Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle

vaatas teda varjamatu hämmastusega. Tõepoolest, selles tontlikult kahvatu näo ja raevuste, metsikute silmadega, räbaldunud ning kasimata ränduris oli raske ära tunda endist noort nägusat kütti. Kui mees lõpuks siiski seda uskuma jäi, muutus ta hämmastus kohkumuseks.

      „Sa oled hull, et siia tuled!” hüüdis ta. „Kui mind nähakse sinuga juttu ajamas, maksab see mu elu. Selle eest, et sa Ferrieri minema aitasid, on Püha Nelja poolt käsk antud sinu vangistamiseks.”

      „Ei karda ma neid ega nende vangistamiskäsku,” vastas Hope ägedalt. „Sina, Cowper, peaksid sellest asjast kindlasti üht-teist teadma. Ma vannutan sind kõige juures, mis sulle kallis –, vasta mõnele mu küsimusele. Me oleme ju alati sõbrad olnud… Jumala pärast, ära keeldu mulle vastamast.”

      „Mida sa siis teada tahad?” küsis mormoon rahutult. „Tee kähku, sest isegi kaljudel on kõrvad ja puudel silmad.”

      „Mis on saanud Lucy Ferrierist?”

      „Ta pandi eile noorele Drebberile mehele. No pea vastu, mees, pea vastu, sul pole ju enam eluvaimugi sees.”

      „Oh, pole midagi,” vastas Hope jõuetult. Ta oli vajunud kivile, mille najale ta enne toetus, ja isegi ta huuled olid valgeks tõmbunud. „Kas tõesti… pandi mehele?”

      „Jah, eile – sellepärast need lipud väljas ongi. Noore Drebberi ja noore Stangersoni vahel oli küll selle kohta natuke ütlemist, kumb ta peab saama. Nad olid mõlemad jälitussalgas olnud ja see, et Stangerson vana Ferrieri maha laskis, näis talle rohkem õigust andvat. Aga kui asi nõukogus läbi arutati, oli Drebberi pool tugevam, ja niisiis andis prohvet tüdruku temale. Ega keegi teda küll väga kauaks endale saagi. Eile nägin teda. Ta oli surma nägu – rohkem vaim kui inimene… Sa lähed siis ära?”

      „Jah, lähen ära,” kostis Jefferson Hope, kes oli püsti tõusnud. Ta nägu oli kui marmorist raiutud, nii karm ja liikumatu oli selle ilme, kuna silmis hõõgus hukatust tõotav tuli.

      „Kuhu sa lähed?”

      „Mis sa sest ikka pärid,” vastas ta, heitis oma relva üle õla ja sammus kuru mööda minema, ära mägede rüppe, kiskjate elupaika. Nii metsikut ja ohtlikku kui tema ei olnud nende seas aga ühtegi.

      Mormooni ennustus läks liigagi varsti täide. Oli siis põhjuseks isa kohutav surm või vihkamisväärne pealesunnitud abielu, kuid vaene Lucy ei tõstnudki enam pead püsti, vaid jäi südamevalust ning kurvastusest otsa ja suri vähem kui kuu aja pärast. Tema joodik abikaasa, kes oli ta nainud peamiselt John Ferrieri varanduse pärast, ei teeselnudki oma kaotuse puhul eriti suurt kurvastust, kuid Drebberi teised naised leinasid teda ja pidasid mormooni kombe kohaselt matuse-eelsel ööl surnuvalvet. Oli varane hommikutund ja naised istusid parajasti rühmas surnuraami ümber, kui nende kirjeldamatuks kohkumuseks ja hämmastuseks uks lahti paisati ning tuppa astus keegi metsistunud välimusega, närudes, ilmselt tuultest ja tormidest vintsutatud mees. Ilma et ta kössitavatele naistele ainsatki pilku oleks heitnud või sõna lausunud, sammus ta valge vaikiva kogu juurde, milles kunagi oli elutsenud Lucy Ferrieri puhas hing. Mees kummardus tema kohale ja surus huuled hardunult ta külmale laubale, haaras siis ta käe ja võttis sõrmest laulatussõrmuse. „Sellega teda ei maeta,” urises ta tigedalt, ja enne kui jõuti kisa tõsta, hüppas ta trepist alla ning oligi läinud. Vahejuhtum oli nii kummaline ja toimus nii kähku, et valvajatel endil oleks raske olnud seda uskuda, veel raskem teisi uskuma panna, kui poleks olnud vaieldamatut tõsiasja, et kadunud oli kuldvõruke, mis näitas, et surnu oli olnud noorik.

      Mõned kuud viibis Jefferson Hope mägedes, elas isesugust metsikut elu ja hellitas südames ägedat kättemaksuiha. Linnas liikus jutte hauatagusest kujust, keda oli nähtud linna ümber luusimas ja mäekurudes kummitamas. Kord vihises kuul läbi Stangersoni akna ja tungis temast jala kaugusel seina sisse. Teinekord mürtsatas Drebberile kaela ilmatu suur kivilahmakas, kui ta ühest järsust kaljuseinast möödus, ja ainult silmili mahaviskumine päästis ta kohutavast surmast. Ei kulunud kuigi kaua, kui kaks noort mormooni taipasid, mis oli nende tapmiskatsete põhjuseks, ja nad tegid korduvalt retki mägedesse, et oma vaenlast kinni võtta või tappa, kuid alati tagajärjetult. Ettevaatuse mõttes ei läinud nad nüüd kunagi välja üksinda ega pärast videviku saabumist, ja oma maja juurde panid valve välja. Mõni aeg hiljem võisid nad siiski valvsust lõdvendada, sest vastasest polnud midagi kuulda ega näha ja nad lootsid, et aeg on ta kättemaksuiha jahutanud.

