Tartu ülikool ja legendid. Katrin Streimann

Leonid Stolovitš, Mihhail Bronštein jt. Koos Eesti Vabariigi aegsete õppejõududega, kes olid elanud üle stalinistliku aja, moodustasid nad vaimse tuumiku, mis oli üliõpilastele justkui salajane ilmutus ühest teisest, väärikuse ja vaba mõtlemise maailmast.

      Ka üldisemalt polnud täielik infosulg enam võimalik, sest raadio ja televisiooni kaudu imbus raudse eesriide taha teateid vabast maailmast. Ergastavaid impulsse ei tulnud kaugeltki ainult väljastpoolt. Tegutsesid rahvusvaheliste suhete ring, BIT-klubi, meediaklubi ja ajalooring. Aeg-ajalt toimus ka igapäevases akadeemilises elus väikesi raputusi, mis lõhkusid ametlikku loiult loksuvat rutiini, näiteks astus mõnelt loengult läbi luuletaja Artur Alliksaar.

      “Alliksaart kartsid ajaloo-osakonna õppejõud eriti seepärast, et ta esitas alati selliseid selgeid küsimusi, millele õppejõud oleksid pidanud vastama, aga ei osanud või ei julgenud,” meenutab Ülo Vooglaid. “Alliksaart ei tahetud auditooriumi lasta, aga enamasti imbus ta kuidagi ikka sisse.”

      Ka Tartu linna ja ülikooli parteiorganisatsioonides levisid vastuhakumeeleolud. 1967. aasta oktoobris toimus ülikooli aulas parteikoosolek, kus esitati teravaid küsimusi Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) juhtidele ja ideoloogiasekretär Leonid Lentsmanilt päriti aru tema tegevuse kohta 1950. aastatel. Saal oli elektrit täis ja parteikoosolek venis üle südaöö. Ülo Vooglaid, sotsioloogiakabineti juhataja ja partei liige, mäletab toonase aja õhustikku väga hästi:

      “Vaimustus oli. Tekkis usk ja lootus, et muutus on võimalik. Aga see usk ja lootus oli ühtlasi ka režiimi eitus. See, mis tookord Tartus ja ülikoolis toimus, oli ikka protestiliikumine.”

      Komsomoliopositsioon Tartu ülikoolis

      Just ülikooli komsomolikomitees kujunes mässuline seltskond, kes, olles tihedas läbikäimises teatri- ja kirjandusrahvaga, asus kompama keelatu ja lubatu piire.

      “Ees olid meil õppejõud Ülo Vooglaid, Viktor Palm, professor Rem Blum, seetõttu nägime, et kui nemad ei karda – neil on ju rohkem kaotada –, mis siis meiegi,” meenutab Jaak Allik. “Meil oli parteiline kaitse siiski ees, kuigi need olid tol ajal väga julgelt käitunud õppejõud.”

      “Tartu Ülikooli ajalugu III, 1918–1982” kirjutab: “1960. aastate teisel poolel juhtisid TRÜ (Tartu Riiklik Ülikool – toim) komsomoliorganisatsiooni komitee sekretärina Jaak Kaarma, Toomas Sutt, Sirje Endre ja Laur Karu. Sel perioodil hoogustas tegevust ideoloogiasektor, kes hakkas läbi viima aktiivi informatsioonikoosolekuid, välja andma informatsioonibülletääne ja korraldama NB-lektooriume.”

      1982. aastal välja antud ajalookogumiku kantseliitlikku sõnastust lugedes peab teadma tausta: “ideoloogiasektori hoogustunud tegevus” tähendas rõhuasetust infovabadusele, avatusele ja diskussioonile, mis oli ennekuulmatu.

      Muutused algasid Karl Adamsoni saamisega ülikooli komsomolijuhiks 1962. aastal ja Tartust levis komsomoli iseseisvuse suurendamise püüdlus üle Eesti. Ette võeti suuri tegusid: 1964. aastal käivitati Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev (EÜE), 1966. aastal alustas tegevust Eesti Õpilasmalev (EÕM); komsomoli XIII kongress 1966. aastal aga pälvis tähelepanu kogu Nõukogude Liidus, sest Tartu ülikooli delegatsiooni eestvedamisel hääletati maha tollane Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu (ELKNÜ – toim) II sekretär, kes oli traditsiooniliselt Moskva esindaja.

      Olulist rolli kohtumispaigana mängis Kääriku õppebaas.

      “Kuuekümnendate aastate keskpaigaks oli kujunenud välja nii, et esimese kursuse sügisel, septembris-oktoobris, korjati aktiivsemad inimesed kokku komsomoliaktiivi laagrisse Käärikul,” meenutab poliitik, lavastaja ja teatrikriitik Jaak Allik, toona ajaloo- ja sotsioloogiatudeng ning 1968. aastal ülikooli komsomolikomitee ideoloogiasektori juhataja. “Mille järgi nad leiti? Korraldasime vestlusi, nagu praegu tehakse ajakirjandusosakonda astujatega, et teada saada uute tulijate huvid ja silmaring.”

      Kääriku-seminaridel elasid tudengid seltsielu, õhtuti lauldi, tantsiti ja pidutseti, kuid tipphetked olid kohtumised tolleaegsete arvamusliidrite, kultuuriinimeste ning teadlastega.

