Paha paik. Gillian Flynn

piilumas akendest, kuidas nende naabrid pakkusid häbematult vähe just nende riistade eest, mida Patty farmitöödel hädasti vajas. Michelle ja Debby kiunusid, märganud oma koolikaaslasi, Boyleri-tüdrukuid, kes olid vanematega kaasa tulnud, nagu oleks tegemist piknikuga, ja kargasid nüüd maja ees ringi. Aga miks me ei tohi välja minna? mangusid Michelle ja Debby nagu kaks vihast keerukuju ja jälgisid, kuidas Boyleritüdrukud kiiguvad nende autokummikiige peal – oleks võinud selle ka neile maha müüa. Patty ei osanud muud, kui korrata: need inimesed seal ei ole meie sõbrad. Samad inimesed, kes saatsid talle alati jõuludeks kaardi, kompasid nüüd ahnelt tema tööriistu, silitasid õnarusi ja kumerusi ja raatsisid maksta poole vähem tegelikust väärtusest. Vern Evelee sai endale külvimasina, mille muretsemist ta oli naabritele kunagi väga pahaks pannud, ta tingis selle isegi odavamaks oksjonipidaja välja kuulutatud alghinnast. Halastamatu. Patty kohtas teda nädal hiljem söödapoes. Verni kukal hakkas punetama, kui ta naisele selja keeras. Patty järgnes talle ja laksutas otse ta kõrva juures laitvalt keelt. „Vaata aga, siin lõhnab hästi,” ütles Len otsekui kadedalt. „Keegi on söönud maitsva hommikueine.” „Pannkoogid.”

      Patty noogutas. Palun ära sunni mind küsima, miks sa tulid. Palun ütle kordki ise, miks. „Kas ma võiksin veidikeseks istet võtta?” küsis mees ja pressis ennast Libby kõrvale diivanile, käed kangelt külgedel. „Kes meil siin on?” küsis ta last pilguga mõõtes. Len oli kohanud Patty tüdrukuid vähemalt tosin korda ja ikkagi ei suutnud meelde jätta, kes on kes, ega isegi mõnd nime välja pakkuda. Kord oli kutsunud Michelle’i Susaniks.

      „Tema on Libby.”

      „Tal on punased juuksed nagu emal.”

      Jah, tõepoolest. Patty ei suutnud seda valjusti öelda, et olla viisakas. Tema kartus kasvas võrdeliselt Leni viivitamisega, halb eelaimus ähvardas paisuda paanikaks. Sviiter oli juba selja pealt märg.

      „Kas need punased juuksed tulevad iiri juurtest? Te olete kõik puha iirlased?”

      „Saksamaa. Mu neiupõlvenimi oli Krause.”

      „Vaat kui naljakas. Sest eks ole, „krause” tähendab lokkis juukseid, mitte punaseid. Aga teil pole päris kõigil lokkis juuksed. Ehk ainult lainelised. Mina olen ka Saksast pärit.”

      See vestlus oli korduv, kahe võimaliku puändiga. Teine variant: Leni meelest oli see naljakas, et Patty perekonnanimi on Krause – sama mis farmivarustust tootval firmal, tuline kahju, et ta pole nende töösturite sugulane, heh. Mõlemad variandid tõmbasid Patty pillikeelena pingule.

      „No nii,” vandus ta viimaks alla. „Kas midagi on pahasti?”

      Len paistis pettunud, et Patty julges arvata, nagu nad ei võiks lihtsalt niisama juttu puhuda. Ta kortsutas kulmu, nagu oleks Patty midagi solvavat öelnud.

      „Nojah, kui sa juba küsid, siis on küll. Kardan, et isegi väga. Tahtsin tulla sulle isiklikult ütlema. Kas sa eelistad teha seda rohkem privaatselt?” Ta vaatas silmi pungitades Libby peale. „Et läheks näiteks magamistuppa?” Lenil oli õllekõht. Täiuslikult ümar mügarik püksirihma all, nagu varase staadiumi rasedus. Patty ei tahtnud temaga magamistuppa minna.

      „Libby, mine vaata, mida su õed seal teevad. Ma pean härra Werneriga rääkima.” Libby ohkas ja libistas ennast aegluubis diivanilt maha: jalad, siis tagumik, siis selg, nagu ta oleks mingi sültjas moodustis. Ta valgus põrandale, rullis ennast osavalt veidi edasi, roomas natuke maad, tõusis lõpuks püsti ja lontsis koridori.

      Patty ja Len vaatasid tõtt ja siis ajas Len alahuule torusse ja noogutas.

      „Nad ütlevad laenu üles.”

      Patty kõht tõmbus krampi. Ta ei kavatsenud selle mehe nähes istuma vajuda. Ta ei kavatsenud nutta. „Mis me teha saame?”

      „Meie, kahju küll, oleme kõik võimalused juba ammendanud. Ma lasksin neil oodata kuus kuud kauem, kui oleks ehk pidanud. Ma isegi riskisin oma töökohaga. Farmitüdruk.” Len naeratas talle, pihud põlvi pigistamas. Patty oleks tahtnud teda küünistada. Kõrvaltoast hakkas kostma madratsi kriiksumist ja Patty teadis, et Debby hüppab voodite peal, see oli ta lemmikmäng – hüpata ühe voodi pealt teise ja siis kolmanda peale ja nii edasi tüdrukute magamistoas. „Patty, ainus lahendus oleks raha. Kohe praegu. Kui sa ei taha farmist ilma jääda. Siis sa laenad, kerjad või varastad. Sest vaata, enam pole aega uhke olla. Niisiis: kui tõsiselt sa tahad farmi päästa?” Madratsi vedrud tegid kõvemat häält. Patty hommikusöök hakkas kõhus kobrutama. Len naeratas endiselt.

