaku ja lipsuga, siiski enamasti nende riietega, milles ta magas, nii maani täis, et ei seisnud õieti püsti. Lõpuks palus Beni advokaat tal enam mitte tulla. Paha lugu. Nüüd oli veel hullem, sest kõik need Mõrvaklubi tüübid pidasid Runnerit mõrvariks. Minu teada oli ta enne mõrvu kolm korda kinni istunud, aga ainult mingite totruste eest. Siiski, Runner oli alati kõrvuni võlgades, ta ju vedas kihla absoluutselt kõige peale: spordivõistluste, koerte, hobuste, bingo, homse ilma peale. Ja minu emale oli ta alimendid võlgu. Meie kõigi mahanottimine oleks muidugi selle probleemi seljatanud. Ainult ma ei suutnud uskuda, et Runner oleks sellest puhtalt välja tulnud, ta polnud piisavalt nutikas ja pealehakkamisest jäi ka kindlasti puudu. Ta ei saanud hakkama isegi sellega, et olla isaks oma ainsale alles jäänud lapsele. Paar aastat pärast mõrvu jõlkus ta veel Kinnakee kandis, vahepeal mitmeks kuuks kuhugi kadudes; ma sain temalt kleeplindiga kokku lapitud pakke Idahost või Alabamast või Lõuna-Dakota Winnerist, mis sisaldasid bensujaamast ostetud suurte silmadega dekoratiivseid nukke, need hoidsid käes vihmavarju või kassipoega ja olid selleks ajaks, kui ma karbi avasin, alati katki läinud. Ma teadsin, millal ta jälle tagasi oli, mitte tema külaskäikude järgi, vaid selle järgi, et mäeseljaku onnist, kus ta elutses, hakkas tõusma haisvat tossu. Diane ümises viisi „Vaene Judd on surnud”, kui kohtas linnas juhuslikult Runnerit, kelle nägu oli suitsust must. See lontrus oli ühtaegu haletsusväärne ja hirmuäratav. Mul tegelikult vedas, et ta otsustas minust mitte välja teha. Siis, kui ta sel viimasel suvel enne lõppu mõneks ajaks meie juurde elama tuli, ta muud