      “Mäletan, et suutsime sinna vedada nii akadeemik Gustav Naani kui ka Nigol Andreseni, Hando Runneli, Ain Kaalepi ja mitmesugust teatrirahvast, nii et oluline osa Eesti ühiskondliku ja kultuurielu tähtedest käis Käärikult läbi,” kirjeldab Allik. “Need kohtumised sellisel tasemel mõtlevate inimestega olid üliõpilastele vapustav kogemus.”

      Taolises vaimselt palavas õhustikus kujunes välja ja sõlmis sidemeid see osa üliõpilaskonnast, kes tegi ilma 1967. ja 1968. aastal.

      “Praegu kõlab juba sõna “komsomoliaktiiv” võikalt,” möönab Jaak Allik, “aga meie ning ka meie eelkäijate eesmärk oli, et reaalne autoriteet ja formaalne autoriteet kattuksid. Et kursuse komsomolisekretär oleks mitte suvaline inimene, vaid kursuse liider. Neil aastail oli komsomolikomitees väljapaistev seltskond: Sirje Endre, Rein Ruutsoo, Siim Kallas, Trivimi Velliste, David Vseviov, Olev Remsujev jt. See oli nende esimene tulemine. Teine tulemine oli laulva revolutsiooni ajal, kus nad väga olulist rolli mängisid.”

      “Võim hoidis kontrolli salastatuse abil, meie taktika oli avatus,” meenutab meediauuringute professor Peeter Vihalemm, kes oli 1968. aastal ajakirjandusosakonna viimase kursuse üliõpilane. “Tulised arutlused ja vaidlused poliitika ning ühiskonna üle kestsid komsomolikomitees sageli südaööni, seda meeleolu, mis siis valitses, on raske kirjeldada. Meeles on täissaaliga komsomoli üldkoosolek ülikooli klubis, mis kestis kuus tundi ja kus nõuti aru komsomoli keskkomitee sekretäridelt Aare Purgalt ning Rein Pollimannilt. Ja ülikooli leht oli siis tõeline ajaleht, mis kirjutas kõigest: oli arvustusi, oli poliitikaülevaateid. Lehte toimetas pikka aega Juhan Peegel ja mingil perioodil ka Rein Veidemann.”

      Märkimisväärseid saavutusi oli mitme kandidaadiga valimiste korraldamine ajal, kui demokraatiast võis vaid unistada. Ülikooli lehes avaldati nii sekretärikandidaatide elulood kui ka valimisprogramm. EKP keskkomiteest tuli küll korraldus tiraaž kokku korjata ja hävitada, aga seda ei jõutud teha ja leht ilmus. 1968. aastal valiti komsomolisekretäriks Sirje Endre, asesekretäriks Peeter Vihalemm ning mittekoosseisulisteks sekretärideks Kalle-Erik Morna ja Jevgeni Golikov.

      Mõistagi oli ajastule omaselt võimalik väljenduda vaid kodeeritult, kasutades tolleaegset parteilist retoorikat. Metakeele omandamine käis elu juurde ja kujunes omamoodi mänguks, vastase relvaks tema enese vastu.

      “Komsomolikomitees tegime Švejki. Švejk mängis lolli tõsise näoga ja oli süsteemitruum kui süsteem ise,” kirjeldab Peeter Vihalemm. “Me kasutasime oma tegevuse põhjendamiseks õigeid parteilisi väljendeid kuni absurdini välja, nii et kusagilt polnud kinni hakata. See oli spiel (mäng – toim).”

      Kas tolle aja tegemistel võis olla ka keelatuse võlu?

      “Keelatus on alati see, mis huvi tekitab,” nõustub sotsiaalteadlane Marju Lauristin, “kuid pigem oli selles defitsiiditaju. Kui vabadus on defitsiit, siis on vabadusel suurem väärtus. Nüüd, kui vabadust on liiga palju, igatsetakse hoopis konservatiivsust ja reegleid. Ent siis oli tõepoolest lämbumise tunne: kui sa pidid ikka iga oma sõna valvama, sa ei saanud kätte kirjandust, mida sul vaja oli, sa ei saanud inimestega kokku ega reisida, oli see nagu madratsi all elamine. Suletuse, lämbumise ja valvatuse tunne. 1960. aastate efekt oli nagu hilisem laulev revolutsioon: tekkis võimalus vähemalt mingi piirini, kas või luule- või teatrivormis rääkida asjadest, mis kõik olid juba ära unustanud. See oli vabaduse magus maitse.”

      Ülikool ja teater

      Esimesed märgid sula lõppemisest ilmnesid Moskvas juba enne Hruštšovi tagandamist 1963. aastal, kuid perifeeriasse jõudis jäine hingus hiljem. Kuuekümnendate keskel sai Eestis oma meelsust veel ettevaatlikult avaldada ning aastaid allasurutud protest kanaliseerus teatrisse ja kirjandusse. Tudengid ahmisid allteksti, õppisid luuletusi pähe ja esitasid neid isekeskis, käisid igal võimalusel teatris ning luule- ja muusikaõhtutel ülikooli kohvikus.

      Ülikooli komsomolikomitee Sirje Endre juhtimisel asutas Kristjan Jaak Petersoni kirjanduspreemia ning 1969. aastal anti see aasta parima raamatu eest Friedebert Tuglasele. Pildil