Plokipoiss. Isa, poeg ja autism. Keith Stuart

kas me lähme parki? Kas me lähme kohvikusse? Issi, kas sa tuled sisse?“

      „Ma korraks tulen jah.“

      Elutuba on valusalt tuttav vaadata, see näeb välja justkui miiniväli: riided, raamatud ja mänguasjad on laiali loobitud nagu šrapnellikillud. Kõik pinnad on asju täis: salvrätte, avamata kirju, ajalehti. Kulunud sohva on müsliplekkidest laiguline nagu maakaart, teleriekraan on sõrmejälgi täis ja pungil täis raamaturiiulid annavad tunnistust lapsevanemaks olemisest. Pooleli Lego-mudelid, Playmobili mootorrattad ja poolikute jäsemetega superkangelased. Minu CDd ja DVDd on hooletult ühte nurka hunnikusse visatud, kardinapuu ripub pooleldi seina küljest lahti ja kardin ise lehvib mõttetult, kui tuulehoog avatud aknast sisse puhub.

      See ongi kodu, mõtlen ma. Ja korraga tunnen kurgus klompi.

      Jody tuleb trepist allkorrusele, märjad kastanpruunid juuksed rätikusse mähitud ja üksikud lokid näo ümber lendlemas. Ta kannab teksaseid ja lotendavat dressipluusi. Ta näeb väsinud ja valvas välja.

      „Tere, Alex.“

      „Tere. Kuidas … teil läheb?“

      „Issi, kas me lähme parki? Kas ma võin palli kaasa võtta? Issi, kas mul on palli jaoks kotti vaja?“

      „Ma ei tea, kas hakkame palli kaasa võtma. Me lähme pärast kohvikusse ja …“

      „Aaaaahhh,“ ütleb Sam ja juba ta nutabki.

      „Meil on päris raske hommik olnud,“ sõnab Jody, hambad kokkusurutud. Ta astub lähemale ja võtab Sami sülle. Jody silmad ütlevad kõik. Tõenäoliselt on Sam alates viiest üleval, võib-olla veelgi varem. Ilmselt üritas ta teleka käima panna ja läks endast välja, kui Jody elutuppa vaarus ja teleka jälle kinni pani. Järgmiseks üritas Sam küllap hommikusööki valmistada ja ajas piima igale poole ning nuttis selle pärast, ajas siis Jody uuesti üles, et ta teleka sisse lülitaks, ning nuttis, kuni sai Jody nõusse. Tuttav lugu.

      „Mis juhtus?“ küsin ma mõttetu küsimuse.

      „Noh, „X-Meeste“ multikas ei mänginud, nii et ta virutas mulle telekapuldiga vastu pead,“ vastab Jody. No muidugi, tume sinikas on ju näha. Kui Sam oli kolmeaastane, lõi ta mulle Lego Duplo ämbriga vastu nägu, nii et mul tuli esihammas ära. Ta oli nagu Joe Pesci „Omadest poistest“: väike ja naljakas, ent kerge kiiksuga ning võimeline ekstreemseks ja metsikuks vägivallaks.

      Tunnen, kuidas ma hakkan vaikselt ärevile minema. Heas tujus Sam on isegi pisut keeruline, kuid halvas tujus Sam on ettearvamatu ja hirmutav. Tunnen kõhusopis hirmu tekkimas. Mis siis saab, kui ta minema jookseb? Mis siis saab, kui midagi juhtub ja ma ei suuda teda kaitsta? Peas tekib üks kujutluspilt teise järel, mis võib juhtuda, kui ta minema tormab. Tunnen, kuidas mu otsaesine muutub higiseks.

      „Äkki me peaksime midagi muud tegema? Kui ta ei ole eriti heas tujus …“ pakun ma areldi.

      Jody põrnitseb mind süüdistavalt. Tean seda ilmet hästi.

      „Me ju leppisime kokku, Alex,“ ütleb ta läbi kokkusurutud hammaste. „Ja me juba kirjutasime selle Sami päevaplaani ka.“

      Jody joonistab igal hommikul Sami jaoks multikastiilis päevaplaani, et ta näeks, millal ta peab riidesse panema ja millal sööma ning mida ta kuni magamaminekuni teeb. Nädalavahetustel kannab Sam päevaplaani kaasas ja vaatab seda pidevalt. Kui miski on päevaplaanis kirjas, siis see peab toimuma. Ja justkui oma sõnade kinnituseks osutab Jody pilguga Samile, kes üritab tossude takjaribaga kinniseid pingutada. Sam nimelt ei tule nööride sidumisega toime. Peale selle peavad kinnised hästi pingul olema, nii et ma muretsen, kas veri pääseb ta jalgades ikka liikuma. Kõik peab olema hästi kõvasti pingul. Ei mingeid järeleandmisi.

