Eliit. Kiera Cass

Marleele enam kui nädal aega peaaegu iga päev klaveritunde andnud, ja asi kõlas tõesti nii, nagu läheks tal üha hullemini. Taeva pärast, pusisime ikka alles heliredeli kallal. Ta tabas valet klahvi ja ma krimpsutasin tahtmatult nägu.

      „Oh, vaata, milline nägu sul ees on! Ma olen kohutav. Võiksin samahästi küünarnukkidega mängida.”

      „Võiksime proovida. Äkki su küünarnukid on täpsemad.”

      Ta ohkas. „Annan alla. Vabanda, America, sa oled nii kannatlik olnud, kuid ma ei suuda ennast mängimas kuulata. See kõlab, nagu oleks klaver haige.”

      „Tegelikult rohkem nagu suremas.”

      Marlee tõmbus naerust kõverasse ja seda tegin minagi. Kui ta klaveritunde palus, ei osanud ma arvata, et mu kõrvad peavad taluma nii valusat kui ka lõbusat piina.

      „Äkki läheks sul viiuliga paremini? Viiulid teevad väga kaunist muusikat,” pakkusin välja.

      „Ei usu. Minu õnne arvestades lõhuksin selle ära.” Marlee tõusis püsti ja läks lauakese juurde. Lugemist ootavad paberid seisid ühele poole lükatuna ja mu armsad teenijannad olid sinna jätnud teed ja küpsiseid.

      „Oh, sellest poleks midagi. Siin olev kuulub nagunii paleele. Kui tahad, võid selle kas või vastu Celeste’i pead visata.”

      „Ära ahvatle,” ütles ta teed valades. „Ma hakkan sinust nii suurt puudust tundma, America. Ma ei tea, mida peale hak-kan, kui me teineteist enam iga päev ei näe.”

      „Noh, Maxon on väga otsustusvõimetu. Nii et praegu ei pea sa selle pärast veel muret tundma.”

      „Ma ei tea,” ütles ta tõsinedes. „Ta pole seda otse välja öel-nud, aga ma olen siin rahva poolehoiu tõttu. Et suurem osa tüdrukutest on läinud, muudavad nad peagi meelt ja leiavad endale uue lemmiku. Siis lubab ta mul lahkuda.”

      Olin oma sõnadega ettevaatlik. Lootsin, et Marlee selgitab, miks ta enda ja Maxoni vahele sellise müüri ehitas. Samas ei tahtnud ma, et ta jälle endasse sulguks. „Kas see sobib sulle? Et sa Maxonit endale ei saa?”

      Ta kehitas kergelt õlgu. „Ta pole see õige. Mul pole midagi võistluselt välja kukkumise vastu, aga ma tõesti ei taha lah-kuda,” selgitas ta. „Pealegi, ma ei soovi endale meest, kes armus kellessegi teisesse.”

      Tõusin kibekiiresti istuli. „Kellesse ta…”

      Pilk Marlee silmades oli võidukas ja teetassi taha peidetud naeratus ütles: Vahele jäid!

      Jäin jah.

      Sekundi murdosa vältel mõistsin selgelt – üksnes mõte sellest, et Maxon armuks kellessegi teisesse, muutis mu nii armukadedaks. Ma ei suutnud seda taluda. Ja sellele järgnev moment – mõistmine, et ta mõtles mind, oli lõputult julgustav.

      Olin ehitanud müüri. Ma heitsin Maxoni üle nalja ja kiitsin teiste tüdrukute eeliseid üles, kuid üheainsa lausega leidis ta tee sellest kõigest mööda.

      „Miks sa pole sellele lõppu teinud, America?” küsis ta õrnalt. „Sa ju tead, et ta armastab sind.”

      „Ta pole seda kunagi öelnud,” kinnitasin. Ja see oli tõsi.

      „Loomulikult ei ole,” ütles ta, nagu see oleks enesestmõistetav. „Ta näeb su püüdmisega nii palju vaeva ja iga kord, kui ta lähedale jõuab, lükkad sa ta eemale. Miks sa talle nii teed?”

      Kas peaksin talle rääkima? Kas võiksin tunnistada, et kuigi mu tunded Maxoni vastu olid sügavad, ilmselgelt sügavamad, kui arvata julgesin, elas veel kuskil keegi teine, kellest ma ei suutnud lahti lasta.

      „Ma lihtsalt… ei ole vist päris kindel.” Ma usaldasin Mar-leed, tõesti usaldasin. Kuid meile mõlemale oli parem, kui ta ei teadnud.

      Ta noogutas. Näis, nagu ta saanuks aru, et asjas on midagi rohkemat, kuid ta ei käinud peale. See teineteise saladuste vastastikune aktsepteerimine oli peaaegu lohutav.

