Provintsi muusa. Honore de Balzac

hella kohta, mida härra Milaud Nevers’ist nii julmalt riivas, ja elu muutub teile väljakannatamatuks.»

      Tõepoolest juhtuski nii, et sel ajal kui Nivernais’s, Sancerre’is, Morvanis ja Berrys oldi proua de la Baudraye’le uhke ja lauldi talle kiidulaulu Juan Diazi nime all, andis see kuulsus väikesele la Baudraye’le surmava hoobi. Ainult tema üksi tundis poeemi «Sevillatar Paquita» saladust. Kui keegi sellest jubedast teosest kõneles, ütles igaüks Dina kohta: «Vaene naine! Vaene naine!» Daamid rõõmustasid, et võisid nüüd haletseda naist, kes neid pikka aega oli rõhunud, ja Dina pea ümber tekkis kogu maa silmis kuulsuseoreool. Väike vanamees, Dina abikaasa, muutus üha kollasemaks, kortsulisemaks ja jõuetumaks, kuid ei ilmutanud oma mõtteid; Dina aga tabas endalt mõnikord ta külma ning mürgise pilgu, mis vanamehe kogu suurendatud viisakuse ja pehme käitumise ümber lükkas. Lõpuks taipas Dina, mis see oli, mida tema pidas lihtsalt abielutüliks; kui ta aga oma «putukalt» – nii nimetas härra Gravier Dina abikaasat – seletust nõudis, sai ta tunda tolle väikese mehikese külmust, kainust ja terastugevat vastupanu; Dina ägestus, hakkas oma üksteist aastat kestnud kannatuste eest etteheiteid tegema, korraldas sihilikult nõndanimetatud «stseeni», kuid väike la Baudraye istus tugitoolis suletud silmadega ning kuulas, kaotamata hetkekski tasakaalu. Ja nagu alati, jäi kääbus ka seekord oma naise üle võitjaks. Dina taipas, et oli talitanud vääralt, hakates kirjutama; ta andis endale tõotuse värsitegemisest täielikult loobuda ja pidas sõna. Kogu Sancerre’ile oli see suureks kurvastuseks.

      «Miks proua de la Baudraye enam värsse ei kirjuta?» See küsimus oli nüüd kõikide suus.

      Sel ajal ei olnud Dinal enam vaenlasi naiste hulgas, külalisi voolas La Baudraye’sse ohtrasti kokku, ei möödunud nädalatki, kus majaprouale mõnd uut külalist ei esitletud. Kohtueesistuja abikaasa, auväärne daam, sündinud Popinot-Chandier, ütles oma pojale, kahekümne kahe aastasele noormehele, et seegi läheks La Baudraye majaprouale oma austust avaldama, ja oli siis hiljem väga meelitatud, kui tema Gatien tolle väljapaistva naise silmis armu leidis. Nimetus väljapaistev naine oli nüüd asendanud Dina groteskse hüüdnime «Saint-Saturi Sappho». Kohtueesistuja abikaasa, kes üheksa aastat oli juhtinud Dina vastu suunatud opositsiooni, rõõmustas väga oma poja lahke vastuvõtu üle La Baudraye’s ja hakkas nüüd Sancerre’i muusat hullupööra ülistama.

      «Rääkige, mis tahate,» hüüdis ta jutukale proua de Clagnyle, kes oma mehe oletatavat armukest surmani vihkas, «kuid proua de la Baudraye on siiski kõige kaunim ja vaimukam naine kogu Berrys!»

      Pärast seda kui Dina oli ekselnud nii paljudes padrikutes, oli sööstnud tuhandele mitmesugusele teele, oli unistanud kõige hiilgavamast armastusest, oli igatsenud kõige süngemaid kannatusi neist südantlõhestavaist draamadest, kust ta oma elu väsitavas monotoonsuses oli leidnud kõige odavamalt ostetud lõbu, – pärast kõike seda kukkus Dina ühel ilusal päeval siiski auku, mida ta oli tõotanud vältida. Nähes härra de Clagny piiritut enesesalgamist, nähes, et ta loobus prokuröri asetäitja kohast Pariisis, kuhu ta sugulased teda olid kutsunud, mõtles Dina: «Ta armastab mind tõesti!» Ja võitnud oma vastikuse, oli ta juba valmis nii suurt püsivust ja truudust kroonima. Sellele suuremeelsusepuhangule võlgneski Sancerre koalitsiooni, mis valimiste puhul loodi härra de Clagny soodustamiseks. Proua de la Baudraye unistas Sancerre’i deputaadile Pariisi järgneda. Ent need ükssada viiskümmend häält, mis pühalikult olid tõotatud kauni Dina jumaldajale, sellele leskede ja orbude kaitsjale, kellest ta kaunis soosija oli otsustanud teha kohtuministri, need ükssada viiskümmend häält kuivasid kokku viiekümnehääleliseks «imposantseks vähemuseks». Kohtueesistuja Boirouge’i kadedus ja härra Gravier’ vihavaen, mis tekkis usust kandidaadi arvatavasse ülekaalu Dina südames, tulid kasuks ühele noorele allprefektile, keda doktrinäärid sel puhul said lasta prefektiks määrata.

