Eliit. Kiera Cass

pärast löödi üks tüdruk minema, ta rikkus eelmisel kuul Krissi sünnipäevapeo ja püüdis sõna otseses mõttes mul kleiti seljast rebida. Celeste arvas tõsimeeli, et Kahena on ta allesjäänutest palju parem. Ausalt öeldes polnud mul arvamust selle kohta, kui palju Illéa sõdureid vajaks, kuid teades nüüd Celeste’i seisukohta seisin sellele vankumatult vastu.

      „Ma ei nõustu,” ütlesin nii daamilikul toonil, kui suutsin. Celeste pöördus minu poole, tumedad juuksed õlale lendamas. Kuna ta seisis seljaga kaamera poole, vaatas ta mind täiesti varjamatult, jultunult altkulmu.

      „Või nii, preili America. Te arvate siis, et numbrite suurendamine on halb mõte?” küsis Gavril.

      Tundsin palgeil punastamise kuumust. „Kahed saavad end värbamisest vabaks osta. Seega pole leedi Celeste kunagi näinud, kuidas mõjub perekondadele poegade kaotus. Rohkemate meeste võtmine mõjub hävitavalt eriti madalamatele kastidele, kus on tavaliselt suuremad pered ja ellujäämiseks kulub ära iga töökäsi.”

      Minu kõrval istuv Marlee müksas mind sõbralikult.

      Celeste võttis jutujärje üle. „No, ja mida me siis tegema peaks? Sa ei paku ometi välja, et istuksime niisama ja laseme sõdadel edasi venida?”

      „Ei, ei. Loomulikult soovin, et Illéa jaoks sõda lõppeks.” Pidasin mõtete kogumiseks pausi ja vaatasin toe saamiseks Maxoni poole. Maxoni kõrval istuv kuningas näis tigetsevat.

      Pidin suunda muutma ja pahvatasin selle pärast välja esimese pähe turgatanud mõtte. „Aga kui see oleks vabatahtlik?”

      „Vabatahtlik?” uuris Gavril.

      Et asja veel hullemaks muuta, hakkasid Celeste ja Natalie kihistama. Ent siis hakkasin juurdlema. Tundus see tõesti nii võimatu mõttena.

      „Jah. Kahtlemata tuleks täita teatud nõudeid. Ent võib-olla sünniks rohkem kasu neist meestest, kes tahavad sõdurid olla, kui neist poistest, kes teevad vaid hädavajaliku elus püsimiseks ja unistavad vana elu juurde pääsemisest.”

      Stuudiosse sigines mõtlik vaikus. Paistis, et mu mõte jõudis kohale.

      „See on hea mõte,” poetas Elise sõna sekka. „Siis saadaksime uusi ennast kirja pannud sõdureid iga kuu või kahe tagant juurde. See võib anda uut jõudu meestele, kes on juba mõnda aega teenistuses olnud.”

      „Olen nõus,” lisas Marlee. Tavaliselt tema kommentaarid sellega piirdusidki. Ta ei tundnud ennast debattides ilmselgelt mugavalt.

      „Ma tean, et see võib natuke moodne paista, aga mis siis, kui see võimalus laieneks ka naistele,” kommenteeris Kriss.

      Celeste naeris kõva häälega. „Kes sinu arvates liituks? Kas sa ise läheksid lahinguväljale?” Ta hääl kõlas solvavalt ja umbusklikult.

      Kriss säilitas külma närvi. „Ei, minust pole sõdurit.” Aga ta jätkas Gavrili poole pöördudes: „Kui olen Valikus osalemisest üldse midagi õppinud, siis seda, et mõnel tüdrukul on hirmuäratav tapjainstinkt. Ärge laske ballikleitidel ennast petta,” lõpetas ta naeratades.

      Oma tuppa jõudes lasin teenijannadel tavapärasest pisut kauemaks jääda, et nad aitaks mu soengust juuksenõelu välja noppida.

      „Mulle meeldis teie vabatahtliku armee mõte,” ütles Mary, väledad sõrmed usinasti töötamas.

      „Mulle ka,” poetas Lucy. „Mäletan, kuidas mu naabrid vaeva nägid, kui nende vanimad pojad minema viidi. See oli peaaegu talumatu, kui sedavõrd paljud enam koju tagasi ei tulnud.” Nägin, kuidas ta silme eest tormasid läbi tosinad mälestused. Mul oli ka endal mõni.

      Miriam Carrier lesestus noorelt, kuid sai oma poja Aideniga kahekesi kenasti hakkama. Kui sõdurid kirja, lipu ja õõnsate kaastundeavaldustega ta uksele ilmusid, varises ta seesmiselt kokku. Ta ei suutnud üksinda hakkama saada. Isegi kui tal oli võimekust, polnud temas enam südikust.

