Lumivalgeke peab surema. Nele Neuhaus

Mercedese poole, mis oli peatunud politseisõidukite kõrval.

      „Läks sul aga aega,” tervitas ta eksabikaasat mitte eriti sõbralikult. „Kui ma nüüd külmetun, oled sina süüdi.”

      Frankfurdi kohtumeditsiini labori asejuhataja Henning Kirchhoff ei lasknud end tagant kiirustada. Ta pani rahulikult selga oma kohustusliku ühekordse kombinesooni, vahetas läikivmustad kingad kummikute vastu ning tõmbas kapuutsi pähe.

      „Mul oli ettekanne,” kostis ta. „Ja siis oli laada pärast veel ummik. Vabandust. Mis meil siin on?”

      „Vanas kütusemahutis on skelett. Lammutusfirma leidis selle umbes kahe tunni eest.”

      „Kas seda on liigutatud?”

      „Ma ei usu. Nad võtsid ainult betooni ja mulla pealt ära ja siis keevitasid mahuti ülemise osa lahti, sest nad ei saa neid asju ühes tükis ära viia.”

      „Tore.” Kirchhoff noogutas, tervitas kriminalistika töötajaid ja valmistus ronima presendi all olevasse süvendisse, kus asus mahuti alumine osa. Ta oli selle töö jaoks kahtlemata sobivaim mees, üks väheseid kohtuantropolooge Saksamaal, ja inimluud olid tema erihuvi. Nüüd puhus tuul vihma peaaegu horisontaalselt üle lageda välja. Pia oli läbikülmunud. Vesi tilkus pesapallimütsi nokalt ninale, ta jalad olid muutunud jääkamakateks ning ta kadestas lammutusmeeskonna puhkusele sunnitud liikmeid, kes seisid lennukiangaaris ja jõid termostest kuuma kohvi. Henning töötas hoolikalt nagu ikka; kui ta kord juba mingeid luid uurima asus, kaotasid aeg ja välised olud tema jaoks igasuguse tähenduse. Ta põlvitas skeleti kohale mahuti põhjas ja silmitses üht konti teise järel. Pia kükitas presendi alla ja hoidis redelist kinni, et mitte libastuda.

      „Terve skelett,” hüüdis Henning Pia poole üles. „Naise oma.”

      „Vana või noore? Kaua see juba siin on?”

      „Selle kohta ei oska ma veel midagi täpsemat öelda. Esmapilgul ei ole koejäänuseid näha, nii et ilmselt juba paar aastat.” Henning Kirchhoff ajas end sirgu ja ronis redelist üles. Kriminalistika mehed alustasid luude ja ümbritseva mulla ettevaatlikku varju alla toimetamist. Võttis pisut aega, kuni skeletti sai transportida kohtumeditsiini laborisse, kus Henning ja ta kolleegid seda põhjalikult uurima hakkavad. Allmaatöödel leiti sageli inimluid; surmaaja täpsustamine oli oluline, sest eluvastased kuriteod, välja arvatud mõrv, aegusid kolmekümne aastaga. Alles pärast skeleti vanuse ja surmaaja kindlaks tegemist oli mõtet korraldada võrdlus kadumisjuhtumitega. Lennuliiklus vanal sõjaväelennuväljal oli lõpetatud viiekümnendatel aastatel, umbkaudu sama ammu oli mahutit ilmselt viimati täidetud. Skelett võis kuuluda mõnele Ameerika naissõdurile USA sõjaväelaagrist, mis oli kuni oktoobrini 1991 asunud lennuvälja lähedal. Või kuulus see lausa mõnele naisele kunagisest pagulaskodust teisel pool roostes okastraati.

      „Kas lähme veel kuskile kohvi jooma?” Henning võttis prillid eest ja pühkis need kuivaks, siis kooris ta ligunenud kombinesooni seljast. Pia vaatas oma eksmehele üllatunult otsa. Tööajast kohvikus käimine ei olnud üldse selle mehe stiil.

      „Kas midagi on lahti?” küsis ta seetõttu umbusklikult. Mees torutas huuli ja ohkas siis sügavalt.

      „Ma olen kõvasti plindris,” tunnistas ta. „Ja mul on sinu nõu vaja.”

*

      Küla kössitas orus, mille kohal kõrgus kaks inetut korrusmaja seitsmekümnendatest aastatest, mil iga endast lugupidav kogukond oli mõne sellise kõrghoone püsti pannud. Paremal pool mäekülje veeres asus nn. miljoniküngas, nii nimetasid vanemad kohalikud põlastavalt kaht tänavat, kus suurejoonelistele kruntidele ehitatud villades elasid vähesed uusasukad. Tobias tundis, kuidas ta süda vanemate majale lähenedes ärevalt lõi. Sellest oli möödas üksteist aastat, kui ta oli viimast korda siin olnud. Paremat kätt asus vanaema Dombrowski vahvärkmajake, mis tundus juba ammu seisvat püsti ainult seetõttu, et oli kahe teise maja vahele pigistatud. Pisut maad edasi asus vasakut kätt Richterite hoov koos kauplusega. Ja peaaegu otse selle vastas oli tema isa restoran Kuldne Kukk. Tobias neelatas närviliselt, kui Nadja maja ees kinni pidas. Ta silmad rändasid uskmatult üle varisenud fassaadi, murenenud krohvi, allalastud ruloode ja rippuva vihmaveerenni. Umbrohi oli tunginud läbi asfaldi, õuevärav rippus viltuselt hingedel. Ta oleks äärepealt palunud Nadjal edasi sõita – ruttu, ruttu, ainult minema siit! Kuid ta sai endast võitu, tänas napilt, astus autost välja ja võttis tagaistmelt kohvri.