      Kuid kaugel sellest! Kui aeg üldse midagi oli muutnud, siis oli ta Hope’i kättemaksuiha pigemini suurendanud. Küti meelelaad oli karm ja järeleandmatu ning kättemaksuidee oli temas nii kõvasti juurdunud, et ei jätnud ruumi enam mingisugusele muule tundele. Eelkõige oli ta siiski praktiline. Varsti sai talle selgeks, et isegi tema raudne tervis ei suuda taluda seda lakkamatut pinget, millega ta end koormas. Elu lageda taeva all ja kosutava toidu puudumine kurnasid ta välja. Kui ta mägedes koera kombel sureks, mis saaks siis tema kättemaksust? Ja niisugune surm tabab teda kord kindlasti, kui ta sellist eluviisi jätkab. Tundes, et see tähendab tegutseda vaenlase huvides, pöördus ta vastu tahtmist vanadesse Nevada kaevandustesse tagasi, et end kosutada ja koguda küllaldaselt raha, mis võimaldaks tal puudust tundmata oma eesmärki taotleda.

      Ta kavatses kaevandusse jääda kõige enam aastaks, kuid ettenägemata asjaolude tõttu ei saanud ta sealt enne lahkuda, kui oli möödunud peaaegu viis aastat. Ent sellegi ajavahemiku järel olid kättemaksuiha ja mälestus talle tehtud ülekohtust niisama tugevad kui tol unustamatul ööl, mil ta John Ferrieri hauakünka ääres seisis. Maskeeritult ja valenime alla pöördus ta Salt Lake Citysse tagasi, et õiglust jalule seada, hoolimata sellest, mis saab tema enese elust. Ees ootasid teda halvad uudised. Paari kuu eest oli äravalitud rahva seas toimunud lõhenemine. Mõned nooremad kiriku liikmed olid vanemate võimu vastu mässu tõstnud, mille tagajärjel teatav hulk rahulolematuid oli lahku löönud, Utah’st lahkunud ja oma usule selja pööranud. Ka Drebber ja Stangerson olid olnud nende seas ja läinud teadmata kuhu. Kuulu järgi oli Drebberil õnnestunud suur osa varandusest rahaks teha ja ta olevat lahkunud rikka mehena, tema kaaslane Stangerson seevastu olnud võrdlemisi vaene. Nende asukohast aga polnud midagi teada.

      Niisuguse takistuse ees oleks mõni teine mees, kui pika vihaga ta ka poleks olnud, jätnud igasuguse mõtte kättemaksust, kuid Jefferson Hope ei löönud korrakski kõhklema. Linnast linna rändas ta oma vaenlasi otsides läbi Ühendriikide, elatudes tagasihoidlikust varanatukesest, millele juhusliku tööga lisa hankis. Aasta järgnes aastale, ta mustadesse juustesse sigines halli, aga ikka rändas ta edasi inim-verekoerana, kelle kõik meeled ja mõtted olid seotud ainsa eesmärgiga, millele ta oma elu oli pühendanud. Viimaks sai ta püsivuse eest tasu. Ainult korraks riivas ta pilk kellegi nägu ühel aknal, kuid sellest piisas. Nüüd teadis ta, et mehed, keda ta jälitab, asuvad Clevelandis Ohio osariigis. Täiesti valmis kättemaksuplaaniga pöördus ta oma viletsasse elupaika tagasi. Juhtus aga nii, et Drebber oli aknast välja vaadates hulguse tänaval ära tundnud ja ta silmist mõrvamõtteid lugenud. Kohe ruttas ta koos Stangersoniga, kellest oli vahepeal saanud tema erasekretär, rahukohtuniku juurde ja kandis ette, et ühe vana võistleja armukadeduse ja vihavaenu pärast on nende elu ohus. Samal õhtul võeti Jefferson Hope vahi alla, ja kuna tal polnud võimalik käendajaid leida, peeti teda mõned nädalad kinni. Kui ta viimaks vabastati, leidis ta eest ainult Drebberi tühja maja ja sai kuulda, et too oli koos oma sekretäriga Euroopasse reisinud.

      Jälle olid Hope’i kättemaksuplaanid nurja aetud ja jälle sundis raugematu vihavimm teda jälitamist jätkama. Tal puudus aga rahatagavara; seepärast pidi ta mõneks ajaks uuesti tööle minema ja iga dollari eelseisva reisi jaoks kõrvale panema. Kui ta viimaks nii palju oli kogunud, et sai endal parajasti hinge sees hoida, rändas ta Euroopasse, teenis ülalpidamist igasuguse lihttööga ja jälitas oma vaenlasi linnast linna, ilma et põgenikke kätte oleks saanud. Kui ta Peterburi saabus, olid nad Pariisi läinud, ja kui ta neile sinna järele jõudis, sai ta kuulda, et nad just Kopenhaageni poole teele olid asunud. Taani pealinna jäi ta jälle paar päeva hiljaks, sest nad olid edasi Londonisse reisinud, kus tal lõpuks õnnestus neid tabada. Mis Londoni sündmustesse puutub, siis on meil kahtlemata kõige parem esitada sõna-sõnalt vana küti enda jutustus. See on täpselt kirja pandud doktor Watsoni päevikus, millele me juba nii palju tänu võlgu oleme.