Plokipoiss. Isa, poeg ja autism. Keith Stuart

on, on paar kraadi liiga soe. Samile on maailm hiigelsuur mootor, mis peab teatud kindlal ettemääratud viisil töötama, et Sam ennast turvaliselt tunneks. Ta suudab ainult siis rahulik olla, kui ta teab täpselt, mis kell miski tema ümber toimub, ning tal peab üks sõrm kogu aeg väljalülitamisnupul olema.

      Jälgin, kuidas ta jookseb hunniku mahalangenud puude poole, mille peal talle meeldib mängida, ja ma tean täpselt, mis nüüd järgmiseks saab. Ta ronib ühe kindla puu peale, kõnnib mööda seda ja kontrollib, kas ma vaatan, kuidas ta lõppu jõuab. Seejärel kaalub ta, kas hüpata järgmisele puunotile, aga ronib siis hoopis maha ja astub selle peale. Kui puude peal peaks mõni teine laps ka mängima, siis lükkab Sam ta eest ära – mitte sellepärast, et ta riiukukk on, vaid sellepärast, et tegu on mahalangenud puude masinaga, mis töötab ainult ühel kindlal viisil. Tema jaoks on teine laps süsteemiviga ja tema kõrvalelükkamine on sama mis viirustõrjeprogrammi kasutamine.

      „TUVASTATUD LAPS, KÕRVALELÜKKAMINE AKTIVEERITUD, LAPS KUSTUTATUD. HOIATUS: LAPS JOOKSEB NUTTES VANEMATE JUURDE.“

      Ma võiksin ju koos temaga seal vettinud puukoore peal turnida, aga ma ei tee seda. Mitte kunagi. Ma võin kiigele hoogu lükata või palli tagasi lüüa, aga ma ei löö kaasa tegevustes, mis eeldavad hullamist ja müramist. Ma ei ole selline isa. Teate küll, selline, kes kannab Converse’i tenniseid ja Batmani T-särki ja üritab kõigest hingest jätta muljet, et temaga on hästi lõbus ja et ta on lapsele nagu sõber. Kes teeb kogu aeg pulli ja käitub joviaalselt, justkui Tom Hanksi tegelaskuju filmis „Suur“. Ja kes vaatab kahtlustaval ilmel, kui ma tagaplaanile hoian ja ümbruskonnas varitseda võivaid ohte kaardistan. Ma ei oska eriti hästi mängida. Minu jaoks on mängimine ja vastava meeleseisundi saavutamine raske. Ma ei oska piisavalt lõdvaks lasta.

      Märgadel puutüvedel turniva Sami jälgimine viib mu mõtted ajas tagasi – kui mina ja George lapsepõlves kodu lähedal pargis mängisime, ässitades teineteist ronimispuude kõige ülemise astmeni minema. George oli must kaks aastat vanem, julgem ja uljaspäisem. „Roni üles! Roni nüüd, Alex!“ Niiviisi meenutades adun, et ma ei mäleta enam George’i häält. Järsku tekib mul tahtmine Sam sülle haarata ja teda hoida ning siis koju Jody juurde viia. Ma tahaksin Jodyle öelda, et ta tema eest hoolitseks.

      Ja just sel hetkel märkan suurt koera, vist labradori, kes põõsaste tagant meie poole tormab. Koer on viiekümne meetri kaugusel, kuid ta on märganud Sami jalgpalli ja tahab sellega mängida. Pagan küll. Hakkan Sami poole kõndima, algul aeglaselt ja siis järjest kiiremini. Ma pean ettevaatlik olema.

      „Sam, ära muretse, eks. Üks koer tuleb, võib-olla sa annad palli minu kätte?“

      Sam pöörab ümber ja libiseb seejuures peaaegu puutüvelt maha ning ahmib siis suurest hirmust õhku. Koer on juba väga lähedal, kargab ringi ja haugub. Sam pöörab hirmunult minu poole. Ta pillab palli käest ja jookseb minu suunas. See on halvim, mida ta teha saab. Koer ei suuda otsustada, kas joosta palli või minema tormava poisi järele. Ta saba lehvib ägedalt. Ja siis ta otsustab, et poisile on vahvam järele joosta.

      „Sam, Sam, ta tahab lihtsalt mängida.“

      Mu samm muutub sörgiks. Haaran Samist kinni ja tõmban ta enda selja taha, jäädes tema ja koera vahele. Sam väriseb hirmust ja nuuksub. „Ei-ei-ei-ei,“ ütleb ta. „Kõik on hästi,“ korrutan ma.

      Koer kargab ja haugub meie ümber. Lükkan ta eemale ja vaatan otsivalt omaniku järele. Põõsaste tagant ilmub nähtavale keskealine naine, käes jalutusrihm ja pall. Ta naeratab. Seda tüüpilist koeraomanike naeratust, mis näib ütlevat: „Ma armastan koeri, kõik armastavad koeri, kuidas üldse keegi saab mu koerasse pahatahtlikult suhtuda?“

      „Ta tahab lihtsalt mängida! Talle meeldivad lapsed,“ ütleb naine.

