Unustatud. Rein Põder

mu kõrval, nagu võiski arvata, oli tühi. Ma polnud kuulnud, millal ta tõusis ja lahkus. Padjal lebas avatult mu rahakott, ema pildi nurk ja rahade servad demonstratiivselt sealt välja vaatamas. (Ta oli siiski uudishimulik olnud. Nagu kõik naised.) Jah, ta oli ise pidanud selle delikaatse toimingu sooritama. Kõik klappis, kõik oli kokkuleppekohane.

      Tõusin aeglaselt, puhanud inimese tunne see just polnud, pigem teatud tühjusetunne. Meenus selles toas olnud naine, kriipiv kahjutunne ründas mind. Oleksin tahtnud teda ära saata. Ma polnud isegi ta nime teada saanud. Sest mida kirjutan kord nende fotode taha, mis ma olin siin toas võtnud ja mis loodetavasti välja tulevad. Kas “Tundmatu portree”? Ehkki fotograaf ei saa üheski tulemuses enne kindel olla, kui filmilint on ilmutustankist väljas, pestud ja kuivatatud. Kuid millal see ükskord võiks küll juhtuda?

      Astusin akna juurde. Kardinad kõrvale lükanud, sain teada, et Lenzi valitud tuba oli suurepärase vaatega. Paremal üleni pimedate akendega ooperiteater, otse läbi puude paistmas sihvakas Vabadussammas – naisekuju samba tipus hoidmas kätel kolme kuldset tähte. Ja kohe ründas mind üks varasem mälestus – ma ju ei ööbinud selles hotellis esimest korda, mul oli koguni oma suhe selle suursuguse sambaga.

      Jah, umbes kümme aastat tagasi oli mind Postimehe noore fotograafina saadetud siia Riiga samba avamist jäädvustama. Meil ju Eestis midagi säärast veel polnud. Mäletan, et tegin üsna agaralt pilte, sealhulgas ka samba loojast. Vist Karlis Zale oli ta nimi. Kas polnud juttu ka tema modellist, kelle järgi see naine seal üleval loodud? Kusagilt meenus, et lätlased kutsusid seda naist seal üleval -

      lihtsalt rahvapäraselt Mildaks, küllap skulptor Zale modelli järgi, nii nagu mõned vanemad inimesed pidavat Russalkat Tallinnas Kadriorus hüüdma Juuliks, kellegi Paldiski neiu järgi, kes Amandus Adamsonile eeskujuks olnud. Tookord, üksteist aastat tagasi oli see naine seal sambatipus ju üleni särav olnud, nüüd aga roheka vasehalega kaetud…

      Veelgi enam, selle foto negatiiv oli nende valitute hulgas, mille ma kolmes pappkarbis olin kaasa võtnud ja mis ootasid mind siinsamas tühja riidevarna all kotipõhja pakitult.

      Uus, veel nõudlikum koputus uksele. Tulen, tulen kohe!

      Aga tõesti, kuidagi kahju oli lahkuda sellest toast. Midagi tabamatut jäi siia maha. Võib-olla see väheldane seinapeegel säilitab oma kõikepüüdvas sisemuses meie vahel toimunu, aga vaevalt et seda kellelegi kunagi näha antakse, sest niisugune asi on võimatu… Ja korraga tundsin, et siin toimunust peab mulle jätkuma võibolla üsna pikkadeks aegadeks, kuni elu pöördub kord tagasi oma rööbastesse. Või millal see üldse võiks juhtuda. Peab jätkuma nii kauaks, kuni ma jälle mõne naiseni jõuan. Päriselt, tõeliselt. Nii et mul vedas. Nii et see oli kui kingitus. Või oli juhus lihtsalt mu vastu nõnda lahke. Aga võib-olla see polnudki juhus, võib-olla oligi see nõnda mõeldud. Et mul oleks midagi, võimalik, et kõiksugu robustsetes olukordades, mida silme ette manada, oma näpuotstes, oma peopesades uuesti, üha uuesti tunda. Kuni see kõik omandab sootuks teise tähenduse…

      Äkitselt tundus mulle, et veel mõni aeg selles toas, selles voodis minu vastas hinganud lihast ja verest naine võis kanda sedasama nime. Milda! Mis saaks veel suurem kokkusattumus ja ime olla, kui see tõesti nõnda oleks! Kuid seda ei saa ma ilmselt eales teada. Milda, jah muidugi! Ja pole midagi, et tal ei ole palju ühist tolle monumendinaisega, keda peetakse ju terve Lätimaa emaks.

      Minus kustus aeglaselt kõik see, kes ta tegelikult võis olla, ja jäi alles üksnes see, milline ta oli olnud.

      Mul jäi nüüd üle vaid võtta oma fotoaparaat, mis lebas korvtooli põhjal. Kas mina olin selle sinna pannud? Ei, ei mäletanud hästi.

      Hetke peatusin veel ka koridoris ja vaatasin otsivalt ringi. Ent koridor oli varahommikuselt tühi, ükski uks seekord ei avanenud. Laskusin mööda vaibaga kaetud treppi aeglaselt alamale, hommik oli valgust kogumas, ehkki trepimademetel ja koridorides oli endiselt hämar ja tuled põlesid kuidagi jõuetult-õliselt.

