Provintsi muusa. Honore de Balzac

võtted, millest teda Pariisis pilkav naer oleks varsti ära võõrutanud.

      Kui Dina oli muutunud juba täiesti naeruväärseks, kuid petetuna austajate vaimustusest uskus, et talle on lisandunud uut võlu, saabus kohutav ärkamishetk, mis mõjus nagu mägedelt paiskuv lumelaviin. Ühel ilusal päeval hävitas julm võrdlus Dina täielikult.

      Aastal 1828, pärast härra de Chargeboeufi linnast lahkumist, sai Dina erutava, kuid õnnestava teate: ta seisis ees kohtumine paruniproua de Fontaine’iga. Anna abikaasa, kes hiljuti oli saanud rahandusministeeriumis peadirektoriks, kasutas pärast äia surma oma puhkust, et viia naine leinaajaks Itaaliasse. Anna soovis ühepäevast peatust Sancerre’is oma lapsepõlvesõbratari juures. Selles kohtumises oli midagi pahaendelist. Anna, keda Chamarolles’i pansionaadis polnud kaugeltki nii ilusaks peetud kui Dinat, oli paruniproua de Fontaine’ina tuhat korda kaunim kui paruniproua de la Baudraye, hoolimata oma väsimusest ja reisiriietusest. Anna väljus kütkestavast reisitõllast, mis oli täidetud pariislanna kartongidega; teda saatis nii elegantne toaneitsi, et Dina otse jahmus. Kõik see, mille poolest pariislanna erineb provintslannast, torkas kohe targale Dinale silma ja ta nägi end sellisena, nagu ta näis oma sõbratarile, kes teda äragi ei tahtnud tunda. Anna kulutas enese peale aastas kuus tuhat franki, just täpselt niipalju, nagu härra de la Baudraye’l kulus kogu majapidamisele. Ühe ööpäeva jooksul usaldasid sõbratarid teineteisele palju saladusi; pariislanna, kes tundis oma üleolekut Chamarolles’i pansionaadi kunagisest fööniksist, oli provintslannast sõbratari vastu väga hea ja tähelepanelik ning seletas talle mõningaid asju, mis Dinale lõid uusi haavu, sest provintslanna tundis, et pariislanna oli osanud kõik oma veetlevuse esile tuua, kuna tema veetlevus oli igaveseks ajaks maha maetud.

      Pärast Anna ärasõitu langes proua de la Baudraye, kes tollal oli kahekümne kahe aastane, ääretusse ahastusse.

      «Mis teil viga on?» küsis härra de Clagny, kui nägi Dinat nii masendatuna.

      «Anna õppis elama,» vastas Dina, «kuna mina õppisin kannatama…»

      Proua de la Baudraye perekonnaelus arenes tõepoolest tragikomöödia, mis oli ühenduses ta võitlusega raha pärast ja järkjärguliste muutustega ta isikus; peale abbé Duret’ sai mainitud tragikomöödiast ainukesena teada härra de Clagny, kui Dina kas igavusest või auahnusest avastas talle oma anonüümse kuulsuse saladuse.

      Ehkki värsside ja proosa liit tundub prantsuse kirjanduses tõepoolest loomuvastasena, leidub sellele reeglile siiski erandeid. Selles teoses esinebki üks selline patustamine jutulõnga põhiseaduse vastu ja seda patustamist esineb veel üks teinegi kord neis meie etüüdides, sest selleks, et taibata sisimaid kannatusi, mis Dinat võiksid vabandada, kuigi mitte õigeks mõista, on vaja analüüsida üht poeemi, mis tekkis Dina sügava ahastuse viljana.

      Kui pärast vicont de Chargeboeufi ärasõitu Dina kannatus ja alandlik meel hakkasid lõpule jõudma, võttis ta kuulda hea abbé Duret’ nõuannet ja valas oma kibedad mõtted värssidesse; seda teevad võib-olla nii mitmedki poeedid.

      «Teil läheb kergemaks nii nagu neil leinajailgi, kes kirjutavad oma kallitele lahkunutele epitaafe ja eleegiaid: valu vaibub südames, kui peas hakkavad pulbitsema aleksandriinid.»

