Päise päeva sõda. Peter V. Brett

saua – tema ordu tunnus. Arlenit märgates läksid mehe silmad pärani, kuid ta lähenes kiiresti koos õpilasega, nad võtsid Jow’ ja viisid ühte loitsumärkidega telki, mille siiludele oli maalitud hingekarjase sau. Minnes püsis tema pilk Arlenil ning veidi hiljem väljus ta telgist, nikerdatud loitsudega lihvitud kuldpuust sau käes, et sündmusi loitsuringist jälgida.

      Lahing oli vaibumas ja prints, kes oli ühest taplusest teise tuisanud, avastas järsku, et talle pole enam ainsatki vastast. Ta vaatas lõõtsutades ärevalt ringi, kuid ohtu leidmata hakkas värisema, toetudes äkki raskelt odale. Tema mehed olid sedamaid ta kõrval, kogunedes ümber ning varjates teda pilkude eest. Renna kuulis turvistes selgade keskelt tema öökimist.

      „See on alati nõnda,” ütles Darsy. „Kui krahvil on hoog sees, on ta maru ise, aga käima läheb ta aeglaselt ja pärast kukub kui langev puu.”

      „Seal pole midagi häbeneda,” kostis Arlen. „Minulgi on tihti säärane tunne. Tõsiasi, et ta üldse öösel välja tuleb, kõneleb mõndagi …” Ta vakatas. „Krahvil?”

      Darsy noogutas. „Saabudes oli tal kaasas peen kuninglik käskkiri, mis nimetas ta „Raidurivälu ja selle ümbruse isandaks”, ja miilipikkune vankrivoor. Sõdurid samuti. Üle tuhande, neist paljud vibukütid, kellega end krasialaste vastu kindlustada. Talle kindluse ehitamist on juba alustatud. Rahvas oli toidu ja tekkide eest nii tänulik, et ei hakanud vaidlema, eriti kuna sina ja Leesha olite läinud Looja teab kuhu.”

      „Te siis kinkisite asula talle?” küsis Arlen.

      „Meil polnud valikut,” ütles Darsy. „Aga see polegi väga hull. Enamasti laseb Thamos mõistlikel inimestel omasoodu toimetada ja ei saa eitada, et ta tõi endaga abi ja andis lootust rahvale, kes ainult lootusest elabki.”

      Võitlus oli lõppenud, kuid Renna nägi sellegipoolest Arleni väljaõppe jälgi, kui puuraidurid laipu kontrollides lagendiku hoolikalt üle käisid. Võlujõud tervendas deemoneid kähku ning isegi loitsitud relvade puhul võisid nad lühikese ajaga taastuda kõigest peale surma või ihuliikmete kaotuse. Rohkem kui üks surnuna paistnud deemon, kes väljal lebas, kriiskas puuraidurite liginedes, nähvates nende poole küünistega või püüdes pageda. Need suruti kärmelt maha, nad rapsisid pööraselt, kui puuraidurid asusid lahti lõikama tihkeid kilpsoomuseid nende kaelal. Selleks kulus mitu kirvehoopi, et väiksemailgi puudeemoneil pea maha võtta, ja koguni Samm Saag oli sunnitud käed külge panema.

      Renna astus Arleni ja naiste juurde, kõõritades loitsumärkidega keepe, mis äratasid pööritust.

      „Sa katsid ka nende keebid loitsudega?” küsis ta Arlenilt vastust peljates.

      Darsy keeras järsult ringi, märgates esimest korda Rennat, eriti neiu riietust või pigem selle puudumist. Ta heitis pilgu Renna õlgadele ja tema ninasõõrmed läksid puhevile. Ta krabas Renna keebiservast ja kergitas seda, et valguse käes paremini näha, pöördus siis Arleni poole ning vehkis lihava sõrmega mehe nina all.

      „Sa andsid meie nähtamatuse keebi ära?! Kas sa ei tea, kuidas emand Leesha sellega rügas? Usinamalt kui enda omaga! Sina isegi ei tänanud teda ega ole seda kordagi kandnud! Ja nüüd mõnitad sa seda …”

      „Kuule, loll lehm!” käratas Renna, napsates keebiserva tagasi ja trügides vahele. „Ära räägi temaga niiviisi!”

      „Kas sa ähvardad mind?” nõudis Darsy, kõrgudes Renna kohal ja kummardudes, kuni nende ninad puutusid peaaegu kokku. „See ei ole sinu asi, plika, nii et pea suu, muidu annan sulle vitsa!”

      Darsy võis ju taimetundja olla, aga Renna tundis võitlejat esimesest pilgust. Ta oli Rennast enam kui peajagu pikem ja laia kondiga, sitkete lihastega ja mitte sugugi rasvas. Ta kandis avaraid pantaloone nagu ülejäänudki naisvõitlejad ning tema raske loitsumärkidega nuga oli sirbina kaarduva teraga. See sobis ühtviisi ravimtaimede paksude varte ja deemonijäsemete raiumiseks. Käepide oli kasutamisest kulunud.

