Tartu ülikool ja legendid. Katrin Streimann

Pirogov hakkas arstiteadust õppima Moskvas. Noormees oli siis alles 14-aastane, kuid isa abiga lisati tema vanusele sünnitunnistusel kaks aastat. Pere viletsad rahaasjad suunasid Pirogovi Tartusse. Ülikooli füüsikaprofessorist rektor George Frederic Parrot oli siia 1827. aastal rajanud professorite instituudi, et koolitada Vene ülikoolide õppejõude. Pirogovi huvitas füsioloogia, kuid kirurgist peresõbra Jefrem Muhhini soovitusel hakkas ta tegelema kirurgiaga. Pirogov kulutas suure osa oma ajast loomkatsetele. Usin õppur sai 1829. aastal artereid käsitleva uurimuse eest kuldmedali.

      “Noorusele vaatamata ei olnud näiteks minul mingit tahtmist üliõpilaste elu pahupoolega tutvust teha. Ainult kaks korda võtsin ma uudishimust kommersist osa ja sedagi hiljem, pärast õpingute lõppu,” märkis Pirogov oma mälestustes.

      31. augustil 1832 kaitses Pirogov doktoriväitekirja kõhuaordi ligeerimisest. Seejärel tegi ta õppereisi Saksamaale ja töötas Peterburis. Moskva ülikoolis professoriks saada ei õnnestunud ja ta pöördus tagasi õpingulinna Tartusse.

      9. märtsil 1836 määrati Pirogov teoreetilise, operatiivse ja kliinilise kirurgia professoriks. Väsimatu mees töötas kliinikus ja õpetas tudengeid, lisaks opereeris Tallinnas ning Riias. Tema loengud, kus ta tutvustas kuulajatele anatoomilisi preparaate, olid väga menukad.

      Tartust siirdus kirurg 1841. aastal Peterburi meditsiiniakadeemiasse. Seal töötas ta kuni 1856. aastani. Pärast Krimmi sõjas osalemist määrati Pirogov hoopis Odessa õpperingkonna kuraatoriks. Elu lõpuaastad veetiski ta Ukrainas.

      Pirogovi hinnati sõjaväekirurgi ja anatoomina: ta hakkas esimesena kasutama lahinguväljal eeternarkoosi ning paigaldas jäiku kipsmähiseid. Pirogovi topograafilise anatoomia atlas sai kuulsaks kogu maailmas.

Johann Wilhelm Friedrich Hezel

      Johann Wilhelm Friedrich Hezel (16. mai 1754, Königsberg – 24. juuni 1824 Tartu) tudeeris Saksamaal Jena ülikoolis idamaade keeli ja teoloogiat. Seejärel õpetas ta Jenas ja Giesseni ülikoolis. Tartu ülikoolis oli ta nii ida keelte kui ka eksegeetika – piiblitekstide tõlgendamise – professor ja ülikooli taastamisjärgne esimene ning pikaaegne usuteaduskonna dekaan.

      Hezel hoolitses selle eest, et Tartus said noored teoloogid hea keeleoskuse. Sellega oli Tartu ülikool Vene keisririigi teiste ülikoolide hulgas igati erandlik. Peale heebrea keele sai Tartus õppida araabia, süüria ja piibli-aramea keelt. Aeg-ajalt õpetati pärsia, etioopia ning kopti keelt. Hezel oligi pigem keeleteadlane ja suure osa tema teadustöödest moodustavad filoloogilised uurimused. Kuid usulised vaated tegid ta elu kibedaks. Ratsionalistlike vaadete vaimus tehtud uue testamendi tõlge tekitas Tartus korraliku tormi ja 1813. aastal võeti Hezelilt õigus õpetada eksegeetilisi aineid.

      Hezel elas Veski ja Vallikraavi tänava vahelisel krundil, kus praegu asub ajalooarhiivi hoone. Linnarahvas kutsus maatükki omaniku järgi Hetzelburgiks. Tartu tänavanimede hulka ilmus Hezeli tänav 1890. aastal. Kuni sõjani tunti selle nime all praegust Juhan Liivi tänavat.

      2012. aasta veebruarist kannab Hezeli tänava nime Juhan Liivi tänava ja Karl Ernst von Baeri tänava vaheline teelõik.

Peeter Põld ja Hatšatur Abovjan

      Vanalinnas asuv Munga tänav on ülikooliga seotud inimeste nime kandnud mitu korda. 1932. aastal nimetati see ülikooli 300 aasta juubeli puhul ümber Peeter Põllu tänavaks. Põld (12. juuli 1878, Jõhvi vald, Virumaa – 1. september 1930, Tartu) oli üks eestikeelse ülikooli rajajatest.

      Haridusministeeriumi ees asuv Peeter Põllu monument avati 1. detsembril 2008. Selle autorid on kujur Ekke Väli ja arhitekt Ain Rööpson.

      Vahepeal kandis tänav Tartu ülikoolis õppinud Armeenia kirjaniku ja uue kirjakeele rajaja Hatšatur Abovjani nime.

