Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle

säärase erutusvärinaga täitnud nagu see pöörane inimjaht Thamesil. Lähenesime neile pidevalt, jard-jardilt. Öövaikuses oli kuulda nende masinate ähkimist ja lõginat. Ahtris istuv mees küürutas ikka tekil ja ta käed liikusid, nagu oleks ta millegagi ametis; iga natukese aja tagant tõstis ta pead ning mõõtis silmadega vahemaad meie paatide vahel. Jõudsime ikka lähemale ja lähemale. Jones hüüdis neile, et nad kinni peaksid. Me ei olnud nendest mitte rohkem kui nelja paadipikkuse võrra taga, kusjuures mõlemad paadid lendasid kohutava kiirusega. Jõgi voolas siin otse, ühel kalda oli Barkingi tasandik, teisel nukker Plumsteadi soo. Meie hõikamise peale hüppas ahtris istuv mees püsti ja raputas meie suunas rusikaid, kogu aeg kõrge ragiseva häälega vandudes. Ta oli keskmist kasvu tugev mees, ja kui ta seal harkisjalu tasakaalu hoidis, nägin, et parem jalg oli tal reiest alates puust. Tema tigeda kriiskava sajatamise peale hakkas tekil lömitav kogu liikuma. See ajas end sirgu ja osutus väikeseks tõmmunahaliseks inimeseks – kõige väiksemaks, keda ma eales olen näinud –, suure inetu peaga, mida kattis sassis, pulstunud juuksetuust. Holmes oli juba revolvri välja tõmmanud, seda metsikut inimmoonutist näha kahmasin minagi oma relva järele. Metslasel oli ümber suur tume mantel või tekk, mis jättis vabaks ainult ta näo, aga sellegi nägemine ajas ihukarvad püsti. Veel kunagi polnud ma näinud näojooni, mis oleksid kandnud tugevamat loomalikkuse ja julmuse pitserit. Ta väikesed silmad hõõgusid ja kiirgasid süngelt, paksud mokad kaardusid tagasi irevil hammastelt, mida ta oma poolloomalikus raevus meie poole laksutas.

      „Tulistage kohe, kui ta käe tõstab,” ütles Holmes rahulikult.

      Olime nüüd kõigest paadipikkuse võrra „Aurorast” taga ja jälitatavad olid meil peaaegu käeulatuses. Veel praegugi on mul silme ees need kaks, nagu nad seal meie laterna valguses seisid: valge mees harkisjalu meile needusi kriiskamas ja saatanlikult võika näoga kääbus oma suuri kollaseid hambaid kiristamas.

      Hea, et me neid nii selgesti nägime. Otse meie silme all tõmbas metslane oma rüü varjust lühikese, ümmarguse, koolijoonlaua pikkuse kepi ja tõstis selle suule. Meie püstolid paukusid korraga. Metslane pöördus ringi, heitis käed üles, laskis kuuldavale just nagu lämbunud köhatuse ning kukkus külitsi jõkke. Veel valges veepööriseski nägin ta raevust nõretavat pilku. Samal hetkel viskus puujalaga mees roolile ja pööras järsult paati, nii et see lõunapoolsele kaldale suundus, meie aga sööstsime ainult mõne jala kaugusel ta ahtrist mööda. Silmapilk hiljem tegime meiegi kaare ja sõitsime talle järele, kuid „Aurora” oli juba kalda ääres. Paik oli siin õige üksildane ja lage: kuu valgustas laialdast, seiskuvate laugaste ning kõdunevate taimelademetega soomaastikku. „Aurora” jooksis tumeda sahinaga üles mudasele kaldale, käil õhus, pära veepinnaga tasa. Põgenik hüppas välja, ent otsekohe vajus ta puujalg täies pikkuses nätskesse maapinda. Asjatu oli ta rabelemine ja väänlemine: mitte sammu ei saanud ta edasi ega tagasi. Mees röökis võimetus vihas ja trampis terve jalaga mudast pinda, kuid kõik ta pingutused ainult puurisid puujala sügavamale sitkesse kaldamudasse. Kui me oma paadiga „Aurora” kõrvale jõudsime, oli põgenik nii tugevasti mudas kinni, et lahti suutsime ta tirida üksnes köie abil, mille talle õlgade ümber heitsime, ning vedasime ta siis nagu kurja röövkala oma paadi juurde. Mõlemad Smithid, isa ja poeg, istusid mornilt oma aurupaadis, aga kui neile vastav korraldus tehti, tulid kohe üsna vaguralt meie juurde üle. „Aurora” pöörasime ringi ja kinnitasime ta oma ahtri külge. Tema tekil seisis tugev India päritolu raudkirst. Ilma küsimata oli selge, et seesama sisaldaski Sholtodele hukatust toonud aarde. Võtit ei olnud, kast oli aga üsna raske ja me kandsime ta ettevaatlikult oma väikesesse kajutisse. Aegamööda ülesjõge tagasi sõites pöörasime oma helgiheitjat igasse suunda, kuid metslast polnud enam näha. Selle haruldase külalise luud lebavad kuskil Thamesi mustas põhjamudas.

      „Näete,” osutas Holmes kajuti uksele, „me ei tulistanud teda põrmugi liiga vara.” Tõepoolest, just selle koha taga, kus me olime seisnud, oli uksepiidas püsti meile hästi tuttav surmatoov nool. See pidi olema meie vahelt läbi vihisenud just samal hetkel, kui me tulistasime. Holmes muigas ja kehitas kergelt õlgu, mina aga pean tunnistama, et mul lõid põlved nõrgaks mõtte juures, kui napilt kohutav surm sel ööl meist mööda oli läinud.

