Päise päeva sõda. Peter V. Brett

noogutas. „Tehke ära.” Ta heitis pilgu abielupaar Lihunikele. „Teie peate võitlejaid juurde värbama ja puuraidurid ette valmistama maa-alusteks, kes sõdivad nutikalt.”

      „Värskeid värvatuid jätkub,” kinnitas Dug, „aga see tähendab vaid, et loitsitud odadega jookseb ringi palju rohelisi võsusid, kes ei oska neid kasutada.”

      „Neil on õppimiseks kolm nädalat,” ütles Arlen. „Ma aitan jõudumööda, kuid see on sinu ülesanne, Dug Lihunik. Sinu ja Merremi,” ta vaatas Thamose poole, „ja teie krahvi.”

      „Uskumatu, et sa loobusid äsja deemoniküttide sõjaväest,” ütles Renna, kui nad läksid tagasi hobuste juurde.

      „Ma pole iial tahtnud sõjaväge juhtida, Ren,” vastas Arlen. „Praegu kastaks sõjavägi, mille eesotsas olen mina, odad tõenäolisemalt punasesse kui musta verre. Inimesed peavad ühte hoidma, päeval ja öösel. Mina oleksin ainult takistus. Hoidku Thamos oma troon endale.”

      Ta heitis Rennale pilgu ja naeratas. „Vajadusel võin ta sellelt alati minema lüüa.”

      Renna naeris ning sealsamas lähedal vahtis üks puudeemon heli peale erutunult ringi, otsides selle allikat. Renna oli vaid tosina jala kaugusel, aga loitsumärkidega keebis oleks ta võinud märkamatult kas või eluka juurde kõndida.

      Keebis, mille Leesha oli armastusega õmmelnud Arlenile.

      „Ma teadsin, et ei salli seda hilpu põhjusega,” ütles Renna. Ta tõstis käe, avas haagi ja lasi keebil maapinnale kukkuda. Deemon kriiskas teda silmates ja ründas kähku.

      Renna seisis viimase hetkeni paigal, lubas ta ligi ja lipsas siis kõrvale, pussitades noaga üht liitekohta mööda taaruva deemoni soomuses.

      Deemon kahmas haavast, kuid see polnud surmav, võlujõud tervendas juba vigastust. Olevus pööras uuesti tema poole ja kriiskas taas. Renna vaatas talle silma ja ajas käed ootavalt laiali.

      Teist korda rünnates oli deemon hoolikam, hoidus eemale ja kasutas eelisena oma pikki oksataolisi käsivarsi. Renna passis parajat juhust, taganedes muretult ja põigeldes ümber hoopide. Aeg-ajalt sähvas ta noaga eluka vehkivate käsivarte pihta, aga need lõiked ainult nõelasid deemonit kergelt.

      Ta ootas veel, kuni maa-aluse jalad olid ühes kindlas asendis. Järgmise hoobi eest põikas ta ära ja sööstis lähemale, enne kui deemon toibuda jõudis, pussitades tühemikku paremal küljel kolmanda ja neljanda ribi vahel, nagu Arlen oli õpetanud. Ta tundis tukslemist, kui nuga läbistas deemoni südame, kust lainetas temasse toorest võlujõudu, kuni tuluke deemoni silmis kustus.

      Puudeemoni vehklevad küünised tabasid teda, ent mustjuurega maalitud loitsud ta ihul pildusid võlujõu sädemeid, laskmata neil sisse tungida. Viimaks varises deemon kokku.

      Ta heitis Arlenile pilgu. „See deemon teab oma tapjat.”

      Arlen kõõritas teda. „See deemon on surnud, Ren. Ta ei tea midagi.”

      Mees kummardus, korjas keebi üles ja kloppis mullast-lehtedest puhtaks, enne kui ettevaatlikult kokku voltis. „Ausõna, ka mulle ei meeldinud seda kanda. Ennast peita meeldib mulle sama vähe kui sulle. Ehk isegi vähem.”

      Mees uratas. „Oled sa kunagi saanud kelleltki kingituse ja teadnud, et seda peetakse hinnaliseks, aga ise seda nähes mõelnud, et kinkija ei tunne sind üldse?”

      Renna noogutas. „Papa ostis kord mu sünnipäeva tähistamiseks vaadi Sookünka õlut ja jõi siis kõik üksi ära.” Ta kehitas õlgu. „Parkseppade peres ei tehta eriti kingitusi. Vähemalt mitte sestsaadik, kui ema suri.”

      „Mis temaga juhtus?” küsis Arlen tasa. „Ma kuulsin, et see oli deemonite töö, aga asulas seda lugu ei räägitud.”