      «Mul on igavesti kahju,» ütles too noormees ühele oma sõpradest Sancerre’ist lahkudes, «et ma ei osanud meeldida proua de la Baudraye’le, – mu triumf oleks sel puhul olnud täielik.»

      Dina perekonnaelu, sisemiselt nii piinav, oli väliselt rahulik: kaks olevust, kes teineteisega ei sobinud, alistusid siiski saatusele, pidasid kinni korrast ja komblusest, toetasid valelikkust, mida seltskond nõuab, mis aga Dinale tundus talumatu ikkena. Miks ta siis nüüd tahtis loobuda maskist, mida oli kandnud kaksteist aastat? Kust tuli see väsimus, kui iga päev aina suurendas ta lesestumise lootust? Kui jälgida selle naise elu kõiki faase, siis selguvad peagi need mitmesugused pettumused, mis said osaks Dinale nagu paljudele teistelegi naistele. Soovile valitseda härra de la Baudraye üle järgnes lootus emaks saada. Üks terve ajajärk möödus Dinal abielutülides ja kurbades mõtisklustes oma saatuse üle. Siis aga, kui tal tuli tahtmine end lohutada, lahkus härra de Chargeboeuf linnast. Armumist, mis enamiku naiste juures on patustamise põhjuseks, ei olnud Dina juures seni veel esinenud. Kuigi on naisi, kes otseteed sammuvad patu poole, on ka küllalt neid, kes haaravad kinni igasugustest lootustest, ekslevad salajaste õnnetuste labürindis ja alles siis langevad. Üks selliseid naisi oli Dina. Tal oli vähe tahtmist abielu rikkuda, pealegi ei armastanud ta härra de Clagnyd küllaldaselt, et talle ta läbikukkumist andestada. Ülekolimine Anzy lossi, oma kollektsioonide ja harulduste korraldamine tolles toredas ning suurejoonelises raamistikus, mille Philibert de Lorme otsekui meelega oli loonud selle muuseumi jaoks, kus Dina antiikasjad uue väärtuse omandasid, – see kõik andis proua de la Baudraye’le mõneks kuuks tegevust ja võimaldas tal juurelda ühe sellise otsuse kallal, mis sageli üllatab publikut, kes asja salajasi motiive ei tunne, kes aga vestluste ja oletuste najal sageli ise tõeni jõuab. Lousteau’l oli hea kuulsus ja teda peeti õnnelapseks, sest tal oli intiimsuhteid näitlejannadega; sellepärast tekkiski proua de la Baudraye’l soov temaga tutvuda. Dina luges Lousteau teoseid ja oli neist vaimustatud, võib-olla mitte niipalju autori andekuse kui ta edu pärast naiste juures. Et Lousteau’d kohale meelitada, haudus Dina välja plaani, mille kohaselt Sancerre pidi järgmistel valimistel oma maakonna kaks kõige kuulsamat poega kandidaatideks üles seadma. Dina palus Gatien Boirouge’i, kes kuidagi Popinot’de kaudu oli Bianchoniga sugulane, et ta kuulsale arstile kirjutaks; seejärel lubas üks kadunud proua Lousteau vana sõber följetonistis auahnust äratada ja talle teatada, et mõningad isikud Sancerre’is olid otsustanud tema kui Pariisi kuulsa mehe oma deputaadikandidaadiks üles seada. Tüdinud teda ümbritsevaist keskpärastest inimestest, lootis Dina lõpuks näha tõelisi suurusi ja ümbritseda oma patulangemist kuulsuse hiilgusega. Lousteau ja Bianchon ei vastanud kumbki midagi; võib-olla ootasid nad õppevaheaega, sest Bianchon, kes eelmisel aastal pärast hiilgavat võitu konkursil professoriks oli saanud, ei võinud oma loenguid katkestada. Septembris, just kibedal viinamarjakoristamise hooajal, saabusid kaks pariislast oma sünnipaika ja leidsid, et kõik olid süvenenud 1836. aasta ülirikkaliku saagi koristamisse; nii ei toimunud saabunute auks ühtki demonstratsiooni avalikkuse poolehoiu väljendamiseks. «Me kukkusime läbi,» ütles Lousteau oma kaasmaalasele kulissidetaguses žargoonis.