      See kummaline poeem tõi suurt elevust Allier’, Nièvre’i ja Cheri departemangudesse, kus oldi õnnelik oma kohaliku poeedi üle, kes suutis võistelda Pariisi kuulsustega. Juan Diazi «Sevillatar Paquita» ilmus ajakirjas «Morvani kaja»; see väike ajakiri võitles poolteist aastat provintslaste ükskõiksuse vastu. Mõned Nevers’i vaimuinimesed väitsid, et Juan Diaz tahtvat naeruvääristada uut koolkonda, kes tol ajal lõi ekstsentrilisi värsse, mis lausa tulvasid vaimustusest ja piltlikkusest ning saavutasid suurt efekti, vägistades seejuures muusat, et ainult jäljendada saksa, inglise ja romaani eeskujusid.

      Poeem algas järgmise lauluga:

      Kui te oleks Hispaanias käinud,

      seda maad ja ta päikest näinud,

      või ta ehade punagi –

      vaene laps, kesk me halli karmust,

      isamaast ega taevast, armust

      ei te kõneleks kunagi!

      Siitmaa rahvas jääb ikka hootuks,

      aga seal on kõik teine sootuks…

      Küll on nõtked nad tantsides!

      Ehast koiduni igalt vainult

      Andaluusia tants käib ainult

      siidikingade klantsides…

      Häbis lööksite silmad maha

      ja teil vaadata tunduks paha

      oma kohmakat tantsimist,

      seda tuimust ja külmust üksnes,

      seda hobusenahkseis pükstes

      mudalompides vantsimist!

      Roueni urkas nüüd on koltund neiud kambas

      ja neile laulab Paquita;

      Rouenis, tornid kus on teravad kui hambad,

      et justkui taevast näriks maa;

      Rouenis, mis nii sünk ja inetu ja tige…

      Suurepärane kirjeldus Rouenist, kus Dina kunagi polnud käinud, on antud selle sihiliku brutaalsusega, mis hiljem dikteeris hulga luuletusi Juvenalise vaimus; poeet vastandab tööstuslinnade elu Hispaania muretule elule, taevaliku armastuse ja inimliku ilu masinate kultusele, lühidalt – poeesia spekulatsioonile. Seletades Paquita vastikustunnet Normandia vastu, ütleb Juan Diaz:

      Kuid sündis Paquita Sevilla päikesepaistes…

      Kui kolmteist aastat täis sai neid,

      siis oli kauneim ta Sevilla kauneist naistest

      ja süütas kõigil südameid.

      Toreadoore kolm läks tema pärast surma –

      nad endid tappa lasksid truult,

      sest kutsus võiduhind – üks hetk täis taevahurma,

      üks suudlus kaunitari suult!

      Noore hispaanlanna šabloonilist portreed on hiljem kasutatud nii paljude kurtisaanide kujutamisel arvukates «nõndanimetatud» poeemides, et tüütu oleks siin tervelt ära tuua sada värsirida, millest see portree koosneb. Selleks aga, et saada ettekujutust Dina julgest väljendusviisist, piisab mainitud portree lõpu äratoomisest. Nagu kinnitab tulihingeline proua de la Baudraye, oli Paquita otse loodud armastuseks ja tal oli raske leida kavalere, kes teda oleksid väärinud, sest

      Kes jõudnuks kaasa neist ta iha värske hooga?

      Kõik tundnuks ammu väsimust,

      kui kiretuhinas ta armu pidurooga

      vast maitsma oleks asund just…

      Kuid apelsinipuist, Sevilla päiksesärast

      ta ometigi lahkus siis –

      Roueni linnast pärit sõdurpoisi pärast,

      kes armund piiga kaasa viis.

      Ei Andaluusiat tal enam tulnud meelde –

      ..............................

      kõik talle oli sõjamees!

      Ent tuli päev, mil see läks Venemaale teele

      koos suure keisriga armees.

      Võrreldamatu õrnusega kirjeldatakse hüvastijättu hispaanlanna ja normandlasest suurtükiväekapteni vahel. Haaratud kireuimast, mida autor otse baironlikult edasi annab, nõuab noormees Paquitalt täieliku truuduse tõotust ja tahab seda saada Roueni peakirikus, püha neitsi Maarja altari ees, kes

      küll neitsi on, kuid on ka naine ega salli

      eal armuvande rikkujaid.

      Suur osa poeemist on pühendatud Paquita kannatuste kirjeldamisele, kui ta üksinda elab Rouenis ja ootab sõjakäigu lõppu;