      Abovjan (15. oktoober 1809, Kanaker, Jerevani lähedal – jäi kadunuks 14. aprillil 1848 Jerevanis) sattus Tartusse ülikooli rektori Friedrich Parroti kutsel. Noor armeenlane oli Parroti tõlk ja teejuht Ararati mäele ronimisel.

      Lühinägev, korralik ja lohakas ühekorraga, vastand lihvitud korporandile – nii mäletab 1930. aastate Tartu Uku Masingut.

      Ülikoolilinna vaimuelu mõjutanud inimesed

Unustatud ja avastatud MasingPiret Pappel

      “Sellepärast meie ülikool on meie vaimlise iseseisvu- se sümbol ja kants, meie endi tugi ta peab olema, et me ei puruneks murdlainete all, mis läänest ja idast sööstuvad lakkamatult meie maa ja hinge üle.”

Uku Masing ülikooli aastapäeva jutluses1. detsembril 1933

      Eesti kultuuriloos on mitu suure väega Masingu-nimelist kultuuri- või teadusvaimu: õ-tähe tooja Otto Wilhelm, arstiteadlased Emil Carl Adolf ja Karl Ernst Alexander, taimeuurija Viktor.

      Kõige räägitum ja kirjutatum on ilmselt Uku. Raplamaa Raikküla juurtega mees, Tartu linlane, taimehuviline, harrastuskunstnik, polüglott, usundipsühholoog, folklorist, luuletaja, müstik, vana testamendi uurija, teoloog, mässaja, õpetaja, seletaja ja selgitaja, uskuja ja uskmatuks peetu, Tartu ülikooli vilistlane ning õppejõud, keda alma mater sai hakata tunnustama alles pärast tema surma, kui teoloogia ja teisitimõtlemine olid jälle lubatud.

      “Prof. A. von Bulmerincqi juures (Tartu ülikooli usuteaduskonnas) aastast 1926 õppides semiitide keeli ning ühtaegu ladina ja kreeka keelt, meel paratamatult avanes ja mõistus vabanes,” kirjutas Masing oma essees “Ärkamine keeltele” (1974).

      Tegelik ärkamine oli toimunud küll tükk aega varem. Noor Masing oli keelehuviline juba Tallinna II reaalkoolis õppides. Uku, tollal veel eestistamata kujul Hugo Alberti esimene tõlge ilmus kõrge tasemega kirjandus- ja kultuuriajakirjas Agu 4. augustil 1923. aastal. Teismeline Masing proovis seal kätt prantsuse romaanikatkendiga.

      Nädal hiljem, 11. augustil sai tõlkehuviline noormees 14-aastaseks. 1923. aasta on tähendusrikas ka selle poolest, et siis ilmus noorteajakirjas Uudismaa Masingu esimene luuletus.

      Pärast reaalkooli lõpetamist astus Masing 1926. aastal Tartu ülikooli. Noormees, kelle pere oli seotud vennastekoguduse liikumisega, valis õpinguteks usuteaduskonna. Teoloogiaõpingud kestsid neli aastat.

      Ta keskendus semiidi keeltele ja vana testamendi uurimisele, kuid õppis ka psühholoogiat. Korporatsioonidesse väga vaenulikult suhtuv Masing osales siiski erialase Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi töös ja oli 1929–1930 selle esimees.

      Noormehe esimene töökoht ülikooli juures oli seotud usuteaduskonnaga. 1929. aasta novembris sai Masingust usuteadusliku seminari raamatukogu asjaajaja ning sel kohal töötas ta 1930. aasta lõpuni. Töökoht kergendas pisut studiosus’e rahamuresid. Oma 20. sünnipäeva eel kirjutas Masing õpingukaaslasele Jaan Kiivitile: “Ja see juubel – sellest ei tule midagi välja, sest mul pole ju kedagi kutsuda. [-] Ja mu enda “majandus” pole kuigi hiilgav isegi mitte selleks, et endale päris harilikku habemenuga osta.”

      Tudengiaastatel ilmusid ajalehes Eesti Kirik esimesed tõlked araabia ja süüria keelest. Samuti hakkas Masing avaldama esseesid ja teoloogilisi arvamuslugusid.

      Masing kirjutas õpingute ajal kaks põhjalikku usuteaduslikku uurimust, mida üliõpilaste võistlustööde hindajad pidasid auhinna vääriliseks.

      Saksa keeles kirjutatud töö eest “Elihu kõnede suhe teistesse Hiiobi raamatu osadesse” sai noor usuteadlane 1930. aastal magistrikraadi. Professor Bulmerincqi soosimisel jätkas ta õpinguid riikliku stipendiaadina semiidi keelte ja vana testamendi alal.

      Riigi õpperaha lubas Masingul end täiendada Saksamaal tolleaegsete parimate teoloogide juures. 1932. aasta kevadest saati veetis ta pisut üle aasta Tübingenis ja Berliinis. Stipendium ei lubanud eluga priisata, kuid lasi õppida etiopistikat, arabistikat, juuditeadust ja mitmeid keeli. Tolleaegse Saksamaa igapäevaelu – Hitleri esiletõus ning tärkav juudiviha – mõjus õppurile masendavalt. 1932. aasta juulikuises kirjas Kiivitile pihtis ta: “Aga viimane aeg on Saksamaast pääsemiseks,