      Suur Agra aare

      Meie vang istus kajutis rauast kasti vastas, mille kättesaamiseks ta nii palju vaeva oli näinud ja mida nii kaua ihaldanud. Ta oli päikesest põlenud näo ja hulljulgete silmadega mees ning ta mahagonivärvi nägu oli üleni kaetud tihedate kortsude ja kurdudega, mis andsid tunnistust karmist elust lageda taeva all. Mehe tugevasti etteulatuv habetunud lõug näitas, et tegemist on inimesega, kes ennast oma eesmärgist naljalt kõrvale kallutada ei lase. Aastaid võis tal olla viiekümne ümber, sest ta tihedates mustades käharjuustes leidus juba rohkesti halle niite. Rahulikus olekus polnud ta nägu sugugi ebameeldiv, aga kui mees oli vihale aetud, andsid paksud kulmupuhmad ja esiletükkiv lõug, nagu hiljuti võis näha, talle õige kohutava ilme. Praegu istus ta, raudus käed süles, pea rinnal, ning vahtis teraste pilkuvate silmadega ainiti kasti, mis ta süütegude ajendiks oli olnud. Mulle tundus, et tema jäik kinnine nägu oli rohkem kurb kui vihane. Korraks, kui ta pilgu minule tõstis, paistis ta silmist isegi nagu huumorivälgatus.

      „Noh, Jonathan Small,” lausus Holmes sigarit süüdates, „kahju küll, et niimoodi läks.”

      „Kahju jah, sir,” vastas teine otsekoheselt. „Aga ma siiski ei usu, et ma selle loo pärast võllasse lähen. Võin käe piiblile panna ja vanduda, et mister Sholto vastu pole ma kätt tõstnud. Väike põrgukoer Tonga oli see, kes talle oma neetud noole pähe laskis. Mina selles süüdi pole, sir. Mul oli tast nii kahju, nagu oleks ta mu oma sugulane olnud. Nahutasin väikese kuradi selle eest köieotsaga läbi, aga mis tehtud, see tehtud, ja parata polnud enam midagi.”

      „Võtke sigarit,” pakkus Holmes, „ja rüübake lonksuke siit pudelist – olete ju üdini märg. Aga kuidas te lootsite, et niisugune väike ja nõrk mehike, nagu see must sõber teil oli, suudaks mister Sholtost jagu saada ja teda kinni hoida, kuni teie köit mööda üles ronite?”

      „Asi paistab teil nii täpselt teada olevat, nagu oleksite ise juures olnud, sir. Tõttöelda lootsin toa tühjana leida. Teadsin üsna hästi selle maja kombeid ja valisin aja, millal mister Sholto harilikult alla õhtust sööma läks. Ma ei hakka midagi varjama. Kõige paremaks kaitseks on mulle just puhas tõde. Noh, vana majori tapmise eest oleksin ennast kerge südamega lasknud oksa tõmmata. Tema oleksin ma niisama rahuliku meelega teise ilma saatnud, nagu ma praegu siin sigarit suitsetan. Aga kuradi ränk on lasta ennast sunnitööle saata noore Sholto pärast, kellega mul pole eluilmas kana kitkuda olnud.”

      „Olete Scotland Yardi detektiivi mister Athelney Jonesi valve all. Ta toob teid minu korterisse ja ma loodan, et jutustate seal kogu loo, nii nagu see oli. Peate kõik südamelt ära rääkima, sest siis saan teile ehk abiks olla. Arvatavasti suudan tõestada, et mürk toimis nii kiiresti, et Sholto oli surnud juba enne, kui teie tuppa jõudsite.”

      „Nii see oligi, sir. Ma pole veel elus nii hullusti kohkunud kui siis, kui ma läbi akna sisse ronisin ja tema mulle, pea viltu õlal, vastu irvitas. See vapustas mind, sir. Oleksin Tonga poolsurnuks peksnud, kui ta minema poleks lipsanud. Sellepärast ta oma nuia maha jättiski ja muist nooli kah, nagu ta kõneles. Eks need vist andsidki teile meie jäljed kätte, aga kuidas te jälgi ära ei kaotanud, seda minu mõistus ei võta. Ega ma teie vastu sellepärast viha ei kanna, ainult narr on ikka küll, et mina, kes ma olen poole miljoni täieõiguslik omanik, pidin poole oma elust Andamanidel muuli ehitama ja teise poole pean tõenäoliselt Dartmooris40 kraavi kaevama. Must päev oli see mu elus, kui ma esimest korda kaupmees Ahmetit nägin ja Agra aardega õiendama hakkasin, mis omanikule eladeski midagi muud pole toonud kui needust. Ahmetile tõi ta surma, major Sholtole süüd ja hirmu, mulle aga orjust kogu eluks.”

      Samal hetkel pistis Athelney Jones pea ja õlad meie tillukese kajuti ukse vahelt sisse.

      „Teil on siin päris kodune seltskond kohe,” tähendas ta. „Ma arvan, Holmes, et võtan õige ka ühe lonksu. Vaat nii – ja nüüd võime vist üksteisele õnne soovida. Kahju, et me seda teist elusalt kätte ei saanud, aga mis parata – meil polnud valikut. Kuulge Holmes, tunnistage’nd ise ka, et asi

40

Dartmoor – tuntud sunnitöövangla Inglismaal.