Lumivalgeke peab surema. Nele Neuhaus

Manni,” ütles ta. „Ära lärma. Ma helistan Andreale ja …”

      „Ära puutu mind!” huilgas Wagner ja lükkas noorema mehe niisuguse ägedusega eemale, et see lõi kõikuma ja kukkus. Kukkudes hoidis ta ühest toolist kinni ja tõmbas sellel istuja põrandale. Hetkega tekkis kaos.

      „Ma tapan selle sea ära!” röökis Manfred Wagner üha uuesti. Ta peksis enda ümber, täis klaasid püsikundede laual kukkusid ümber ja nende sisu voolas üle meeste riiete põrandale. Lummatud Amelie jälgis vaatemängu kassast, sellal kui ta kolleeg keset madinat oma elu eest võitles. Milline oivaline kaklus Mustas Ratsus! Lõpuks ometi toimus selles igavas kolkas midagi! Jenny Jagielski veeres temast mööda kööki.

      „Korralik söögikoht,” pomises Amelie pilkavalt ja teenis selle eest sünge pilgu. Mõne sekundi pärast tormas ülemus köögist välja, Kurt ja Achim kannul. Kokad tegid joobnud mehe hetkega kahjutuks. Amelie haaras harja ja kühvli ning läks püsikundede laua juurde, et killud kokku pühkida. Manfred Wagner ei avaldanud enam vastupanu ja lasi end minema viia, kuid uksel pääses ta meeste haardest välja ja pöördus ümber. Ta seisis tuikudes, silmad verd täis valgunud. Ta suunurgast voolas sülg sassis habemesse. Pükste esiküljel laienes tume plekk. Ta peab ikka päris purjus olema, mõtles Amelie. Ta polnud varem näinud, et mees end täis laseks. Äkitselt tundis ta mehele kaasa, kuigi oli tema üle siiani salaja naernud. Kas Manfred jõigi end tütre mõrva pärast igal õhtul järjekindlalt koomasse? Kõrtsis valitses haudvaikus.

      „Ma saan selle sea kätte!” karjus Wagner. „Ma löön ta maha, selle … selle … mõrtsuksea!”

      Ta langetas pea ja hakkas nuuksuma.

*

      Tobias Sartorius tuli duši alt ja haaras käteräti, mille oli endale valmis pannud. Ta pühkis peopesaga üle uduse peegli ja silmitses oma nägu hämaras valguses, mida pakkus peeglikapi viimane töötav hõõgpirn. 16. septembril 1997 oli ta end sellest peeglist viimast korda vaadanud, pisut hiljem tuldi teda vahistama. Kui täiskasvanuks ta oli end pidanud tol suvel pärast gümnaasiumi lõpetamist! Tobias sulges silmad ja toetas lauba vastu külma peeglit. Siin, selles majas, mille iga nurk oli talle nii tuttav, tundusid kümme vangla-aastat olematuna. Tal oli meeles iga detail viimasest päevast enne vahistamist, nagu oleks see olnud alles eile. Uskumatu, kui naiivne ta oli olnud. Ent kuni tänaseni oli ta mälus musti auke asjade kohta, mida kohus ei olnud uskunud. Ta avas silmad, vahtis peeglisse ja oli hetkeks peaaegu üllatunud, nähes kolmekümneaastase mehe nurgelist nägu. Ta puudutas sõrmeotstega valkjat armi, mis kulges piki lõuga. See vigastus tekitati talle teisel vanglanädalal ning see oli olnud põhjus, miks ta istus kümme aastat üksikkongis ja kaasvangidega õieti kokku ei puutunud. Ranges vanglahierarhias oli tüdrukumõrvar ainult pisut parem sellest kõige viimasest kõntsast, lapsemõrtsukast. Vannitoa uks ei läinud enam korralikult kinni, külm tuuletõmbus tekitas kananahka. Altpoolt kostsid temani hääled. Isale olid ilmselt külalised tulnud. Tobias pöördus peeglist eemale ning tõmbas aluspüksid ning teksad jalga ja t-särgi selga. Ennist oli ta suure talu masendavaid jäänuseid uurinud ja kindlaks teinud, et eesõu nägi võrreldes tagahooviga lausa korralik välja. Ta oli loobunud oma ähmasest plaanist lasta Altenhainist kiiresti jalga. Ta ei saanud isa sellesse segadikku üksi jätta. Kuna ta niikuinii kuigi kiiresti tööd ei leia, teeb ta järgmistel päevadel õue korda. Siis võis edasi mõelda. Ta tuli vannitoast välja, läks oma kunagise noorukitoa suletud uksest mööda ja trepist alla, jättes vanast harjumusest vahele kriuksuvad astmed. Isa istus köögilaua ääres, külaline oli Tobiase poole seljaga. Sellest hoolimata tundis Tobias ta kohe ära.