      „Ma tean,“ vastan ma samasuguse vaoshoitud agressiivse tooniga. „Aga kui tal pole tuju? Pargiäärsed tänavad on väga tiheda liiklusega. Ma lihtsalt kardan, et …“

      „Midagi ei juhtu,“ lõikab Jody vahele. „Sa ei saa kogu aeg kõigest taganeda, eriti oma pojast. Alex, selles probleem ongi. Miks ma pean praegu siin üldse seisma ja sinuga vaidlema selle üle, kas sa viid ta paariks tunniks välja? Et sa paar-kolm tundigi tema eest hoolitseksid?“

      Asun juba midagi ütlema, kuid Jody ei lase mul rääkida.

      „Ja ma ei taha rohkem kuulda, kui raske sul töö juures on,“ marutseb ta. „Püüa ise kodus olla ja oodata järjekordset telefonikõnet koolist, et Sam on kedagi löönud või on keegi teda löönud või et ta on hommiku otsa lihtsalt karjunud. Püüa ise talle õhtusööki teha ja seda täpselt õigel temperatuuril hoida terve see tund aega, mis tal söömiseks kulub! Eks sa püüa! Mina enam ei jaksa. Ja sinust pole absoluutselt mingit kasu! Sellepärast me olemegi praegu sellises olukorras, nagu me oleme.“

      Järgneb hetk vaikust, tulvil emotsioone justnagu Mehhiko seebikas.

      „Issi, ma olen valmis,“ ütleb Sam. „Lähme nüüd parki. Kas me võtame palli kaasa?“

      „Olgu,“ sõnan ma ja püüan normaalselt hingata. „Võtame palli kaasa ja jätame emme koju. Tal on vaja oma asju teha.“

      „Kas me lähme parki?“

      „Jah.“

      „Ja siis kohvikusse?“

      „Jah, Sam.“

      „Kas sa ostad mulle vahustatud piima?“

      „Jah.“

      „Aga enne lähme parki?“

      „Jah, kõigepealt lähme parki ja siis kohvikusse.“

      Noogutan Jodyle, kuid suudan vaevu talle silma vaadata. Hetkel olen tänulik võimaluse üle põgeneda.

      „Issi, kas võtame palli ka kaasa?“

      Park asub Bedminsteri ja Totterdowni vahelisel mäekünkal ning kujutab endast käputäit rohelust ridamisi paiknevate viktoriaanlike ridaelamute vahel, mille juurest kulgevad igas suunas sõiduteed nagu hiiglaslik ämblikuvõrk. Pargi ääres on kehvas seisukorras kõnniteed, kus ähivad ja koperdavad tervisejooksjad, liikudes sõnatult risti-rästi üle üksteise marsruutide nagu higistavad robotid. Lisaks on seal pisike väljak kiikede ja liumägedega, mis ehitati millalgi üheksakümnendate algul ja jäeti siis saatuse hooleks. Kiikedel pole enam ühtegi istet alles, üksnes roostetanud metallraamid ja kasutult kõlkuvad ketid, justkui oleks tegu mingisuguse vabaõhu-seksikoopaga. Liumägi on kaetud grafitiga ja ebatsensuursete anatoomiliste joonistustega. Ma ei teagi nüüd, kas linnavalitsus peaks kogu kupatuse maha lammutama või äkki hoopis Turneri auhinnale esitama.

      Sam hoiab palli kõvasti vastu rinda. Mõnikord me loobime seda üksteisele, mõnikord aga keeldub ta palli maha panemast. Vaatan ringi ja üritan ennetavalt mõelda, mis teda ärritada võib.

      Ärritavad faktorid ja nende tõenäosus

      Mööduv täiskasvanu üritab vestlust alustada: 10/1

      Lärmakas koer: 8/1

      Teised lapsed ilmutavad palli vastu huvi: 5/2

      Kõrvenõgesed: 5/1

      Herilased: 8/3

      Rasedate naiste mediteerimistund jalgpallivärava postide vahel (seda on päriselt juhtunud ja Samis tekitas see suurt õudust): 100/1

      Jäätiseautot pole kohal: 1/1

      Teisi lapsi on täna vähe ja pealegi paistavad nad olevat täielikult süvenenud seksikoopal mängimisse, nii et sellega peaks kombes olema. Üksikud koertega jalutajad on kaugel, mis jätab mulle piisavalt aega Sami hoiatada. Jäätiseauto asub oma tavapärases kohas, kasutades ära hilissuve soojust. Nii et sellega peaks ka hästi minema. Hingan sisimas kergendusest.

      Ühe õppetunni autismi kohta sain juba üsna varakult. 1988. aastal vändatud film „Vihmamees“ Tom Cruise’i ja Dustin Hoffmaniga peaosades EI OLE dokumentaalfilm. Autistlikel lastel ei ole erilisi võimeid. Kui ma viiksin Sami Bristoli kasiinosse, siis ei suudaks ta kaarte lugeda ega meile väikest varandust teenida. Kasiinos valitsev lärm tekitaks temas hoopis hirmu ja ta poeks ruletilaua alla peitu, kuni