Unustatud. Rein Põder

oli möödas, kuid mõrkjas sete jäi püsima. Ja järsku meenus mulle, et olin tahtnud, olin pidanud Rolandile veel midagi tähtsat, midagi olulist ütlema. Või talt ehk mingit elulist nõu küsima. Või mingit kokkulepet ehk üle kordama. Kuid see võimalus oli nüüd käest lastud ja ka mõte ise oli kui peast pühitud. Ning mida rohkem ma seda püüdsin meenutada, seda tõrksamalt see ennast varjas. Ilmselt oli süüdi viimaste päevade, veel enam viimaste tundide pinge. Nii jäigi see ütlematus mind pikaks, väga pikaks ajaks vaevama.

      Kui sadamat, kui linnamaju ja sadamaehitisi enam hästi eristada ei saanud, olid Tallinna kõrged tornid ikka veel meiega. Tüdrukud seisid nagu tummad kalad minust kahel pool, vaatasid kõigi teistega samas suunas, näod samuti tõsised, aga küllap nende läbielamised polnud nii sügavad, sest nad olid veel noored, nad polnud selle maailmaga nõnda seotud kui mina või minust vanemad, keda paistis reelingu ääres rohkesti. Sest juba mõne aja pärast oskasid nad uue olukorraga kohaneda ja sädistasid omavahel, keegi kolmas tumeda patsiga, vanuselt nende kahe vahemikku kuuluv tüdruk nendega koos.

      Kui ka see viimane siluett aina rohkem vastu merepinda liibus, kogunesid täiskasvanud nagu kellegi kuulmatu käsu peale vasakpardasse, paljastasid pead ja hakkasid laulma. Ent see oli teistmoodi laul, kui neid kõlas iga kord laulupidudel, ehkki ka seal olid inimestel vahel samamoodi pisarad silmis. Neid sadat või enamat inimest vaadates tundsin järsku, et me koos oleme kui tükike selle maa küljest, mis nüüd nii vaikselt meist eemale ujub, ja veel tundsin ma, kui väike ja haavatav, oh kui väike ja haavatav on see rahvas.

      Siis heitsin pilgu Rolandi poolt mulle kolmekümne viiendaks sünnipäevaks kingitud kuldkellale. See näitas kuus läbi kakskümmend minutit. Oli 16. september 1944. Päike oli teel loojaku suunas, meri oli vaane ja ees ootas öö merel. Ja seejärel pidi saabuma juba hommik.

      LAHKUMINE. Kalju

      Ta mäletas seda tunnet hiljem palju kordi, millegipärast just raskematel hetkedel. Seda tunnet ja seda pilti, nagu oleks ta olnud keegi kõrvaline vaataja, aga mitte üks vahetuid osalisi – Tartu jaamaperroon, kerge-kerge kevadine vihmauitse, hulk Eesti lippe, nähtamatu orkestri pisut summutatud marsihelid, suur, natuke lontivajuv transparent kirjaga “Tulge tagasi vabasse Eestisse!” ja sinna juurde üksikud võitlusmeelsed hüüded „Tulge tagasi võiduga!”, rahvariides näitsikud, kes panevad kõigile poistele, kes paraku veel oma, mitte vormiriides vagunite ees ebaühtlases rivis seisavad, rinda esimesi Tartu aedade kevadlilli, krookusi ning sinililli, ning naised – emad, pruudid, õed, kes soliidses tumedas kübaras, kes pearätis, kes lausa puhevil juustega – vaatavad kõike seda pealt ja saadavad neile rõõmsaid julgustavaid naeratusi. Nemad aga on kärsitud, ei jõua kuidagi ära oodata kogu seda tseremooniat, sest pikk lahkumine tähendab ju ka pikka eemalolekut, lühike aga kiiret ja loodetavasti edukat tagasipöördumist kodupinnale.

      Tema, Kalju vanemad polnud kumbki poega saatma tulnud, neil ei olnud säärase sündmuse jaoks närvi. Sõnutsi oli öeldud – polnud taolist kommet. Isa oli kodus hüvasti jättes vaid tugevasti kätt surunud ja öelnud, et olgu ta meheks, jäägu igas olukorras just iseendale kindlaks ja mõelgu alati väheke järele, enne kui midagi, ükskõik mida ette võtab või ükskõik millise otsuse teeb. Ema oli muidugi häbenemata nutnud, siis teda pikalt kaisutanud ja palunud tal ennast hoida kuidas vähegi võimalik. Oli ta ju nende ainuke poeg ja laps. Temagi polnud ennast tagasi hoidnud, oli korraks silmi pühkinud ja tõotanud, et tuleb tagasi. “Tahaks loota, tahaks loota!” oli ema sosistanud ja teinud ära pöördudes salaja ristimärgi tema suunas. Aga tema oli seda märganud. See tundus nii veider nende perekonnas, kus kõigil olid kiriku ja usuga üsna leiged suhted.

