Päise päeva sõda. Peter V. Brett

et moodustada kese, ja hargnevad siis laiali, puhastades maa miilidelaiuse tõrjeloitsu kujuliselt. Öösiti tapetakse deemoneid, kes selle piires kerkivad, et need saaksid hävitatud, mitte lihtsalt loitsuala servale tõugatud, kui loitsumärk käivitub.”

      „Miks kõik nii ei talita?” küsis Renna. Niivõrd suur loitsumärk imaks sellise hulga võlujõudu, et ükski Maapõue sigitis ei suudaks läbi murda, ja selle rikkumine oleks üsna võimatu.

      „Vanasti deemonisõdade aegu küllap tegidki,” ütles Arlen. „Aga rahvas unustas ja pärast Naasmist on inimesed peitupugemisega liiga hõivatud, et pead kasutada.”

      Renna uratas ja jälgis lahingut hoolikamalt, märgates otsekohe puuraidureid. Puuraidur oli külades levinud amet, seda liignime kandis enam-vähem igaüks, kes puid langetas või puiduga kauples. Mitmesaja miili kaugusel Ojaäärselgi oli ligi sada puuraidurit, kes elasid kuldpuude läheduses majakobaras. Nende sarnasus siinsete asukatega oli jahmatav.

      Mehed olid suurt kasvu ja tursked, seljas tihkest parknahast varrukateta vestid, käte ümber mässitud randmekaitsed, ja kakspealihastega, mis näisid Renna peastki suuremad. Silmi kissitades kujutas ta ette Brine Puuraidurit, kes oli mitu kuud tagasi Rennat asulanõukogu kohtumisel kaitsnud. Tol õhtul ei jätkunud Rennal tahtejõudu liigutada või enesekaitseks kõnelda, kuid ta mäletas iga sõna, millega Ojaäärse eestkõnelejad olid ta surma mõistnud. Puuraidurid olid püüdnud teda päästa.

      Siin olid ka naisterahvad, kõik relvastatud ambude või raskete loitsumärkidega nugadega. Alguses arvas Renna, et nad kannavad pakse seelikuid, aga kui nad kõndisid, nägi ta seelikutes lõhikuid, mis võimaldasid vabalt liikuda, ilma et oleksid ohverdanud kombekust.

      Renna turtsatas. See oli just niisugune tobedus, mille peale oleksid tulnud Ojaäärse tublid perenaised, ja eks sellepärast ei sallinudki nad Rennat ja tema õde. Parksepa tüdrukud katsid end päikese all harva kinni. Renna ise oli võimalikult paljas, et mustjuurega maalitud loitsud ta ihul puutuksid kokku võlujõust tulvil ööõhuga.

      Naisi ümbritses rühm mehi, kes puuraiduritest järsult eristusid. Üll paksud puust turvised, mille lakitud loitsumärgid olid kõvasti sisse söövitatud, kandsid nad raskeid kiivreid ja hoidsid käes sarnaseid odasid-kilpe. Nende kilpidel oli loitsuringi keskele maalitud mängusõdur.

      „Kes need on?” küsis Renna sõrmega osutades.

      „Puusõdurid,” vastas Arlen. „Angiers’ kuninglik kaardivägi. Hertsog Rhinebeck lubas saata nad siia puuraiduritega koos harjutama.”

      „Nad ei ole seda vist veel eriti jõudnud,” tähendas Renna. Uhkete turviste kiuste seisid mehed jäigalt, pigistades relvi pingsalt ja saates deemonitele ärevaid pilke.

      „Linnavahid,” ütles Arlen. „Harjunud inimesi kamandama ja vahest ka kellelegi kolki andma, kuid ma kahtlen, kas ükski oli enne siiatulekut väljaspool harjutusplatsi odaga võidelnud.” Ta osutas sõrmega. „Ja kõige viletsama mulje jätab prints Thamos.”

      Tõepoolest, mees, kellele Arlen osutas, oli riides nii, nagu Renna printse kujutleski, terasturvis kirjatud kuldsete loitsumärkidega ja läikima klantsitud. Ta oli pikka kasvu ja sale, võimsa kehaehitusega ja pügatud must habe tugevat lõuajoont ehtimas.

      Aga prints niheles jalgel, sirutas käsivarsi ja väärutas pead, üritades asjatult lõdvestada krampis lihaseid. Renna haistis ta hirmu üle lagendiku ning teadis, et deemonid haistavad seda samuti.

      Oli selge, et puuraidurid olid kupatanud Puusõdurid tagalasse, neile tehti viisakusest ülesandeks kaitsta naisi, kes ei paistnud säärast kaitset tahtvat ega vajavat.

      Aastate eest oli Renna isa palunud Brine Laiaõlgsel ja veel mõnel Ojaäärse puuraiduril natuke põllumaad raadata. Renna ja Beni olid tundide kaupa jälginud, kuidas mehed töötasid, järjekindlalt puid langetades, tüvesid minema vedades ning juuri üles kiskudes. Iga liigutus oli osav ja vilunud, tööriistu viibutades kasutati ära nende raskust, raiskamata kübetki jõudu.

