Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle

aga nii, et kuigi kindel polnud siingi. Kogu maa kihas nagu mesilassülem. Kus aga inglased tillukesegi salga mehi kokku said, hoidsid nad maad püssitule ulatuses enda käes, kuid igal pool mujal olid nad abitud põgenikud. See oli miljonite võitlus sadade vastu, ja kõige hullem oli see, et mehed, kelle vastu me võitlesime, kõik need jala-, ratsa- ja suurtükiväelased, olid meie endi valitud väeosad, keda me olime õpetanud ja treeninud; neil olid meie endi antud relvad ja nad puhusid meie endi signaale. Agras paiknes kolmas Bengaalia laskurrügement, käputäis sikhe, kaks eskadroni ratsaväge ja üks suurtükipatarei. Kontoriametnikest ja kaupmeestest moodustati vabatahtlike üksus ja sinna astusin ka mina kõige oma puujalaga. Juuli algul läksime mässajate vastu Shahgungesse ning lõime neid mõnd aega tagasi, aga siis sai meil püssirohi otsa ja me pidime linna taganema.

      Igast küljest toodi Agrasse ainult halbu uudiseid – ja polnud ka ime, sest kui te kaardile vaatate, näete, et me asusime just mässu südames. Vahest natuke rohkem kui sada miili Agrast idasse on Lucknow ja niisama palju lõuna pool Kanpur. Igas ilmakaares valitses ainult piinamine ja tapmine ja vägivald.

      Agra ise on suur linn, kubinal täis usuhulle ja kõiksugu metsikuid kuradikummardajaid. Meie meeste käputäieke oleks linna kitsaste ja kõverate tänavate segadikus lihtsalt ära kadunud. Seepärast liikus meie juht üle jõe ning võttis positsiooni sisse vanas Agra kindluses. Ma ei tea, kas keegi teist, härrased, on kunagi sellest vanast kindlusest midagi lugenud või kuulnud. See on väga iseäralik koht – kõige iseäralikum neist, kus ma iial olen olnud, ja ometi olen ma nii mõneski veidras paigas juhtunud viibima. Esiteks on ta tohutu suur. Minu arvates võtab ta enda alla igavese hulga aakreid. Kindluse uuemasse ossa mahtus meie garnison ühes naiste, laste, moonaladude ja kõige muuga, ja ruumi jäi seal veel ülegi. Aga uus osa ei saa suuruselt lähedalegi vanale, kus enam keegi ei käi ja mis on jäetud skorpionide ning sajajalgsete hooleks. Seal on lugematul hulgal suuri tühje saale, käänulisi käike ja pikki ristuvaid koridore, nii et võib kergesti ära eksida. Sellepärast seal ei käidudki; ainult vahel harva mindi tõrvikute valgel hulganisti koos noid ruume uurima.

      Vana kindluse esikülge uhub jõgi ja kaitseb seda ise, kummalgi küljel ja taga on aga palju väravaid, ning neid tuli muidugi valvata nii vanas kindluseosas kui ka selles, kus meie väeosad tegelikult asusid. Meil oli meestest puudus, neid jätkus vaevalt kindluse iga nurga jaoks ja suurtükkide juurde. Sellepärast oli meil võimatu kõigi nende loendamatute väravate juurde tugevat valvet panna. Organiseerisime lihtsalt kindluse keskele üldise vahtkonnaruumi ning panime igasse väravasse ühe valge koos paari-kolme pärismaalasega. Minu valvekord oli öösiti ja mind määrati kindluse edelaküljele väikese eraldi asuva värava juurde. Minu käsutusse anti kaks sikhist ratsaväelast ja mulle tehti korraldus, et kui midagi on viltu, tulistagu ma aga musketist, ja vahtkonnaruumist tuleb otsekohe abi. Kuna aga vahtkond asus oma kakssada sammu eemal ja see vahemaa kujutas endast käikude-koridoride labürinti, oli mul üsna tõsiseid kahtlusi, kas nad tegeliku kallaletungi korral õigel ajal appi jõuaksid.

      Olin igatahes üsna uhke, et mulle see väike komando anti: olin ju ikkagi alles roheline noorsõdur ja peale selle veel ilma jalata. Kaks ööd pidasin oma pand-þaablastega vahti. Need olid pikakasvulised, metsiku väljanägemisega poisid, ühel nimeks Mahomet Singh ja teisel Abdullah Khan, mõlemad vilunud sõjamehed, kes juba Chilian Wallah‘ juures meie vastu olid võidelnud. Inglise keelt oskasid nad päris hästi, aga jutuajamine meil ei edenenud. Nad pidasid paremaks kahekesi ninapidi koos seista ja öö läbi oma veidras sikhide keeles padrata. Mis minusse puutub, siis seisin ma harilikult väravaalusest veidi kaugemal ja vaatasin all looklevat laia jõge ning suure linna vilkuvaid tulesid. Trummilöögid, tamtammide kõmin, oopiumist ja hašišist purjus mässajate kisa ja hõiked ei lasknud meil kogu öö jooksul unustada ohtlikke naabreid teisel kaldal. Iga kahe tunni tagant käis vahtkonnaülem harilikult postid läbi, et kindlaks teha, kas kõik on korras.