      Nägin teda mõnikord Kaheksana samal väljakul kerjamas, mil Carolinaga hüvasti jätsin. Ent mul polnud talle midagi anda.

      „Ma tean,” ütlesin Lucy peegelpildile.

      „Minu arvates läks Kriss natuke liiale,” märkis Anne. „Naised lahingus ei ole küll üldse hea mõte.”

      Naeratasin ta pepsile näolapile, samal ajal kui ta ise pinevalt mu juustele keskendus. „Mu isa rääkis ikka, et vanasti naised…”

      Meid kõiki ehmatas kiire ja lühike koputus uksele.

      „Mul tekkis mõte,” kuulutas Maxon vastust ootamata sisse jalutades. Näis, nagu oleks meil reede õhtuti pärast „Reporterit” püsiv kohting.

      „Tema Majesteet,” sõnasid teenijannad üheskoos ja Mary pillas kniksu tehes juuksenõelad käest.

      „Las ma aitan,” pakkus Maxon Maryle appi tõtates.

      „Pole midagi,” kinnitas teenijanna näost punasena toast välja taganedes. Kindlasti palju silmatorkavamalt, kui ta plaanis, tegi ta Lucyle ja Anne’ile silmi, et nood temaga kaasa tuleks.

      „Eh, eem, head ööd, preili,” pomises Lucy Anne’i hõlmast sikutades, et too talle järgneks.

      Kui nad lahkusid, puhkesime Maxoniga mõlemad naerma. Pöördusin tagasi peegli poole ja jätkasin juustenõelte noppimist.

      „Naljakas punt,” kommenteeris Maxon.

      „Nad lihtsalt imetlevad sind nii väga.”

      Ta rehmas komplimendi peale tagasihoidlikult käega. „Vabandust, et segasin,” ütles ta mu peegelpildile.

      „Pole viga,” vastasin viimast juuksenõela välja tõmmates. Kammisin sõrmedega läbi juuste ja heitsin need üle õla. „Kas näen normaalne välja?”

      Maxon noogutas ja piidles mind üksisilmi pisut kauem kui tarvis. Siis tuli ta tagasi mõistusele ja hakkas rääkima. „Igatahes, see idee…”

      „Räägi.”

      „Mäletad seda halloween’i asja?”

      „Jah. Oh, ma pole ikka veel päevikut lugeda jõudnud. Aga see on kindlas peidukohas.”

      „Kõik on korras. Keegi ei otsi seda. Igal juhul ma mõtlesin. Kõikides raamatutes öeldi, et see toimus oktoobris, eks ole?”

      „Jah.”

      „Praegu on oktoober. Teeks õige halloween’i-peo?”

      Pöörasin ennast ümber. „Tõsiselt? Oh, Maxon, kas võiksime seda endile lubada?”

      „Meeldiks see sulle?”

      „Kohutavalt!”

      „Mõtlesin, et kõik Valiku tüdrukud võiks kostüüme kanda. Töölt vabad valvurid võiks mängu tulla tagavaratantsupartneritena, sest mind on ainult üks. Ja see poleks aus, kui kõik peaksid niisama seisma ja oma korda ootama. Järgmise paari nädala jooksul võime korraldada tantsutunde. Ise ütlesid mulle, et mõnikord pole päevasel ajal eriti midagi teha. Ja kommid! Laseme valmistada ja importida parimaid kompvekke Sina, mu kallis, oled õhtu lõpuks kõriauguni maiustusi täis. Peame su minema veeretama.”

      Olin lummatud.

      „Ja väljastame teadaande kogu riigile, et on aeg tähistamiseks. Las lapsed panevad ennast uhkelt riidesse ja käivad trikke tehes ukselt uksele nagu vanasti. See meeldiks su õele väga.”

      „Loomulikult! Kõigile meeldiks!”

      Ta kaalus hetke huuli torutades. „Kuidas talle meeldiks palees tähistada?”

      Olin rabatud. „Mida?”

      „Mingil võistluse hetkel pean kohtuma Eliidi vanematega. Võime siis samahästi kutsuda ka õed-vennad ja teha seda pühade ajal…”

      Katkestasin Maxoni poolelt sõnalt ja tormasin ta käte vahele. Olin nii õnnelik võimaluse üle Mayd ja vanemaid näha, et ei suutnud oma entusiasmi vaos hoida. Ta põimis käed ümber mu piha ja vaatas mulle ainiti silma, pilk heameelest säramas. Kuidas leidis see inimene,