      „Kui sul midagi vaja on, siis helista,” ütles Nadja hüvastijätuks, andis gaasi ja vuhises minema. Mida ta oli oodanud? Rõõmsat vastuvõttu? Tobias seisis üksi väikesel asfalteeritud parkimisplatsil maja ees, mis oli kunagi olnud selle kurva kolka keskus. Varem säravvalge krohv oli ajahambast puretud ja murenes, kiri „Kuldse Kuke Juures” oli veel vaevumärgatav. Esiukse küljes mõranenud mattklaasi taga rippus silt. „Ajutiselt suletud“, ütles tuhmunud kiri. Isa oli talle küll kunagi rääkinud, et oli restoranipidamise lõpetanud, ja põhjendanud seda oma seljaprobleemidega, kuid Tobias aimas, et selle raske otsuse põhjus peitus milleski muus. Hartmut Sartorius oli seal kolmas põlvkond ning ta oli pühendunud restoranitööle ihu ja hingega. Ta oli ise loomi tapnud ja süüa teinud, oma õunaveini kääritanud ega olnud restorani ainsakski päevaks haiguse tõttu hooletusse jätnud. Ilmselt ei tulnud talle enam kliente. Keegi ei tahtnud topeltmõrtsuka vanemate juures süüa, rääkimata peo pidamisest. Tobias tõmbas sügavalt hinge ja läks värava poole. Ta pidi pisut pingutama, et vähemalt üht väravatiiba liigutada. Hoovi olukord šokeeris teda. Seal, kus suviti olid võimsa kastani kutsuvate okste ja maaliliselt metsviinapuu väätidesse mattunud sõrestiku all seisnud lauad ja toolid, kus ettekandjad olid toimekalt ühe laua juurest teise juurde kiirustanud, valitses nüüd kurb kasimatus. Tobiase pilk rändas üle hooletult kõrvale lükatud koli, katkise mööbli ja prahi. Sõrestik oli pooleks murdunud ja metsviinapuu kuivanud. Keegi polnud kastani alt langenud lehti kokku riisunud, prügitünni polnud keegi ilmselt juba nädalaid tänava äärde tõstnud, selle kõrval kõrgus haisev prügikottide virn. Kuidas ta vanemad suutsid siin elada? Tobias tundis, kuidas temast kadus viimane julguseraas. Ta tüüris aeglaselt välisukse juurde viiva trepini, tõstis käe ja vajutas kellanuppu. Kui uks kõhklevalt avati, tõusis Tobiasel süda kurku. Isa nähes tulid Tobiasel pisarad silma, samal ajal kerkis temas raev. Raev iseenda ja nende inimeste vastu, kes olid jätnud ta vanemad hätta, sel ajal kui tema vanglas oli.

      „Tobias!” Üle Hartmut Sartoriuse aukus põskede libises naeratus. Vanasti nii elujõulisest ja enesekindlast mehest oli järel vaid vari. Tema kunagised lopsakad ja tumedad juuksed olid jäänud halliks ja hõredaks, ta kühmus keha reetis, kui raske oli tema jaoks koorem, mille elu oli talle kanda andnud.

      „Ma … ma tahtsin tegelikult veel natuke koristada, aga ma ei saanud vaba päeva ja …” Ta jäi vait ja naeratus kadus ta näolt. Ta lihtsalt seisis; murtud mees, kes vältis häbiga oma poja pilku, sest oli aru saanud, mida poeg nägi. See oli Tobiasele liig. Ta pillas kohvri maha ja embas kohmakalt seda kurnatud halli võõrast meest, kelles ta vaevu tundis ära oma isa. Pisut hiljem istusid nad kohmetult teineteise vastas köögilaua ääres. Nii palju oli öelda, ja ometi olid kõik sõnad üleliigsed. Kirev vakstu oli puru täis, aknaklaas must, aknalaual olev kuivanud potilill oli võitluse ellujäämise nimel ammu kaotanud. Köögis oli rõske, siin haises hapuksläinud piima ja külma sigaretisuitsu järele. Ühtki mööblitükki polnud ümber tõstetud, ühtki pilti seinalt võetud sellest saadik, kui ta 16. septembril 1997 vahistati ja kodust lahkus. Aga tookord oli kõik olnud hele ja sõbralik ja läikivpuhas, tema ema oli korralik perenaine. Kuidas võis ta sellist lohakust lubada ja taluda?

      „Kus ema on?” murdis Tobias viimaks vaikuse. Ta pani tähele, et see küsimus muutis isa uuesti kohmetuks.

      „Me … me tahtsime sulle tegelikult öelda, aga .. siis mõtlesime, et on parem, kui sa ei saa seda teada,” kostis Hartmut Sartorius viimaks. „Su ema … kolis mõnda aega tagasi ära. Aga ta teab, et sa tuled täna koju, ja rõõmustab sind nähes.”

      Tobias vaatas isale mõistmatult otsa.

      „Mis tähendab, kolis ära?”

      „Meil ei olnud kerge, kui sa … ära läksid. Need jutud ei saanud otsa. Ema ei kannatanud seda ühel hetkel