      Libby Day

PRAEGU

      Pärast seda, kui mu emal oli pea sodiks lastud ja ta keha oli peaaegu pooleks raiutud, hakkasid Kinnakee inimesed kahtlustama, et ta võis olla hoor. Kõigepealt nad ainult kaalusid seda võimalust, siis juba oletasid ja siis sai sellest õhku riputatud tõdemus. Tema maja ees oli öisel ajal autosid nähtud, rääkisid inimesed. Ta vaatas mehi sellise pilguga, nagu hoorad vaatavad. Kui see teema üles võeti, märkis Vern Evelee alati ära, et mu ema oleks pidanud müüma külvimasina maha juba ’83. aastal, justkui kindla tõendi selle kohta, et ta elatus prostitutsioonist.

      No muidugi, süüdistage ikka ohvrit. Kuid kuulujutud kinnistusid: igaühel oli sõber, kellel oli nõbu, kelle sõber oli mu ema keppinud. Ja igaühel oli mingi tõend: andmed sünnimärgist reie siseküljel või armist paremal kannikal. Ma muidugi ei usu, et need jutud võiksid paika pidada, aga nagu nii paljude asjadega mu lapsepõlvest ei saa ma selleski kindel olla. Kui palju saab üldse mäletada sellest ajast, kui sa olid seitsmene? Mu emast tehtud fotod ei viita himurusele. Teismelise plikana, juuksed hobusesabas nagu kammitsetud ilutulestik, on ta kena tüdruku kehastus, just selline, kes võiks meenutada sulle mõnd naabrit või lapsehoidjat, kes sulle kunagi väga meeldis. Kahekümnendates eluaastates, kas siis üks või kaks või neli last riiete küljes rippumas, on naeratus laiem ja samas pingutatud ja igal pildil on ta keha ühest lapsest eemale kallutatud. Kujutan ette, kuidas me teda pidevalt ründasime. Ja milline koorem see oli puht kaalu poolest. Ema kolmekümnendatest eluaastatest pole kuigi palju fotosid. Neil vähestel, mis ta siiski teha laskis, naeratab mu ema kohusetundlikult just sellist naeratust, mis kustub kohe, kui plõks on ära käinud. Ma pole aastaid neid pilte vaadanud. Omal ajal ei suutnud ma neid käest panna, uurisin palavikuliselt ta näoilmet, pildi tausta. Otsisin vihjeid: kelle käsi see on ta õlal? Kus see on üles võetud? Mis puhul? Teismeikka jõudnud, pakkisin pildid kokku ja panin ära koos kõige muuga. Nüüd ma siis seisin ja vaatasin trepialusesse panipaika kuhjatud kaste, mis konutasid seal justkui vabandust paludes. Pidin ennast kokku võtma, et oma perekonnaga uuesti tuttavaks saada. Olin Mõrvaklubisse minnes haaranud kaasa Michelle’i kirjakese, sest polnud suutnud ühtegi kasti avada, olin lihtsalt toppinud sõrmed lahti tulnud kleeplindi alt läbi ja tirinud välja esimese, mis näppu sattus, nagu mängiksin mingit jaburat laadamängu. Kui ma kavatsesin nüüd selle asja tõsiselt ette võtta, kui ma tõesti tahtsin meenutada neid mõrvu pärast nii paljusid aastaid aktiivset unustamist, pidin suutma vaadata ilma paanikasse sattumata kastidesse suletud igapäevaseid tarbeesemeid: meie vana metallist käsivahustajat, mis tegi aisakella häält, kui sa mune kloppides seda piisavalt kiiresti ringi väntasid; kõveraks paindunud nuge-kahvleid, mis olid käinud mu lähedaste suus; paari värviraamatut – Michelle’i värvid ei valgunud kusagil üle ääre, mina olin sinna justkui tülpinult kritseldanud. Vaata neid asju, lase neil olla lihtsalt asjad. Ja siis otsusta, mida maha müüa.

      Need esemed, mis Mõrvaklubi friike kõige rohkem erutaks, pole minu käes. Kümnekaliibriline jahipüss, mis tappis mu ema – ta enda hanelaskmispüss –, lebab kusagil asitõendite panipaigas koos tööriistakuuris rippunud kirvega. (Veel üks põhjus, miks Ben süüdi mõisteti: relvad pärinesid meie majapidamisest. Väljastpoolt tulnud tapjad ei saabu magavasse majja, kaks kätt taskus, lootuses leida eest midagi käepärast mõrvade sooritamiseks.) Mõnikord ma püüdsin ette kujutada kogu seda kraami: kirvest, püssi, voodilinu, mille peal Michelle suri. Kas neid veriseid, püssirohuseid, kleepuvaid asju säilitatakse samas kastis, kus need lamavad nagu vandeseltslased? Kas need puhastati ära? Kui sa kasti lahti teed, siis milline lehk sulle sealt vastu lööb? Ma mäletasin seda tummist mädaneva maa lehka mõni tund pärast mõrvu – ei tea, kas see on nüüd hullemaks läinud,