      „Püüa leida viis endas selgusele jõuda. Varsti. See, et ta pole minu jaoks õige, ei kahanda Maxoni headust. Mulle ei meeldi näha, et jääd temast ilma lihtsalt arguse pärast.”

      Tal oli jälle õigus. Ma kartsin. Seda, et Maxoni tunded pole nii siirad, kui need näisid. Seda, mida tähendaks minu jaoks printsessistaatus. Seda, et kaotan Aspeni.

      „Rõõmsamal teemal,” lausus ta teetassi käest pannes, „istutas kogu see eilne pulmajutt mulle ühe mõtte pähe.”

      „Jah?”

      „Kas tahaksid olla mu pruutneitsi? Noh, kui peaksin kunagi abielluma?”

      „Oh, Marlee, loomulikult! Kas sina oleksid minu oma?” Sirutasin, et tal kätest kinni võtta, ja ta võttis mu käed rõõ-muga vastu.

      „Aga sul on õed, kas nad ei paneks pahaks?”

      „Nad saaksid aru. Palun?”

      „Loomulikult. Ma ei jätaks sinu pulma mingil juhul tulemata.” Tema toon vihjas, nagu oleks minu pulmad sajandi suursündmus.

      „Luba mulle, et isegi kui abiellun kõrvaltänavas eikellestki Kaheksaga, oled sa kohal.”

      Ta vaatas mind kahtlevalt, olles täiesti kindel, et niisugust asja ei juhtu kunagi. „Isegi siis. Ma luban.”

      Ta ei palunud mul midagi samasugust tõotada. See pani mind taas mõtlema, kas tal on kodus mõni teine Neli, kelle ta süda välja valis. Ma ei hakanud siiski peale käima. Oli ilmne, et meil mõlemal peitus tagataskus saladusi, kuid Marlee parima sõbrannana teeksin tema heaks siiski kõike.

      Lootsin, et saan tollel õhtul natuke Maxoniga aega veeta. Marlee pani mind oma tegudes sügavalt kahtlema. Ja mõtetes. Ja tunnetes.

      Kui pärast õhtusööki söögisaalist lahkumiseks püsti tõu-sime, tabasin endal Maxoni pilgu. Sikutasin kõrva. See oli meie salamärguanne, kui soovisime natuke aega koos veeta. Me loobusime teise kutsest harva. Ent täna voolis Maxon pettunud ilmel ja hääletult suuga sõna „töö”. Teesklesin korraks mossitamist ja lehvitasin kiiresti, enne kui lahkusin õhtut veetma.

      Võib-olla oligi nii parem. Vajasin väga aega, et Maxoniga seotud asjade üle mõelda.

      Kui astusin ümber nurga, valvas seal taas Aspen. Ta piidles mind pika pilguga ülalt alla ja nautis, kuidas liibuv roheline kleit mu üksikuid kurve oivaliselt kaunistas. Kõndisin temast sõnagi lausumata mööda. Enne, kui jõudsin oma uksenuppu keerata, riivas ta õrnalt nahka mu käsivarrel.

      See oli aeglane, kuid napp kokkupuude. Nende paari sekundi vältel tundsin seda vajadust, seda igatsust, mida Aspen tavatses minus esile kutsuda. Üks pilk tema näljastesse ja sügavatesse smaragdrohelistesse silmadesse pani mu põlved nõtkuma.

      Kokkupuutest piinatuna läksin kiiresti oma tuppa. Jumal tänatud, et mul jätkus vaevu aega mõelda tunnetest, mida Aspen minus esile kutsus. Kohe, kui uks sulgus, hakkasid teenijannad mu ümber sagima ja mind magamaminekuks ette valmistama. Sel ajal, mil nad omavahel lobisesid ning mu juukseid harjasid, soovisin korrakski kõike unustada.

      See oli võimatu. Pidin valima. Aspen või Maxon.

      Aga kuidas pidin ma suutma kahe hea vahel valida? Kuidas teha otsust, mis jätab nii või naa ühe osa minust meeleheitele. Lohutasin ennast mõttega, et mul on veel aega. Mul on veel aega.

      5. PEATÜKK

      „Niisiis, leedi Celeste, te väidate, et armee pole piisav ja teie veendumuste kohaselt tuleks järgmise värbamise ajal vastu võtta rohkem mehi?” küsis Gavril Fadaye, Illéa telesaate „Reporter” arutelude juhtija. Ainuke mees, kel kunagi kuningliku perekonna liikmeid intervjueerida õnnestus.

      Meie vestlused „Reporteris” olid testid ja me teadsime seda. Kuigi Maxonil puudus ajakava, soovis avalikkus meeleheitlikult, et ring koomale tõmbuks. Tajusin, et seda soovisid ka kuningas, kuninganna ja nende nõunikud. Kui tahtsime jääda, pidime enda võimeid tõestama nende määratud ajal ja kohas. Tundsin