Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle

troska on ukse ees. Kui te mu jalad lahti päästate, kõnnin ise alla. Mind ei ole enam nii kerge tõsta kui varem.”

      Gregson ja Lestrade vahetasid pilke, nagu peaksid nad seda ettepanekut kaunis jultunuks, kuid Holmes haaras kohe vangi sõnast kinni ja harutas lahti käteräti, mille me ta pahkluude ümber olime sidunud. Mees tõusis ja sirutas jalgu, nagu tahtes veenduda, et need tõesti jälle vabad on. Mäletan, et teda silmitsedes imetlesin endamisi ta võimsat kehaehitust, sest temasarnast olin harva näinud. Ja otsustav, tarmukas ilme ta tõmmul, päikesest põlenud näol oli niisama hirmuäratav kui ta füüsiline jõudki.

      „Kui mõni politseiülema koht juhtub vaba olema, siis minu arvates olete just teie selle jaoks õige mees,” ütles ta mu korterikaaslasele varjamatu imetlusega otsa vahtides.

      „See oli otse rabav, kuidas te mu jälil püsisite.”

      „Oleks parem, kui teie kaasa tuleksite,” sõnas Holmes kahele detektiivile.

      „Mina võin kutsariks olla,” ütles Lestrade.

      „Hästi, ja Gregson tuleb koos minuga sisse. Teie ka, doktor. See juhtum huvitab teid ja te võite samuti kaasa tulla.”

      Olin rõõmuga nõus ja me läksime kõik alla. Vang ei teinud vähimatki katset põgeneda, vaid astus rahulikult üüritõlda, mis tema oma oli olnud, ja meie järgnesime talle. Lestrade ronis pukki, andis hobusele piitsa ja varsti olimegi kohal. Meid juhiti väikesesse tuppa, kus politseiinspektor tähendas üles vangi nime ja nende meeste nimed, kelle mõrvas teda süüdistati. Ametnik oli kahvatu ükskõikne mees, kes täitis oma ametikohustusi tuimalt ja mehaaniliselt. „Kohus toimub nädala jooksul,” teatas ta. „Kas sooviksite ehk vahepeal midagi öelda, mister Jefferson Hope? Pean teid aga hoiatama: teie sõnad kirjutatakse üles ja neid võidakse kasutada teie vastu.”

      „Mul on väga palju öelda,” vastas vang aeglaselt. „Tahan teile, härrad, kõik ära rääkida.”

      „Kas ei oleks parem, kui te oma tunnistuse protsessi ajaks hoiaksite?” küsis inspektor.

      „Võib-olla ei mõistetagi minu üle kohut,” vastas vang. „Ärge ehmuge. Ega ma end tappa ei mõtle. Kas teie olete arst?” Viimase küsimusega pööras ta oma metsikud tumedad silmad minu poole.

      „Jah, olen küll,” vastasin.

      „Siis pange oma käsi siia,” ütles ta naeratades ja näitas raudus kätega oma rinna suunas.

      Nii ma tegingi ja tundsin otsekohe, et seespool oli käimas ebatavaline tukslemine ning pekslemine. Ta rinnakorv näis üleni võbisevat ja värisevat nagu mõni kerge ehitis, milles töötab võimas masin. Toa vaikuses kuulsin samast allikast kostvat tumedat suminat ja kahinat.

      „Kuulge,” hüüatasin, „teil on ju aneurüsm30!”

      „Nii nad seda nimetavad,” lausus ta rahulikult. „Möödunud nädalal käisin selle pärast arsti juures. Ta ütles, et ei kulu enam palju aega, kui see mul rebeneb. Juba aastaid on asi halvemaks läinud. Sain selle viletsast toidust ja vintsutustest lageda taeva all Soolajärve mägedes. Nüüd olen oma töö teinud ja mul on ükskõik, kui ruttu mul minek tuleb. Sooviksin aga jätta mingi seletuse selle kohta, kuidas kõik juhtus. Ma ei taha, et mind mäletataks kui harilikku kõrilõikajat.”

      Inspektor ja kaks salapolitseinikku pidasid lühidalt nõu, kas on soovitav lubada tal oma lugu jutustada.

      „Kas arvate, doktor, et on tegemist otsese hädaohuga?” küsis esimene.

      „Päris kindlasti on,” vastasin.

      „Õigusemõistmise huvides on sel juhul kahtlemata meie kohus tema seletus ära kuulata,” sõnas inspektor. „Esitage oma jutustus, söör, teil on selleks luba, kuid ma hoiatan teid veel kord: teie sõnad kirjutatakse üles.”

      „Kui lubate, siis istuksin,” ütles vang ja võttis istet. „Selle aneurüsmi tõttu väsin ma kiiresti, ja rüselus, mis meie vahel pool tundi tagasi oli, ei teinud asja paremaks. Olen haua äärel ja vaevalt et ma teile valetama hakkan. Iga sõna, mis ütlen, on puhas tõde, ja kuidas teie mu sõnu kasutate, ei lähe mulle korda.”

