Eliit. Kiera Cass

sedasama. Lähme koos?” pakkusin.

      Ta raputas naeratades pead. „Lase käia. Joon enne oma tee lõpuni.”

      „Olgu siis. Tulen varsti tagasi.”

      Lahkusin Naiste toast ega hakanud imeilusast koridorist läbi minemisega kiirustama. Tundus, et ma ei saa kunagi üle sellest, kui suurejooneline siin kõik paistab. Olin vaatamisega nii ametis, et jooksin ümber nurga tulnud valvurile otse sülle.

      „Oih!” ütlesin.

      „Vabandage mind, preili. Loodetavasti ma ei ehmatanud teid.” Ta hoidis mind küünarnukist ja aitas mul taas kindlalt jalgele saada.

      „Ei,” vastasin kihistades. „Kõik on korras. Oleksin pidanud ette vaatama, kuhu kõnnin. Aitäh, et mind kinni püüdsite. Ohvitser…”

      „Woodwork,” vastas ta kiiresti kummardades.

      „Mina olen America.”

      „Ma tean.”

      Naeratasin ja pööritasin silmi. Loomulikult ta teadis.

      „Noh, loodan, et kui teile järgmine kord otsa jooksen, siis mitte päris nii hoogsalt,” tegin nalja.

      Ta muigas. „Nõus. Ilusat päeva, preili.”

      „Teile ka.”

      Tagasi jõudes rääkisin Marleele piinlikust kohtumisest ohvitser Woodworkiga. Ta naeris mu üle ja vangutas pead.

      Veetsime ülejäänud pärastlõuna akende all istudes, päikesepaistet endasse ammutades ning kodust ja teistest tüdrukutest rääkides.

      Mul oli kurb sellel hetkel tulevikule mõelda. Kunagi saab Valik läbi ja kuigi ma teadsin, et jääme Marleega ikka lähedasteks, tunneksin puudust võimalusest temaga iga päev rääkida. Oma esimese tõelise sõbrannana soovisin teda kogu aeg enda kõrval hoida.

      Sel ajal, kui mina püüdsin hetkes püsida, vaatas Marlee unistades aknast välja. Tahtsin teada, millest ta mõtles, kuid kõik paistis nii rahulik. Ma ei söandanud temalt miskit pärida.

      3. PEATÜKK

      Minu rõdu laiad uksed olid avatud nagu ka koridori viiv uks. Mu tuba täitis aedadest tulvav soe ja magus õhk. Lootsin, et mahedad tuuleiilid pakuvad natuke lohutust tõsiasjale, et mul on nii palju tööd teha. Selle asemel need hoopis segasid mind ja panid soovima, et istuksin ükskõik kus mujal kui oma laua taga.

      Ohkasin ja naaldusin toolile, pea vastu seljatuge. „Anne,” hõikasin.

      „Jah, preili?” vastas mu peateenijanna nurgast, kus ta parajasti õmblustööd tegi. Teadsin vaatamatagi, et mu kaks teist teenijannat Mary ja Lucy kikitasid kõrvu ja ootasid, et nemadki midagi mu heaks teha saaksid.

      „Nõuan, et mõtleksid välja, mida see raport tähendab,” ütlesin laisalt enda ees lebavale üksikasjalikule militaarstatistikale viidates. See ülesanne anti proovile panemiseks kogu Eliidile, kuid ma ei suutnud sellele keskenduda.

      Mu kolm teenijannat naersid. Ilmselt mu soovi naeruväärsuse üle ja selle pärast, et üldse midagi nõudsin. Juhtimisoskus pole just mu tugevaim külg.

      „Mul on kahju, armuline preili, kuid arvan, et astuksin sellega oma piiridest üle,” vastas Anne. Kuigi nii mu palve kui ka tema vastus oli nali, kuulsin ta hääles siirast kahetsust, et ta ei saanud mind aidata.

      „Olgu peale.” Ägasin ja hiivasin ennast püstiasendisse. „Pean selle siis ise ära tegema. Teist pole mingit kasu. Võtan endale homme uued teenijad. Seekord mõtlen seda tõsiselt.”

      Kõik kolm muhelesid jälle ja mina keskendusin taas numbritele. Mul hakkas tekkima tunne, et tegu on halva raportiga, aga ma ei saanud kindel olla. Lugesin pliiatsit närides lõike ja graafikuid aina uuesti läbi, kulm keskendumisest kortsus.

      Kuulsin Lucyt vaikselt naermas. Vaatasin üles, et näha, mis talle nii nalja teeb. Ta vaatas ukse poole ja seda tegin minagi. Seal seisis uksepiida vastu nõjatudes Maxon.