      (Kuu aega hiljem, kui ma olin juba Berliinis frau Eiche fotoateljees tööd saanud ja võisin lõpuks ka oma filmid ära ilmutada, tabas mind tõeline üllatus. Ei, mitte see, et just too kiirustades tehtud kolmas kaader, too aktifoto oli teistest paremini, valguse ja varju omavahelise vaikse võitluse käigus üsna hästi välja tulnud. Ja ka mitte see, et mõlemast kaadrist õhkus mingit kurba ilu, mida ma tegelikkuses polnud hoomanud. Ning üldsegi mitte naiselikku pöörasust, üheööliblika tunnet. Ootamatu oli hoopis see, et neile kolmele kaadrile järgnes veel üks, sealsamas hotellinumbris võetu – mina ise. Taipasin seda alles siis, kui see pildina ilmutusvannis piirjooni hakkas võtma. See olin tõesti mina, magav, rahulik ja rauge ilme, ent suunurgas kerge naeratus. Keegi polnud mind säärasena näinud, veel vähem pildile jäädvustanud. Minust oli üleüldse vähe fotosid. Aga see on juba kõigi fotograafi de saatus…

      Jah, ma pidin tunnistama, et too minu poolt Mildaks nimetatu valdas mitte ainult sõjaaja meeste armastamise (loe: lohutamise) kunsti, vaid ka fotoaparaadiga ümberkäimise oskust.

      Igal juhul polnud see naine minu jaoks alles mitte ainult ebakindla mälestusena, vaid koguni mitme ülesvõttena, igaühel pisut isesugune. Ja kokku moodustasid need mu viimase rahuaegse portree, kusjuures viimase kaadri autoriks ei saanud ma end küll kuidagi pidada. Ühtlasi sain tagantjärele veel midagi olulist ja lohutavat teada – Milda oli olnud minuga varase hommikuni.)

      KODUMAA AEGLANE KAOTAMINE. Ellen ja tüdrukud

      Laevadega võis kõike juhtuda. Eriti sõja ajal. Ma teadsin seda. Seepärast kartsingi seda reisi. Kuid sellest kartusest tuli üle olla. Ja mitte mingil kombel ei tohtinud ma seda tüdrukute juuresolekul välja näidata.

      Peaksin veel kord rõhutama, et ma kartsin merd. Ja ometi pidime kodumaalt lahkuma just laevaga, mitte maad mööda. Tunnistan, et vett ei olnud mina, Maa märgi all, Neitsi tähtkujus sündinu kunagi usaldanud. Alates Tihemetsa metskonnatiigist, kui Viki ja hiljem Karola olid väikesed, selles ohtlikus ja ettearvamatus eas. Ja Pärnu tüdrukuna polnud ma kunagi suur supleja. Ega ka mitte kuigi hea ujuja. Jah, ma olen sündinud augustikuu lõpus, aga juba tumedate ööde aegu, kui must mees poeb põõsasse ja kohe-kohe on oodata septembrit.

      Lapsed olid õhtul üsna ruttu magama jäänud. Laeva õõtsumine oli sellele muidugi kaasa aidanud. Aga mina ei saanud sõba silmale. Kõik oli nõnda erutav, hiljaaegne. Ja meri väljas parda taga, põgenikelaev ise ning pimedus sundisid mind kõige senise osas justkui kokkuvõtet tegema. Mõtlesin – pool sellest minu ajast oli olnud rõõmus ja elev, teine pool üksainus kohustuste rida. Ühest hetkest peale olin pidanud kõik endamõeldu pooleli jätma. Sellest hetkest, kui ma Rolandit Pärnus kohtasin. Või õieti, kui tema mind Rannahoones esimest korda nägi ja kõnetas. Ma olin mõelnud enda tulevikust seoses muusikaga, täpsemalt laulmisega. Mul oli annet –

      seda kinnitasid teised, esmajoones need, keda ma usaldasin. Too klaver seal Nõmmel Prantsude mugavas ja suures korteris tuletas seda mulle järjekordselt valusalt meelde. Roland oli seda ohvrit muidugi omal kombel mõistnud, ta oli kohe algul tahtnud mulle Tihemetsas pianiino osta. Et mul oleks justkui seltsiline, kellega oma meeleolusid jagada. Aga ma ise olin keeldunud. Klaver ei sobinud siiski kokku metsahäältega; need tungisid nii ööl kui päeval me elamisse. Otsustasin – parem ärgu olgu seda klaverit, ärgu tuletagu mulle meelde käestlibisenut, seda, mis oleks võinud olla.

      Jah, kuidagi kähku oli toimunud see minu naisekspühitsemine – juba esimeste abielukuude järel olin Vikit rase. Ja kohe järgneski Rolandi määramine sinna Tihemetsa metsakooli direktoriks, mis oli nagu asumine elu nurgatagusesse. Kui Pärnus veel, aga Tihemetsas ei käinud meil õieti isegi külalisi. See-eest harjusin metsavaikusega, metsaeluga, metsa olemusega üldse – ma ju pidin kuidagi oma mehe vääriliseks muutuma. Midagi ma tema alast ju ka nende aastatega õppisin. Kõik tähtsamad puud ja põõsad selgeks, metsaistutamistööd samuti. Nii et ühest linnatüdrukust sai aegamööda looduse kõnet mõistev naine. Midagi sellest kandus üle ka lastesse. Selles mõttes oli neil kena ja rahulik lapsepõlv. Kahju, et aeg meid ei säästnud …

      Me olime Moerol siiski kaunis ebamugavad kohad saanud, ehkki Rolandile oli kinnitatud, et laev on vaid kolmandiku osas reisijatega koormatud. See kajut, kus viibisime,