      Kolmas öö mul valvata oli pime ja porine, kogu aeg tibutas vihma. Sellise ilmaga ei olnud põrmugi lõbus tundide kaupa väravaaluses passida. Katsusin aeg-ajalt oma sikhidega jutuotsale saada, aga suurt midagi sellest ei tulnud. Kell kaks öösel möödus patrull ja tõi tüütusse öösse vähegi vaheldust. Nähes, et mu kaaslased jutukamaks ei muutu, võtsin taskust piibu ja panin musketi korraks käest, et tikku süüdata. Samal hetkel olid mõlemad sikhid mul kallal. Üks napsas maast mu püssi ja sihtis sellega mulle pähe, teine aga hoidis suurt nuga mu kõril ja sisistas läbi hammaste, et lõikab mul pea otsast, kui ma liigutada kavatsen.

      Mu esimene mõte oli, et need sellid on mässajatega ühel nõul ja et see on rünnaku algus. Kui meie värav oli sipoide käes, siis pidi kogu kindlus langema ning naiste ja lastega pidi ümber käidama nagu Kanpuris. Teie, härrased, võite küll arvata, et püüan asja enda kasuks käänata, aga vannun teile, et kui ma mõtlesin, mis pidi kindlusega juhtuma, avasin suu – hoolimata sellest, et tundsin noa tera kõril –, ja isegi kui see mu viimaseks häälitsuseks oleks jäänud, tahtsin kisendada, nii et vahtkond oleks kuulnud. Mees, kes mind kinni hoidis, näis mu mõtteid lugevat, sest parajasti kui ma kopsudesse õhku tõmbasin, sosistas ta: „Ära tee lärmi. Kindlus ei ole ohus. Siinpool jõge mässajaid ei ole.” Ta sõnad kõlasid tõena ja ma teadsin, et kui tõstan häält, olen kohe surmalaps – seda võis sikhi pruunidest silmadest välja lugeda. Seepärast ootasin vaikselt, mida nad minust tahavad.

      „Kuula mind, sahib,” ütles pikem ja metsikuma välimusega mees, see, keda Abdullah Khaniks hüüti. „Sa kas lööd meiega kampa, või me peame su vagaseks tegema. Asi on liiga tähtis, et siin veel kõhelda. Sa kas vannud kristlaste risti juures, et teed ihu ja hingega kõik kaasa, või sinu laip visatakse veel täna öösel vallikraavi ja me läheme oma vendade juurde mässajate väkke üle. Keskteed ei ole. Kumb siis – surm või elu? Saame sulle järelemõtlemiseks anda ainult kolm minutit, sest aeg läheb ja kõik peab olema korras, enne kui patrull uuesti tuleb.”

      „Kuidas saan ma otsustada,” ütlesin neile, „kui te pole mulle seletanud, mida te minust tahate. Aga ühte ütlen teile kohe: kui see kindluse julgeolekule kuidagi kahjuks peaks tulema, ei taha ma sellega mingit tegemist teha, nii et võite mulle kohe noa kõrri torgata ja asi tahe.”

      „Kindlusega pole sellel kõige vähematki pistmist,” vastas sikh. „Tahame ainult, et teeksid seda, milleks su kaasmaalased Indiasse tulevad. Tahame, et saaksid rikkaks. Kui sa täna öösel meid aitad, anname sulle halja noatera juures kolmekordse vande, mida ükski sikh iial ei murra, et saad saagist ausalt võrdse osa. Veerand varandusest saab sinule. Õiglasemalt jaotada ei saa.”

      „Mis varandus see niisugune on?” pärisin mina. „Olen muidugi nõus rikkaks saama, samuti nagu teiegi, ütelge ainult, mida mul selleks tuleb teha.”

      „Siis vannu,” vastas sikh, „vannu oma isa luude juures, oma ema au juures, oma usu ristimärgi juures, et sa ei tõsta kätt ega kõnele sõnagi meie vastu nüüd ega edaspidi.”

      „Vannun seda,” vastasin mina, „ainult tingimusel, et kindlusele sellest kahju ei tule.”

      „Siis vannume meie ka: sinu oma on veerand varandusest, mille jagame võrdselt nelja vahel.”

      „Aga meid on ju ainult kolm,” ütlesin.

      „Ei, ka Dost Akbar peab oma osa saama. Neid oodates võime sulle selle loo ära jutustada. Seisa väravale, Mahomet Singh, ja anna märku, kui nad tulevad. Asjalugu on nii, sahib – võin sulle seda jutustada, sest tean, et eurooplasele on vanne püha ja me võime sind usaldada. Kui sa oleksid olnud valelik hindu, oleksid võinud kõigi oma väärjumalate juures vanduda ja sellest hoolimata oleks mu nuga nõretanud su verest ning su laip loksunud vallikraavis. Aga sikh tunneb inglast ja inglane tunneb sikhi. Kuula siis, mis mul on öelda.

      Kuskil põhjaprovintsides elab radþa, kellel on küll vähe maad, aga palju vara. Suure osa sellest on ta pärinud oma isalt, aga veel rohkem ise kogunud, sest tal on niisugune närune iseloom, et ta armastab kulda sukasäärde koguda ega taha seda naljalt välja anda. Kui rahutused algasid, tahtis ta sõbrutseda nii lõvi kui tiigriga – nii sipoide kui ka valitsusvägedega. Peagi aga näis talle, et valgete lõpp on lähedal, sest kogu maal kõneldi ainult nende tapmisest ning võimu kukutamisest. Radþa oli siiski ettevaatlik mees ja korraldas asja nii, et läheb kuidas läheb, pool varandust