      Mitte ainult teda, ka koolivend Sulot, kes seisis rivis tema kõrval, polnud keegi saatmas, nii et nad olid ühevõrdsed ja tundsid end sedavõrd vabamalt. Sulo oli pikk, Kaljust pea jagu pikem valgetverd ingerlane, alati naerune ja elurõõmus, ka antud olukorras. Kahju, et polnud tema õde Sirkat, keda nii väga oleks tahtnud veel korra näha. Poiste ärasaatmispidu oligi toimunud ju Soitude pool ja tal oli Sirkast mingi hell ähmane mälestus. Või tulnuks öelda, et ta ei mäletanudki lahkumisõhtu lõppu kuigi selgesti. Süü oli ärajoodud puskaris. Midagi oli nende vahel igatahes juhtunud – kõik, kogu see õhtu ja senine elu oli äkki tundunud nii käestlibisev, nii lõplik…

      ja hale, et see oli pähe löönud, mõistuse pahupidi pööranud, milles ju viinalgi oma osa oli olnud. Nad olid sattunud omaette nurka, algul olid olnud vastastikused kooliaegsed ülestunnistused (“…sina ju mind ei mäletagi, sest olid kaks klassi eespool”), mingid väikesed, tähtsusetud mälestused veel; tüdruk oli talle tundunud nii lõpmatult kaunina ses hämaruses, ta oli teda kaisutanud, et tol valus hakkas, siis teda vastupandamatult suudelnud, ja mitte ainult suule, vaid ka kaelale ja veelgi madalamale, mida tüdruk oli talunud… Siis, siis… Tal oli meeles vaid ta sosin “Ära tee!”… Aga mis nende vahel täpselt juhtus, seda ta ei mäleta… Kas… kas ta sai tüdruku… tõesti ära märgitud, nagu poiste omavahelises jutus kombeks, või ta jäi sinna asemele lihtsalt magama, ärgates alles hommikupoolsel ööl ning mõeldes kergendusega, et see kõik üksnes viirastus talle…

      Hommikul ärgates oli nagu teine maailm ümberringi. Midagi meenus talle… ta tahtnuks Sirkat näha, veel kord näha, öelda midagi… aga teda polnud kusagil…

      Nojah, kuna tal ja ka Sulol polnud kellegagi hüvasti jätta, siis vahtisid nad sedavõrd tähelepanelikumalt teisi. Oh, oli igasuguseid lahkumisi. Mõni oli kaunis vesine, nagu lahkutaks jäädavalt. Ega neid siis kohe rindele saadeta, esialgu ju vaid alamohvitseride õppekursustele läände, kust nad pidid Eestisse tagasi tulema. Nii et neil oli veel pikk ettevalmistus ees – ja äkki lõpeb sõda enne ära!

      Järsku müksas Sulo teda. Üks tüdruk, üks täiesti võõras tüdruk, vaatas neid. Ei saanudki aru, kumba neist. Või kas see oligi tähtis! Ometi tahtnuks teada! Kalju silmitses tüdrukut tähelepanelikumalt – ilus igatahes, säärane siresäärne, püstise nina ja pikliku, tumedate juuste raamistuses näoga. Ja kui ta uuesti tüdruku poole vaatas, sattusid nende pilgud risti. Mis tunnistas, et huvi polnud juhuslik. Kohe mingisugune särin tekkis sellest pilgust. See oli hoopis teist laadi tüdruk, kui oli olnud Sulo õde. Ning Sirka nägu hajus, sest see tüdruk oli siin ja praegu, ta ei saatnud kedagi ära, vaid oli tulnud… vist lihtsalt selle sündmuse enda pärast. Muul ajal oleks sellest pilgust piisanud, et ta oleks tüdrukuga kohe tutvust sobitama asunud. Niipalju tal pealehakkamist oli.

      Just sel pilkude ristumise hetkel kõlaski käsklus „Vagunitesse!”, mis tähendas, et midagi olulist pidi katki ja pooleli jääma, ent niipalju siiski veel aega jätkus, et kätt anda või kaelustada, midagi lubada („…tingimata-tingimata kirjuta, kui kohale jõuad!”), katki rebiti ka nende kahe naeratusesild, nagu ka paljude teiste oma katki rebiti, tekkis esimene vahemaa, mis hakkas kasvama, et muutuda lõpuks teadmatuseks…

      Hiljem, juba hiljem, kui vagunirattad tagusid oma rütmi, tundis Kalju – see seal perroonil, too julge, peaaegu meeleheitliku vaatega tüdruk, tema ehk oli see õige, tema, Kalju oma, tema jaoks määratud, üleni tema tüdruk. Aga ta jäi tundmatuna sinna Tartu perroonile. Ehk oleks jõudnud tema juurde astuda, kätt anda, nime küsida, võib-olla aadressigi meelde jätta, mis oleks käinud paari hetke jooksul – tänavanimi ja majanumber ja korter. Ning nimi, see kõige tähtsam, millega teda meenutada, temast uneleda. Olukord oleks seda sammu õigustanud, aeg oleks äärepealt veel lubanud. Tulnuks vaid veidi trügida, mõned inimesed kõrvale lükata, siis oleksid nad seisnud vastakuti. Nüüd, nüüd jäi vaid too plikalik Sirka, kellest ta ju isegi Suloga juttu ei saa teha. Kui, siis vaid juhtumisi.

      Käsklus tuli täita, ja nad trügisid kõik korraga vagunitrepist üles. See oli esimene käsklus kõigi taoliste pikas reas, selle tooniga pidi harjuma. Osa poisse jäi vagunikäepideme külge rippuma, teised sööstsid vaguniakende juurde; aknaraam oli kitsas, kõik ei mahtunud, puhkiv vedur peitis saatjate hulga endasse, ka tolle tumedat verd tüdruku ja tema näo. Aga tema pilk jäi painama. Kuhugi sisimasse. Mitte pilk, vaid selles sisaldunud etteheide – nii te siis lähetegi, lähete ja jäätegi ehk, aga mis saab meist, meie noorusest, kellele seda nüüd enam vaja on…?

      Meeldiv oli teda juba nüüdki meenutada, nüüd ja edaspidi – valged kingad ja siredad sääred. Ja vihmapärlid juustes. Ning