      Kuid see kõik ei paistnud lugevat, sest Renna haaras tal kõrist ja hakkas pigistama. Darsy rabeles, tema mehelikult jämedad sõrmed kangutasid Renna kätt, aga sama hästi oleks ta võinud kangutada terasvarba. Ta viibutas ränka rusikat, ent Renna pareeris hoobi kergesti, krabas Darsy randmest ja tõmbas ta käe nõksatusega sirgu, kasvatades selle liigutuse abil survet. Darsy läks näost punaseks, veresooned kaelal paisusid.

      „Aitab küll, Ren!” nähvas Arlen ja kahmas neiu kätest. Ta pitsitas kõvasti ja Renna haare lõtvus. Ta lükkas Renna eemale hõlpsalt nagu kassi, kes on lihunikuäris letile lõikelauda nuuskima hüpanud.

      „Tema alustas tüli,” urises Renna, rabeldes mehe raudses haardes samuti, kui Darsy oli rabelnud neiu omas. „Ise nägid.”

      „Jah,” nõustus Arlen tasa. „Alustas tõesti. Aga see pole põhjus tapmiseks. Või oli Ojaäärse rahval õigus, kui nad su vaia külge sidusid?”

      Renna lõpetas kohe rabelemise, nagu oleks mees talle ämbriga külma vett pähe kallanud. Arlen rääkis muidugi tõtt. Vähesed oleksid eitanud, et Harl Parksepale oli paras, kui Renna teda ta enda noaga pussitas, aga Darsy Puuraidur polnud kellegi Harl.

      Ja ikkagi himustas osa temast naise verd. Renna hingas sügavalt sisse, sõlmides selle tundega rahu, kuni see möödus. Arlen tundis teda taltumas ja lasi silmapilk lahti.

      „Oled terve?” küsis mees Darsylt, kes ahmis õhku ja hõõrus kõrisõlme.

      „Kombes,” kõõksus Darsy.

      Arlen noogutas järsult. „Siis pea meeles, et mida ma oma varaga teen, ei ole sinu mure. Vaevalt et Leeshalegi meeldiks, kui sa tema suhete üle keelt peksad.”

      „Jah,” köhis Darsy. „Selles sa vist ei eksi.” Ta pöördus Renna poole. „Ema üritas minusse viisakust nüpeldada, aga ei tulnud toime.”

      Renna uratas. „Minagi ei käitunud vist kuigi sõbralikult.”

      Nüüd köhatas tütarlaps kurgu puhtaks ja kõigi pilgud pöördusid temale. Ta oli vahest ehk seitseteist suve vana ja ilus, kuid lähemal vaatlusel nägi Renna pluusikaeluse vahelt piilumas laiu arme. Ta oli korra surmalaps olnud. Päris surmasuus. Ning ta oskas muusikaga maa-aluseid taltsutada. Renna polnud tahtnud uskuda Arleni lugusid punapäisest laulikust, aga oli seda siin näinud oma silmaga.

      Arlen naeratas ja kummardas tüdrukule. „Sa viiuldad juba paremini, Kendall. Paistab, et Rojer on sind ja teisi õpilasi tublisti koolitanud.”

      Kendall vahtis maha, tema pilk oli kurb.

      „Rojer on juba tükk aega ära,” ütles Darsy, hääl alles kare, kuid tugevam. „Läks emand Leeshaga Rizonisse. Ja tema ülejäänud õpilasi huvitab rohkem riiltantsu saatmine kui deemonitega võitlemine.” Ta tonksas leebelt Kendalli õlga. „Aga mitte meie väikest viiulinõida. Tüdruk kaalub üles tosin odadega meest.” Ehkki Kendalli pilk püsis maas, nägi Renna, kuidas ta kahvatu nägu õhetas ning suule kerkis naeratusevirve.

      „Millal Leesha ära sõitis?” küsis Arlen.

      „Varsti saab sellest kaks kuud, kui ta krasialastega lahkus,” kostis Darsy.

      Arlen uratas. „See on siis tõsi? Jardir tuli siia ja röövis ta?”

      „Mingis mõttes,” ütles Darsy.

      Arlen kibrutas kulmu. „Mida see peaks tähendama?”

      Darsy tõmbas sügavalt hinge ja vaatas talle otsa. „Jardir palus Leesha kätt.”

      Arlen pungitas silmi, tema suu vajus ammuli. See ilme püsis ta näol vaid imelühikese viivu, kuid oli selgemast selgem. Koguni teda ümbritsev võlujõu aura muutus märgatavalt, selle välispind särises ja praksus nagu toores puit lõkkes.

      Renna ei olnud kunagi näinud, et Arlen millestki üllatuks, ega teadnud, kuidas sellesse suhtuda. Leesha Paberivalmistaja võis ju olla minevik, aga avaldas Arlenile endiselt mõju.

      Arlen kummardus ette, täiesti tüüne näoga, kuid põlevi silmi. „Kas sa väidad, et Leesha sõitis Ahmann Jardiriga abielluma? Selle valetaja, vägistaja, mõrtsuka, Maapõue sigitisega? Kas seda tahad sa öelda, Darsy