Tartu ülikool ja legendid. Katrin Streimann

seas populaarne.

      “Piletid olid odavad, üliõpilastele oli hinnaalandus ja tehti ka üliõpilaste etendusi,” meenutab Jaak Allik. “Komsomolikomitee tegeles ka teatriga, me vedasime Tartusse Tallinna Noorsooteatri ja lavaka diplomilavastusi, kutsusime spetsiaalselt kohale ja müüsime välja.”

      Aastal 1961 alustas tegevust Vanemuise stuudio, kus 1960. aastate teisel poolel anti eksperimenteerimisvabadust noortele lavastajatele. Teatri kirjandusala juhatajaks sai Paul-Eerik Rummo ja seejärel Mati Unt, Tartusse tulid Jaan Tooming, Evald Hermaküla ja Tõnu Tepandi.

      Populaarseks said teatrikülastajate konverentsid, kuhu oli vaba sissepääs. Vastuolulise mainega teatrijuhi Kaarel Irdi julge ja otsekohene kõnepruuk oli ametlikust kantseliidist niivõrd erinev, et tudengite silmis oli see lisapõhjus kohale tulla. Irdi püüd võita õppiva nooruse toetus sugenes ilmselt ka vajadusest saada endale poolehoidjaid ajal, mil tema suhted nii teatri sees kui ka väljaspool olid pingelised.

      “Ülikooli mässumeelne komsomoliopositsioon ja mässumeelne teatriuuendus olid väga põimunud,” kinnitab Marju Lauristin. “Tartu ülikooli peahoone, kus oli ajaloo-keeleteaduskond, Vanemuise suur maja, mis oli ühel pool, ja ülikooli kohvik, mis oli teisel pool, moodustasid “kultuurikilomeetri”, kus pidevalt saaliti ja läbi käidi. Ülikooli rahvas käis teatris ja Vanemuise rahvas käis kohvikus. See oli osa tolleaegse Tartu elust. Vana Hirmus (Kaarel Ird – T. K.) soosis ülikooli ja teatri suhtlemist teadlikult. Tema huvi oli, et Vanemuine oleks ülikooli omamoodi fakulteet, nagu teaduskondi tol ajal nimetati. Ird kutsus kunstinõukokku ülikooli inimesi, nii üliõpilasi kui ka õppejõude, vaadati kontrolletendusi ja peaproove, ning pärast olid arutelud.

      Meie sõpruskonnast läks Mati Unt Vanemuisesse kirjandusala juhatajaks, mis omakorda tekitas teatud sünteesi. Evald Hermaküla, kes harrastas Grotowski stiilis teatriuuendust, tegi eksperimentaalseid ööetendusi ja kutsus ka meid vaatama. Üks mälestusväärsemaid oli Jaan Toominga lavastatud Kitzbergi “Laseb käele suud anda”, mis oli spetsiaalselt mõeldud üliõpilaspäevade kõrghetkeks. Osa publikut istus laval, osa saalis, ja kõik see oli erakordselt emotsionaalne. See meeleolu jätkus hiljem veel ülikooli kohvikus, mis oli enne ümberehitust tõeline kohtumispaik.”

Ajaleht Edasi

      “Kuuekümnendate Tartu vaim toitus kolmest allikast,” arutleb Ülo Vooglaid. “Need olid ülikool, Vanemuine ja Edasi. Edasis oli omaaegse Postimehe vaimu. Minul oli õnn sattuda Edasi toimetusse, kus oli tol ajal palju huvitavaid, arukaid, ausaid, toredaid inimesi. Lugesime pidevalt üksteise lugusid ja arutasime neid, käisime mööda Tartumaad ja mujalgi ning suhtlesime väga tihedalt inimestega. Ehkki leht oli Tartu linna ja Tartu rajooni parteikomitee ning täitevkomitee häälekandja, oli toimetus selgelt rahva poolel ja avalikustas iga liiki rumaluste põhjuseid, avaldas probleemartikleid, intervjuusid ja repliike, mille kaudu oli võimalik hakata kaasa mõtlema. Umbes samasugust missioonilist rolli tunnetas ka Vanemuine, kus lavastati järjest etendusi, mis raputasid kõiki.”

      Vooglaid mäletab, kuidas Edasi toimetus loobus tol ajal kogu Nõukogude Liidus kehtinud rangest reeglist, mille kohaselt pidi lehe päise all olema rasvases trükis juhtkiri: anonüümne kirjatükk, mis väljendas ametlikku seisukohta.

      “Toimetus tuvastas, et neid tekste ei lugenud mitte keegi, ja asendas juhtkirja rõhutatult personifitseeritud rubriigiga “Lugejaga vestleb”. See rubriik kujunes väga populaarseks ja ka tõhusaks. Ilmus ka rubriik “Verbum habet professor”, milles kirjutasid õppejõud. Edasi kujunes vabameelse haritlaskonna leheks.

      Toimetuse suur saal oli enamasti nagu staap, kust tuli päeva jooksul paar-kolm korda läbi astuda, kõige värskemaid uudiseid kuulata, tagamaid lahti harutada, plaani pidada ja prognoose teha. Juhan Peegel ja Ain Kaalep, Jüri Tuulik, Leo Metsar, Valter Heuer ees ja keskel, teised ümber, arutasime ja otsisime lahendusi,” meenutab Vooglaid. Ajaleht oli lugejate hulgas nii populaarne, et seda hakati tellima ka väljapoole Tartu piire.

Varjud tihenevad

      1968. aasta algul hakkas ajalugu tihenema otsekui tulevase surutise eelaimuses.