      Nende sõnadega nõjatus Jefferson Hope toolikorjule ja alustas järgnevat tähelepanuväärset seletust. Ta rääkis rahulikult ja kavakindlalt, nagu oleksid sündmused, millest ta jutustas, küllaltki igapäevased. Võin vastutada siin lisatud jutustuse täpsuse eest, sest sain kasutada Lestrade’i märkmikku, milles vangi sõnad olid üles tähendatud täpselt nii, nagu nad öeldi.

      „Miks ma neid mehi vihkasin, see teid vist eriti ei huvita,” alustas ta. „Sellest on küllalt, et nad olid süüdi kahe inimese – isa ja tütre – surmas, ja seega surma ära teeninud. Kuriteost oli juba nii palju aega möödas, et ükski kohus poleks neid enam süüdi mõistnud. Mina aga teadsin nende süüd ja seepärast otsustasin olla kohtunik, vandekohus ja timukas – kõik ühes isikus. Kui teis natukenegi mehisust on, oleksite minu asemel sedasama teinud.

      Tütarlaps, kellest rääkisin, pidi kakskümmend aastat tagasi minu naiseks saama. Teda sunniti aga abielluma sellesama Drebberiga ja see murdis ta südame. Ma võtsin ta elutust sõrmest laulatussõrmuse ja andsin endale pühaliku tõotuse seda Drebberi kustuvate silmade ees hoida, nii et ta viimased mõtted oleksid kuriteo juures, mille eest teda karistatakse. Sõrmust alati kaasas kandes jälitasin teda ja ta kaassüüdlast läbi kahe mandri, kuni nad kätte sain. Nad mõtlesid küll, et jõuavad mu enne ära väsitada, aga seda nad ei suutnud. Kui ma homme suren, mis on päris tõenäoline, siis suren teadmisega, et mu töö selles ilmas on tehtud ja hästi tehtud. Nad on hukkunud, ja seda minu käe läbi. Pole mul jäänud enam millelegi loota ega midagi soovida.

      Mul ei olnud kerge neile järgneda, sest nemad olid rikkad ja mina vaene. Kui Londonisse jõudsin, oli mu tasku peaaegu tühi ja elatise hankimiseks pidin ajutiselt mingit tööd leidma. Sõitmine ja ratsutamine on minu juures niisama loomulik kui kõndimine, ja nii saingi ühest voorimehekontorist varsti teenistust. Nädalas pidin teatud summa omanikule viima ja kõik ülejäänu võisin endale jätta. Ega sealt küll suurt midagi üle jäänud, aga kuidagi koonerdades ajasin läbi. Kõige raskem oli linnas liikuma õppida, sest kõigist labürintidest, mis iial välja mõeldud, on see linn minu arvates küll kõige keerulisem. Aga mul oli kaart kõrval, ja kui ma kord juba kõige tähtsamad hotellid ja jaamad ära olin märkinud, sain päris hästi hakkama.

      Võttis hea hulga aega, enne kui ma jälile sain, kus mu kaks härrat elavad. Aga niikaua küsisin ja pärisin, kuni neile viimaks peale sattusin. Nad peatusid teisel pool jõge, Camberwellis, ühes pansionis. Nüüd, kus mul nende elukoht käes oli, teadsin, et nad on mu meelevallas. Et nad mu ära tunneksid, seda kartust mul polnud, sest olin endale habeme kasvatanud, ja nii võtsin nõuks neil alalõpmata kannul käia ning soodsat silmapilku varitseda. Mu otsus oli kindel: enam nad mu käest ei pääse.

      Kuid kõigest hoolimata oleksid nad äärepealt pääsenud. Kuhu nad Londonis ka ei läinud, alati olin neil kannul. Mõnikord järgnesin neile troskaga, teinekord jalgsi, aga troskaga oli parem, sest siis ei saanud nad mu eest kuhugi kaduda. Ainult hommikul vara ja õhtul hilja sain natuke teenida ja nii hakkasin juba peremehele võlgu jääma. Ent niikaua, kui mul võimalus oli neile meestele käppa peale panna, ei olnud mul sellest sooja ega külma.

      Nad olid aga väga kavalad. Nähtavasti arvestasid nad mõnesugust jälitamise võimalust, sest kunagi ei läinud nad välja üksi ega ka mitte pärast pimeduse saabumist. Kahe nädala jooksul sõitsin iga päev neil järel, aga kordagi ei näinud neid lahus. Drebber ise oli pooled päevad purjus, aga Stangersoni juba tukkumise pealt ei tabanud. Ma valvasin neid vara ja hilja, kuid paras juhus ei tahtnud ega tahtnud tulla. Ometi ei kaotanud ma lootust, sest miski nagu ütles mulle, et tund on peagi käes. Mu ainus kartus oli, et see siin rinnus võib rebeneda natuke liiga vara ja mu töö jääb tegemata.

      Viimaks, ühel õhtul, kui sõitsin edasi-tagasi mööda Torrquay Terrace’it, nagu on tänava nimi, kus nad korteris olid, nägin üht troskat nende ukse juurde sõitvat. Varsti toodi mõned kohvrid välja, vähe aja pärast tulid Drebber ja Stangerson järele ning sõitsid minema. Andsin hobusele

30

Aneurüsm – tuiksoone (antud juhul aordi) laiend.