Plokipoiss. Isa, poeg ja autism. Keith Stuart

linnade vahelised kaugused. See on vististi tema kõige vihmamehelikum kiiks. Välismaailm hirmutab teda suurema osa ajast – vähemalt on talle raske katsumus lõputu hulga ettearvamatute aistingutega toime tulla –, nii et Flight Track on ilmselt tema moodus maailma turvaliselt tundma õppida. Talle meeldib istuda ja ekraani sõrmega torkida ning lasta mul ekraanile vupsavat statistikat ette lugeda. Mõnikord näitan talle, kus tädi Emma sel kuul asub. Emma on mu maailmarändurist õde. Kaks päeva pärast oma kaheksateistkümnendat sünnipäeva istus ta lennukile ega tulnudki enam tagasi. Sami see küll väga ei huvita, aga ma vähemalt üritan kogu seda protsessi talle inimlikumalt selgitada. Osutan ekraanil Torontole. Emma laadis eelmisel nädalal Facebooki üles terve portsu fotosid Torontost. Ta on fotodel koos kahe naisega, keda ma ei tunne, ja nad sõidavad lõbusõidulaeval, nõelakujuline CN Toweri teletorn taustal kõrgumas. Emma näeb välja samasugune nagu kõigil teistel oma Facebooki fotodel: rõõmus, õnnelik ja muretu, elamas vaid praeguses hetkes. Aga ma ei usu seda täielikult. Tema silmad peidavad midagi, mida ma ammusest ajast mäletan.

      „Kui ta tahaks Londoni Heathrow’ lennujaama lennata, siis kuluks tal seitse tundi ja viisteist minutit,“ lausub Sam. „Ta võiks startida Toronto Pearsoni lennujaamast. Ta võiks lennata British Airwaysi või Air Canada lennukiga. Miks ta tagasi ei tule?“

      „Talle meeldib reisida,“ vastan ma. „Talle meeldib uusi asju näha.“

      Ilmselgelt on olukord hoopis keerulisem. Emmale kas meeldib reisida või siis kardab ta koju tulla. Mina pakuksin pigem viimast varianti. Emma harvadest meilidest ei loe kuigi palju välja.

      „Mina näen siin ka uusi asju. Ja Google Maps on ju olemas. Ma näen uusi asju Google Mapsis.“

      „Ma tean, aga see pole päris sama asi, eks. Sellega ei näe uusi inimesi, ei kuule helisid ega tunne lõhna …“

      „Mulle ei meeldi ükski nendest asjadest. Mul on autism,“ teadustab Sam.

      Naerame mõlemad Sami hetkelise eneseteadlikkuse üle. Mina võtan seda haigust nagu mingit pahatahtlikku fantoomi, samal ajal kui Sam teadvustab seda rõõmsal meelel, kas siis koomilise efekti tekitamiseks või pahanduse vältimiseks. Teised lapsed süüdistavad oma vendi-õdesid purunenud taldriku või vildikatega täissoditud diivani pärast või kui küpsisekarp on saladuslikul kombel tühjaks saanud. Sam aga ütleb: „Mul on autism“ ja tõrjub sellega kõik etteheited muretult eemale. Kui nüüd järele mõelda, siis me ilmselt poleks pidanud talle autismi olemust selgitades tooma võrdlust Uskumatu Hulkiga („Tead, Sam, David Banner ei saa sinna midagi parata, sest need on ju gammakiired!“).

      Istume mõne hetke vaikides ja siis teatab Sam:

      „Emme ostis mulle Xboxi!“

      „Ah nii,“ ütlen ma. „Ahah. Selge.“

      Hakkan otsemaid kahtlema, kas see ikka oli õige tegu. Sam on niigi endassetõmbunud – on tal tõesti vaja järjekordset vabandust üksiolemiseks? Ta mängib enamiku ajast omaette, isegi koolis – see on tema käitumishäire või haiguse, või kuidas seda nimetama peab, üks ilminguid. Ta võib küll teiste lastega mängida, kuni nood ei sega tema tegemisi ega ürita temaga liiga palju rääkida. Tema arusaama kohaselt on sõbrad inimesed, keda ta suudab enam-vähem taluda. Mis vist polegi väga imelik. Meil kõigil on selliseid suhteid. Kui hakata suhtlemismudeleid üksipulgi lahti harutama, siis on näha, kui harjumuspärased need tihtipeale on. Me ju kasutame pidevalt suhtlusmalle: küsime, kuidas kellegi päev läks, naerame nende tobedate naljade peale ja ütleme, et „me peaksime sagedamini kokku saama“. Sisimas aga teavad mõlemad pooled, et tegelikult on see kõik suur jama. See on nagu tants, rida korduvaid sotsiaalseid tõmblusi. Mõni ime siis, et see Samis suurt segadust tekitab. Nii palju kui mina aru saan, seisneb autism selles, et sündides ei anta sulle kaasa reeglistikku. Sami seisukohast mängivad kõik mingit ühte suurt mängu ja ta peab kuidagi välja nuputama, kuidas see käib. See on talle väga väsitav, nagu ka minule ja Jodyle – meie oleme tema reeglistik. Me peame talle kõike selgitama, üha uuesti ja uuesti, ja mõningaid reegleid ei hakkagi ta kunagi lõpuni mõistma. Näiteks miks ei tasu kohe tingimata välja öelda esimest asja, mis pähe tuleb. Ainuüksi eelmisel kuul tegi ta mitu piinlikku katset vestlust alustada.