*

      Kui Hof heimi piirkondliku kriminaalinspektsiooni vägivallakuritegude osakonna juhataja ja kriminaalülemkomissar Oliver von Bodenstein poole kümne paiku koju tuli, kohtas ta ainsa elava olendina oma koera, kelle tervitus kukkus välja pigem kohmetu kui rõõmsana – see oli selge märk mustast südametunnistusest. Põhjust tundis Bodenstein lõhnast enne, kui seda nägi. Tal oli seljataga stressirohke neljateisttunnine tööpäev, mis oli sisaldanud igavat koosolekut kohalikus kriminaalametis, Eschborni skeletileidu, mida tema ülemus, anglitsisme armastav kriminaalnõunik Nicola Engel nimetas cold case’iks, ja lõpuks veel lahkumispidu 23. komando kolleegi auks, kes viidi üle Hamburgi. Bodensteini kõht korises, sest lisaks suurele kogusele alkoholile oli peol pakutud söögiks vaid pisut krõpse. Ta avas tujutult külmkapi ega leidnud sealt midagi, mis suutnuks ta maitsemeelele rahuldust pakkuda. Kas Cosima poleks võinud vähemasti poes käia, isegi kui ta mehele õhtusööki ei teinud? Kus ta üldse oli? Mees läks läbi esiku, ignoreeris haisvat kuhjakest ja lompi, mis oli tänu põrandaküttele juba kleepuvaks kollakaks laiguks kuivanud, ja läks trepist üles oma noorima tütre tuppa. Sophia voodike oli ootuspäraselt tühi. Cosima oli lapse ilmselt kaasa võtnud, kuhu iganes ta ka sõitnud polnud. Ta ei helista naisele; too ei olnud suutnud talle isegi kirjakest jätta või sõnumit saata! Just siis, kui Bodenstein oli lahti riietunud ja hakkas vannituppa duši alla minema, helises telefon. Muidugi ei olnud telefon laadimisalusel esikukummuti peal, vaid vedeles kusagil suvalises kohas. Ta asus kasvava vihaga otsingutele ja vandus, astudes elutoas mingile laokile jäetud mänguasjale. Helin lakkas just siis, kui ta oli diivanilt telefoni leidnud. Samal ajal keerati välisuks lukust lahti ja koer hakkas erutatult haukuma. Cosima tuli sisse, hoides ühe käega unesegast last ja teisega hiiglaslikku lillekimpu.

      „Sa oled ju kodus,” ütles ta ainsa tervitusena. „Miks sa telefoni ei võta?”

      Mees vihastas kohe.

      „Sest ma pidin selle kõigepealt üles otsima. Kus sa üldse olid?”

      Cosima ei vastanud, ignoreeris fakti, et mees oli aluspükste väel, ning läks temast mööda kööki. Seal pani ta lillekimbu lauale ja ulatas mehele Sophia, kes oli nüüd täiesti ärkvel ja virises pahaselt. Bodenstein võttis oma väikese tütre sülle. Ta tundis lõhnast kohe, et mähe pidi olema ääreni täis.

      „Ma saatsin sulle mitu sõnumit, et sa tooksid Sophia Lorenzi ja Thordise juurest ära.” Cosima võttis mantli seljast. Ta nägi väsinud ja närviline välja, ent mees ei tundnud end süüdi.

      „Ma pole ühtki sõnumit saanud.”

      Sophia siples isa käte vahel ja hakkas nutma.

      „Sest sul oli telefon väljas. Sa teadsid juba mitu nädalat, et ma olen täna pärast lõunat filmimuuseumis Uus-Guinea fotonäituse avamisel.” Cosima hääl kõlas teravalt. „Õigupoolest lubasid sa mulle, et oled täna õhtul kodus ja valvad Sophiat. Aga kui sa jälle koju ei tulnud ja telefon oli väljas, tuli Lorenz Sophiale järele.”

      Bodenstein pidi endale tunnistama, et oli tõepoolest lubanud Cosimale olla täna õhtul varakult kodus. Kuid ta oli selle ära unustanud ja see ajas teda veel rohkem vihale.

      „Tal on mähe täis,” lausus mees ja hoidis last endast pisut eemal. „Pealegi tegi koer hunniku majja. Sa oleksid võinud ta vähemalt välja lasta, enne kui ära läksid. Ja sa võiksid hakata jälle poes käima, et ma pärast pikka tööpäeva külmkapist midagi süüa leiaksin.”

      Cosima ei vastanud. Selle asemel vaatas ta meest, kulmud kõrgele tõstetud. See ajas Bodensteini tõeliselt raevu, sest ta tundis end kohe vastutustundetu ja halvana. Naine võttis mehelt nutva lapse ja läks üles mähet vahetama ja last voodisse panema. Bodenstein seisis kõhklevalt keset kööki. Temas kees võitlus uhkuse ja mõistuse vahel, lõpuks jäi viimane peale. Ta võttis ohates kapist vaasi, lasi sellesse vett ja pani lilled sisse. Ta tõi majapidamisruumist ämbri ja majapidamispaberi rulli ning asus esikust koera väljaheiteid kõrvaldama. Viimane asi, mida ta soovis, oli tüli Cosimaga.

*

      „Tere, Tobias.” Claudius Terlinden naeratas sõbralikult. Ta tõusis toolilt ja ulatas Tobiasele käe. „Tore, et sa jälle kodus oled.”

      Tobias haaras korraks pakutud käe, kuid oli vait. Tema kunagise parima sõbra Larsi isa oli tal vanglas korduvalt külas käinud ja kinnitanud, et kavatseb ta vanemaid aidata. Tobias ei olnud mehe sõbralikkuse motiividest kunagi aru saanud, sest oli tookord juurdluse ajal oma tunnistusega Terlindenile suuri probleeme tekitanud. Tundus, et too ei pannud seda pahaks, otse vastupidi, ta oli kiireimas korras palganud Tobiasele ühe Frankfurdi