      Mais keelati ära Paul-Eerik Rummo “Tuhkatriinumängu” esitamine. Tudengid protestisid Vanemuise ees “Tuhkatriinu matustega”, mida ülikooli parteikomitee hiljem taunis, kuid repressioone ei järgnenud. Ülikooli komsomolikomitee pöördus korduva arupärimisega keelustamise põhjuste kohta tollase kultuuriministri Albert Lausi, seejärel EKP keskkomitee esimese sekretäri Ivan Käbini ja ministrite nõukogu esimehe Valter Klausoni poole – mis juba iseenesest oli tolleaegses kontekstis küllalt jultunud –, kuid loomulikult ei järgnenud mingeid selgitusi.

      Toimus teinegi sündmus, mille mõju oli mõõtmatult laiaulatuslikum ja tagajärjed ilmnesid üsna pea. Tšehhoslovakkias kirjutasid haritlased, kes olid frustreeritud režiimi tegelikkusest ja uskusid ikka veel inimnäolise sotsialismi võimalikkust, enneolematult julge manifesti “2000 sõna”, mis jõudis salapäraseid teid pidi ka Eestisse.

      “Manifestile olid alla kirjutanud 70 Tšehhi juhtivat intelligenti, nende seas ka Václav Havel,” räägib Jaak Allik. “See oli oma aja kohta nii krehvtine tekst, et ajas Nõukogude Liidus parteijuhtidel harja lõplikult punaseks ja loomulikult seda ei avalikustatud. Mina pääsesin sellele ligi isa kaudu. Isa (Hendrik Allik – T. K.) oli ministrite nõukogu esimehe asetäitja ja temal käis Nõukogude Liidu Teadeteagentuuri (TASS) atlas, brošüüritaoline sinine raamat, mis sisaldas venekeelseid tõlkeid kogu maailmast. Neid anti välja kinniselt ja nummerdatult ning pidi pärast lugemist tagasi andma. Manifesti tekst oli avaldatud ühes brošüüris. Isa tõi selle koju. Mina tõlkisin vene keelest eesti keelde ja viisin Tartusse. Mul on see kusagil siidpaberil vist veel alles.”

      Praha kevadet ei andestatud ja 21. augustil jälgis kogu läänemaailm õudusega Nõukogude Liidu tankide sissetungi Prahasse. Sõnum oli üheselt mõistetav ka kõigile teistele okupeeritud või liidu mõjuväljas riikidele.

      Jaak Allikule on need päevad mällu sööbinud:

      “Olime Pärnus – mina, Mati Unt, Peeter Vihalemm, Jaak Rähesoo – ja et oli kohutavalt soe ilm, 30 kraadi ringis, olime juba hommikul kell 11 rannas põlvini vees ja vahetasime rindeteateid, mida keegi oli kuskilt segajatega raadiojaamadest kuulnud. Siis tuli Sirje Endre ja ütles, et midagi tuleks ette võtta. Aga mida sa ette võtad?! Midagi me siiski tegime. Septembri algul ilmus ülikooli lehes komsomolikomitee äärmiselt terav protestiavaldus Ameerika tegutsemise vastu Vietnamis. Iga loll sai aru, et siin tuleb lihtsalt nimed ära vahetada – see lihtsalt oli piir, millega tsensuur võis avalduse veel alla neelata.”

      Tšehhi sündmused olid viimane piisk karikasse ja andsid poliitilise värvingu 1968. aasta üliõpilaspäevadele, mis esimestel aastatel olid olnud apoliitilised.

      “Ka üliõpilaste ehitusmaleva rühm oli neil päevil Tšehhis olnud ja kinni peetud. Nad tulid tagasi värskete mälestustega. Oktoobri lõpus oli kõigil hammas verel ja käed rusikas,” kirjeldab Allik.

Tõrvikurongkäik kui avalik protest

      “Tartu Ülikooli ajalugu III” (1982) kirjutab lakooniliselt: “1965. a sügisest hakati korraldama ulatusliku kavaga ja suuri üliõpilashulki kaasahaaravaid üliõpilaspäevi, mille kulminatsiooniks kujunes tõrvikurongkäik läbi linna. Taoliste suurürituste läbiviimine nõudis eriti hoolikat ja igati läbimõeldud ettevalmistust. 1970. aastate algusest piirduti ruumides toimuvate üritustega.”

      1968. aasta üliõpilaspäevade korralduskomiteed juhtis Rein Tenson. Rongkäigule pidi esimest korda järgnema ka vabaõhukontsert Raekoja platsil. Ettevalmistustöö oli olnud põhjalik.

      “Raekoja platsi oli toodud veoauto, millelt esineda, püsti olid pandud prožektorid ja võimendus,” räägib Jaak Allik. “Mõned asjad jäävad emotsionaalsesse mällu. Mäletan, kuidas me käisime enne rongkäigu algust Paul Kenkmanniga ülikooli peahoone ees piki rivi, vaatasime loosungid üle ja käskisime mõned kokku kerida. Konflikti ei tekkinud, kõik said ju aru, aga ega nad neid siis prügikasti pannud, tee peal rulliti lahti ja siis olidki väljas nii need loosungid, mis olid lubatud, kui ka need, mis olid keelatud. Kõige suuremat lärmi tekitasid hiljem “Jänkid, kasige Peipsi taha!” ja see loosung, kus oli pilt suurest Vene tankist, mis ajab taga väikest Jawaga tšehhi.”

      Rongkäigus