      Jody ema veenilaiendite kohta: „Miks su jalgadel torud on?“

      Meie ümaravõitu naabrile: „Su nägu on nagu tarretis.“

      Laste ja lastevanemate üritusel klassijuhatajale: „Issi ütles, et see kool on täielik pasaauk.“

      Nii et minu arust pole talle mängukonsooli ostmine, mille taha ta varjuda saab, kuigi hea mõte. Ma muidugi lasen tal ka oma telefoniga mängida, aga see on teine asi: talle meeldib see lennuäpp ja Google Earth; vähemalt on nendel mingigi reaalne side päris maailmaga. Videomängude puhul on aga mängija universumi keskpunkt ja kogu tegevus keerleb tema ümber. See on täpselt vastupidine sellele, mida Sam peaks elu kohta teadma. Ma ei ole Jody peale pahane, ta vajab ka Sami lõpututest küsimustest ja raevuhoogudest puhkust.

      „Eks siis peame emmega Xboxist rääkima,“ ütlen ma.

      „Londoni – New Yorgi lend VO 226 lendab 11 kilomeetri kõrgusel,“ kostab vastuseks.

      Jõuame koju – nende koju (ma ei tea, kas see ongi enam minu kodu) – veidi pärast kolme. Jody on koristanud ja ta näeb värske ja peaaegu puhanud välja. Ta on oma paksud lokkis juuksed mingisugusesse krunni keeranud ning lesib diivanil ja loeb ajalehte.

      „Tere, poja! Ma igatsesin su järele!“

      „Temaga on kõik hästi,“ ütlen ma. „Väike intsident koeraga pargis, aga muidu on kõik hästi.“

      „Koer ajas mind taga,“ sõnab Sam. „Kohvikus jõime vahustatud piima. Ma mängisin Flight Trackiga. Issi ütles „kurat“ koeraga naisele. Mul on kõht tühi.“

      Veel üks asi: Sami kuuldes ei tohi kunagi vanduda. Talle jääb see meelde ja ta räägib selle kohe välja.

      Selgitan, mis juhtus, ja siis teeb Jody Samile võileiva – juustu ja vürtsika köögiviljamarinaadiga. See on ainus võileib, mida ta sööb. Siis tormab ta uue Xboxiga mängima.

      Samil on toidu suhtes kindlad reeglid. Ta on nõus sööma nelja toitu, mida talle kordamööda teha tuleb:

      1) Cheddari juustu ja vürtsika köögiviljamarinaadiga võileivad (ilma koorikuta saiaga ja saia ääres ei tohi olla kollaseid marinaadiplekke);

      2) kalapulgad ja peenikesed friikartulid (kalapulgad peavad olema Birds Eye või Marks & Spenceri omad, hoidku selle eest, et Lidlist ostetud);

      3) rõngakujulised spagetid röstsaial (mõnikord on ta nõus sööma ka tähekujulisi spagette, aga kuna me ei tea kunagi, millal parasjagu, siis pole mõtet riskida);

      4) makaronid juustuga (aga täpselt Jody retsepti järgi valmistatult – kui mina neid teen, siis kaunistavad need peagi köögiseinu, kuigi kui aus olla, siis on see õiglane hinnang mu söögitegemisoskusele).

      Peale selle mahuvad ta menüüsse hommikuhelbed, jogurt ja hoolikalt kuubikuteks lõigatud puuviljad. HOOLIKALT KUUBIKUTEKS LÕIGATUD puuviljad. Olete te kunagi üritanud kell viis hommikul õuna täpselt ühe sentimeetri suurusteks kuubikuteks tükeldada? See on väga raske, ja selle kõrval, kellele need mõeldud on, paistab kuri telekokk Gordon Ramsey sõbraliku ja rahulikuna.

      „Nii et … ta sai mängukonsooli?“

      „Jah, mu sõbranna poeg ei tahtnud seda enam. Pidavat vana mudel olema. Ma lihtsalt arvasin, et parem las mängib mõnikord, kui et vaatab telekat.“

      „Aga kas see ei pane teda veelgi rohkem üksi olema? Ma mõtlen, et me ju üritame teda sotsiaalsemaks muuta.“

      „Kuidas palun? Meie üritame?“

      „Tead küll, mida ma mõtlesin.“

      „Jah, ma tean, mida sa mõtlesid. Aga ehk ongi parem, kui tal on teiste lastega midagi ühist. Kõigil ta koolikaaslastel on mängukonsoolid.“

      „Olgu peale, vabandust. Peaasi, et ta „Grand Theft Autot“ ei mängi, eks.“

      „Oh