      „Sa andsid mu välja,” kaebles ta endiselt naeru pugistavale Lucyle.

      Lükkasin tooli kiiruga tagasi ja tormasin ta käte vahele. „Sa lugesid mu mõtteid.”

      „Lugesin või?”

      „Palun ütle, et võime välja minna. Kas või natukeseks.”

      Ta naeratas. „Mul on kakskümmend minutit, siis pean tagasi minema.”

      Tirisin teda koridori mööda edasi, teenijate elevil lobisemine selja taga hääbumas.

      Polnud mingit kahtluski, et aedadest oli saanud meie koht. Tulime siia peaaegu iga kord, kui saime võimaluse kahekesi jääda. See oli nii teravas kontrastis sellega, kuidas ma vanasti Aspeniga aega veetsin. Tagaaias tillukeses puuonnis redutades – ainsas kohas, kus saime turvaliselt aega veeta.

      Ühtäkki mõtlesin, kas Aspen viibis ka kusagil läheduses. Ehk vaatab ta parasjagu palee arvukate valvurite seas eristamatuna, kuidas Maxon mul käest kinni hoiab.

      „Mis need on?” küsis Maxon kõndides ja üle mu sõrmeotste libistades.

      „Paksendid. Tekivad siis, kui neli tundi päevas viiulikeeli alla vajutad.”

      „Ma pole neid varem märganudki.”

      „Häirivad need sind?” Kuulusin allesjäänud kuuest tüdrukust kõige madalamasse kasti ega uskunud, et kellelgi neist oleksid sellised käed.

      Maxon jäi seisma, tõstis mu sõrmed enda huulile ja suudles nende päevinäinud väikseid otsi.

      „Vastupidi. Leian, et need on täitsa ilusad.” Tundsin, et punastan. „Olen maailma näinud. Tõsi, peamiselt läbi kuulikindla klaasi või mõne iidse lossi tornist, kuid olen seda näinud. Ning mulle on kättesaadavad vastused tuhandetele küsimustele. Aga see väike käsi siin.” Ta vaatas mulle sügavalt silma. „See väike käsi tekitab helisid, mis pole võrreldavad millegagi, mida olen kunagi kuulnud. Mõnikord valdab mind tunne, et lihtsalt kujutasin ette sind viiulit mängimas. See oli nii ilus. Need tõestavad, et see juhtus päriselt.”

      Mõnikord puges see mulle nii hinge, kuidas ta minuga rääkis. Liiga romantiline, et seda uskuda. Ja kuigi pidasin neid sõnu oma südames kalliks, polnud ma kunagi täiesti kindel, et võin neid uskuda. Kuidas ma pidin teadma, et ta ei lausu sama ilusaid sõnu ka teistele tüdrukutele. Pidin teemat muutma.

      „Sul on tõesti vastused tuhandele küsimusele.”

      „Absoluutselt. Küsi, mida tahad. Ja kui ma vastust ei tea, siis tean, kust seda leida.”

      „Ükskõik mida.”

      „Ükskõik mida.”

      Keeruline oli niimoodi kohapeal küsimust välja mõelda. Veelgi enam küsimust, mis oleks talle tõeline pähkel, kuid just seda ma soovisin. Mõtlesin asjadele, mille üle suureks kasvades kõige enam pead murdsin. Kuidas lennukid lendasid. Milline oli USA. Kuidas töötasid pisikesed muusikamängimisseadmed, mida kõrgemad klassid kasutasid.

      Ja siis torkas mulle pähe õige küsimus.

      „Mis on halloween ?” küsisin.

      „Halloween?” Loomulikult polnud ta sellest kunagi kuulnud. Ma ei üllatunud. Olin seda sõna ise ühes vanas ajalooõpikus vaid korra näinud. Osa sellest raamatust polnud enam loetav ning paljud leheküljed olid kadunud või tugevalt kahjustunud. Siiski paelus mind alati püha, millest meie midagi ei teadnud.

      „Ei olegi enam nii kindel, Teie Kuninglik Tarkus?” narrisin ma.

      Ta tegi grimassi, kuigi oli selge, et ta vaid teeskles ärritust. Maxon vaatas kella ja hingas sügavalt sisse.

      „Tule minuga. Peame kähku tegema,” ütles ta mul käest haarates ja jooksma hakates.

      Koperdasin oma kontsadel pisut, kuid pidasin üsna hästi sammu, kui ta mu tagasi paleesse juhtis, endal hiiglaslik naeratus näol. Mulle meeldis, kui Maxoni hooletu pool