      „Kas te saaksite ta ära kutsuda?“ küsin ma nii viisakalt, kui suudan, kuid mõningase talitsetud raevuga.

      Naise toon muutub.

      „Ta on sõbralik koer, ta ei teeks kellelegi viga.“

      Sam kaevub nuuksudes ja lõuates mu käte vahele, üritades minema saada. Naine ütleb kuss, haarab koeral kaelarihmast kinni ja sikutab ta eemale.

      „Tule, Timmy, lähme mängime sealpool.“

      Vaatan, kuidas ta minema jalutab, mõtlemata, kui suurt hirmu ta vastik peni tekitas; andmata endale aru, et võib-olla on asi milleski enamas kui lihtsalt lapses, kellele ei meeldi koerad.

      „Hei!“ lõugan ma talle järele. „Pange oma koer rihma otsa! Kurat, kas te silte ei oska lugeda?“

      Naine vaatab tagasi ja on ilmselgelt mu raevupurskest üllatunud.

      „Lähme,“ ütlen ma vaikselt Samile, pühkides juuksesalgud ta näo eest kõrvale. Sam tihub vaikselt ja hoiab kätega enda ümbert nii kõvasti kinni, et ta sõrmenukid on valged.

      „Tule, poja, lähme kohvikusse.“

      Lahkudes vaatan selja taha ja näen seltskonda lapsi lendava taldrikuga mängimas. Nad on rõõmsad ja tunnevad end üksteise seltsis hästi; nende vanemad istuvad sealsamas pingil, räägivad juttu ja puhkavad. Tunnen hetkeks teravat kadedussööstu. Küll neil on lihtne elu.

      „Issi, kas nüüd lähme kohvikusse?“

      „Jah, nüüd lähme kohvikusse.“

      „Kas sa ostad mulle vahustatud piima?“

      „Jah.“

      „See koer oli nii hirmus. Mulle ei meeldinud see koer.“

      „Ma tean.“

      Selline siis oligi meie pargiskäik.

      4. peatükk

      Kohvikus on võrdlemisi rahulik. See asub rea poekeste vahel ja on üks neist poolhipsterlikest kohtadest, mis on siin kandis järjest tekkinud, sihtrühmaks keskklassi-emad, kes on üles kasvanud „Sõprade“ seriaaliga ja janunevad nüüd samasuguse kohviku järele. Sisustus on Ameerika kohvikutele tüüpiliselt boheemlaslik ja retrolik. Nurgas seisab vana Rowe AMI jukebox ja seinad on täis kitšilikke kuuekümnendate stiilis plakateid meelaste naiste ja suurte kurbade silmadega poistega. Samile need väga meeldivad. Istume oma tavapärases kohas kohviku tagaosas, avaral diivanil suure puidust kohvilaua ääres, mis on täis vanu koomikseid ja ajakirju.

      „Issi, miks sellel naisel roheline nägu on?“

      „Issi, miks nendele lastele nii suured pead on joonistatud?“

      Vastan, et ma ei tea ja et kuuekümnendad oli tormiline aeg.

      Tellin cappuccino, mis on parim, mis siin kandis saada on, nagu väidab väljas kohviku ees olev tahvel, kuhu on ärritavalt veidra käekirjaga kirjutatud ka T. S. Elioti tsitaat „Olen mõõtnud oma elu kohvilusika kaupa“. Ettekandja, kellel on – otse loomulikult – vuntsid nagu 1920. aastate filmidest tuntud kelmidel ja liibuv vintage-stiilis T-särk, mis rõhutab ta ribisid, toob cappuccino lauda ja serveerib Samile sooja piima suure näitemängu saatel. „Palun väga, härra, meie parimatest parim vahustatud piim, Somerseti kuulsatelt vahupiimalehmadelt.“

      Sam kihistab jumaldavalt naerda. See ettekandja on ta suur kangelane. Hoolimata Sami käitumisraskustest lummavad teda karismaatilised ja enesekindlad noored inimesed. Ta ei karda neid sugugi ja loob nendega isegi silmside, mida juhtub muidu väga harva, isegi minuga. Kui ta alles mudilane oli, viis Jody teda sageli ülikoolikohvikusse lõunale. Sam oli tudengitest nii lummatud, et Jody sai paar hetke rahulikult hinge tõmmata. Nii et jah, kummaline, aga väga armas, ning mul pole sõrmkübaratäiele kohvile kulutatud neljast naelast sugugi kahju. Asi on seda väärt.

      Oleme end kenasti sisse seadnud ja nüüd oleks väga tore, kui saaksin Samiga lobiseda – küsida, kuidas tal koolis ja kodus läheb ja kuidas ta emal on –, aga nii need asjad ei käi. Sam ei lobise. Heal juhul ta noogutab või raputab pead vastuseks otsestele küsimustele, ent suurema tõenäosusega nihkub ta must eemale ja läheb endast välja. Sellised omavahel veedetud hetked on väga haprad ja ma ei tea, kuidas neid kõige paremini ära kasutada, ilma et need kohe katkeksid. Selle asemel ulatan Samile sõnatult oma iPhone’i ja haaran