      „Võimatu öelda,” tunnistas Renna. „Maa-alused murdsid ta maha küll, aga loitsumärkidest läbi ei tulnud – ema oli õuel. Ma mäletan, et nad tülitsesid papaga tol õhtul hirmsasti. Väiksena ei mõelnud ma sellele palju, kuid nüüd usun, et ta põgenes papa eest. Öö võtku, mul endalgi oli paar korda sama kiusatus.”

      „Õnn, et sa seda ei teinud,” ütles Arlen. „Põgeneda tasub, kui on kuhugi põgeneda, aga surra on parem võideldes kui põgenedes.”

      „Tõsijutt,” nõustus Renna.

      „Ometi on keep kasulik,” ütles Arlen. „Selleta oleks meid mõlemat võibolla maha murtud.”

      „Eks pean vist Leesha Paberivalmistajat meie päästmise eest tänama.” Renna sülitas.

      „Sina päästsid meid, Ren,” lausus Arlen. „See polnud keep ega su papa nuga, mis tolle Maapõue sigitise juurde astus ja talle lõpu tegi. Teadvusedeemon oli minu kõige rängem võitlus, ehkki mul on öös ennegi karme katsumusi olnud.”

      Ta sirutas riideeseme Renna poole, kes võttis selle noogutusega vastu. Neiu naeratas. „Ei saa salata, mulle pakub kindlasti lõbu end sinu Leeshale sellega näidata. Kuulutab inimestele, et mina olen sulle tähtsam.”

      Arlen muigas. „Mõnele inimesele. Ülejäänud mõtlevad seda nähes, et sa oled üks Leesha õpilasi.” Renna põrnitses pahaselt ning mees pahvatas naerma.

      5. HINGEKARJANE HAYES

      Suvi 333 pN

      25 koitu Kuu loomiseni

      „Maapõu võtku,” urises Arlen.

      „Mis viga?” küsis Renna. Nad olid pärast hoogsat ratsasõitu sadulast maha tulnud, juhtides hobused läbi paksu puudetuka, kus äkki avanes väike, eenduva kaljupaljandiga lagendik.

      „Keegi on mu peidiku üles leidnud.” Mees osutas sõrmega.

      Renna vaatas näidatud suunas kaljupaljandi poole, kuid raputas pead. „Mina ei näe vähimatki.”

      „See on seal,” ütles Arlen. „Ukse märkamiseks tuleb hästi ligi minna. Sissepääsuks on korgirohuga kaetud metallvärav ja ülejäänutki katab sammal ja rohi.”

      Renna vidutas silmi. „Kust sa tead, et keegi selle üles leidis?”

      Arlen osutas peenikesele suitsujoale, mis kerkis väikese kivikünka tipus seisva surnud puu ladvast. „See on mu korsten. Ma ei jätnud koldesse kolmeks kuuks tuld põlema.”

      „Kas sinna jäi midagi tähtsat?” küsis Renna.

      Arlen kehitas õlgu. „Mõned poolvalmis loitsumärgid. Puuraiduritega ühinejad vajasid relvi kiiremini, kui jõudsin neid loitsudega varustada, nõnda ei tekkinud mul eriti tagavara. See on lihtsalt ulualune.”

      Kaagutamist kuuldes Arlen ohkas. „Minu ilusast tallist tehti kanakuut.”

      „Mis siis nüüd?” küsis Renna.

      „Eks üürime asulas toa,” vastas Arlen väsinud häälel. „Alates homsest. Olgu päev või öö, küllap tulvab rahvast parvedena kokku, kui oma nägu näitame. Enne seda tahaks paar tunnikest magada.”

      „Miks me ei või laagrit üles lüüa nagu seni?” päris Renna.

      „Me pole loomad, Ren,” ütles mees. „Voodis magada on täitsa mõnus ja inimeste vältimine oleks meist inetu.”

      Renna krimpsutas nägu. Ta polnud täna öösel jahile pääsenud ning asulasse kolides väheneb võimalus Arleni teadmata maa-aluste liha süüa arvatavasti veel. Tülgastus, mida see tegu temas äratas, kahanes kiiresti, kuna tema vägi kasvas. Ta oli näljane ja toit üksi ei rahuldanud enam.

      Aga Arleni väsinud näoilme talitses teda. Mees kandis õlul maailma raskust, Rennal tuleb talle lähiajal tingimata toeks olla.

      „Hüva. Homme.” Ta astus ligemale, võttis mehe käed ja suudles teda. „Säti loitsuring paika ja ma aitan sul uinuda.” Renna naeratas. „Nii et magad kui surnu.”

      Väsimus kadus Arleni näolt, kui neiu teda hellitama hakkas. Ta ei olnud kunagi nii väsinud, et Renna lahtiriietumine poleks teda erutanud.

      Mitme tunni pärast lipsas Renna,