      Siinsed puuraidurid võitlesid umbes samamoodi. Nad kandsid ikka käes oma töövahendeid, mida nüüd katsid loitsumärgid, ja lasid neil käia jõhkra sujuvusega.

      Kaks vägeva pika kirvega meest raiusid kordamööda ühe puudeemoni jalgu. Deemon oli kõrge ja kõhn, tema haare ulatus väga kaugele, ent iga kord, kui ta üht meest krahmata proovis, ründas teine teda vastassuunast. Kui deemoni hoobid liiga lähedale sattusid, tõstsid mehed oma loitsumärkidega randmekaitsed, pareerides hoope võlujõu sähvatuste saatel. Viimaks tabas üks kirves deemoni põlveõnnalt ning jalg andis järele.

      „Samm!” hõikas üks kirvemees ja deemoni selja taha ilmus kolmas puuraidur, toetas hiiglasliku saapa eluka seljale ja tõukas kolli näoli maha, rõhudes teda pikali. Mehel oli käes vägev kaheinimesesaag ning ta kummardus usinalt, saagides olevuse kaela paksu puukooretaolise soomuse võlujõu sädemete lennates ja musta vere pritsides läbi. Pea pudenes mõne hetkega otsast.

      „Öö võtku,” sosistas Renna.

      Arlen naeratas ja noogutas. „See on Samm Puuraidur, aga kõik kutsuvad teda Samm Saag. Vanasti saagis ta oksi puuraidurite langetatud puudelt, et neid saaks ära vedada. Päevas sadade kaupa. Nüüd saeb ta deemoneid niisama kärmelt.”

      Taas kõlas hõige ja Samm pööras puuraiduri poole, kes viibutas rasket kirkat, raiudes sellega teist puudeemonit. Iga loitsitud hoobi peale taganes deemon sammukese, leidmata uuesti tasakaalu, kuid ei olnud ka tõsiselt vigastatud, tervenedes kähku, kui hoobid langesid. Samm astus deemoni selja taha ja saagis püsti seisval deemonil ühe tüvejämeduse jala läbi. Deemon varises kriisates maha ning puuraidur hõikas tänutäheks, tõstes kirka, et koletis surmata.

      Taamal lagendikul sikutas tosin puuraidurit kivideemoni käte ja õlgade ümber visatud köisi, maa-aluse rapsimine pillutas neid sinna-tänna. Kaks ambudega naist lasid korduvalt võimsaid nooli, mis jäid obsidiaanist koorikusse turritama justkui okassea harjased, aga näisid kivideemonit vaid rohkem raevu ajavat.

      Seal kõrval seisid kolm meest ja üks poiss, kahel nooremal mehel väikesed, kuid rasked kirkad ning kolmandal, vanemal, kobakas vasar. Poisil oli käes jäme metallkiil.

      „Tomm Talb ja tema pojad,” osutas Arlen. „Vaata.”

      Kivideemon surus jalad maha, et köisi tõmmata, ning nooremad mehed sööstsid lähemale, pistes loitsumärkidega orad deemoni põlvede juures soomuseplaatide vahele tühemikesse. Nad äigasid kirkadega üsna unisoonis, korra, kaks, paisates õhku võlujõu sädemeid ja surudes orasid sügavamale.

      Deemon kisendas, lõi tuikuma ja vaarus, kuna puuraidurid püüdsid teda kõigest väest köite abil pikali tirida. Tema visklev saba tabas üht meestesalka, virutades kolm tükki maapinnale, ja köis pääses lahti. Äkiline vabanemine pani deemoni tahapoole tuikuma, ta kaotas ruttu tasakaalu ja kukkus.

      Kiirelt kui jänes silkas poiss kivideemoni turjale, asetades loitsumärkidega metallkiilu tühemikku, kus plaadid kivideemoni soomustatud seljal kohtusid. Tomm Talb asus tegutsema, viibutades vasarat sujuvas kaares kiilu pihta võlujõu kõuekärgatuse saatel. Sähvatus oli nii ere, et Renna pilgutas silmi, ja kui ta need jälle avas, varises deemon põrutusest kokku ning lamas liikumatult.

      Vilunud. Osav. Kübetki jõudu ei raisatud.

      „See äratab kõhedust,” ütles Renna. „Nad otsekui langetaksid puid.”

      Arlen noogutas. „Tol esimesel ööl polnud mul aega relvi valmistada ega inimesi välja õpetada. Loitsumärkidega tuli katta see, mis käepärast, ja puuraidurid tõid mulle oma kõige väärtuslikuma – tööriistad. Nüüd astub iga päev võitlusse üha uut rahvast, kellele jagatud odasid valmistatakse hulgi, aga parimadki ei suuda puuraiduritega sammu pidada. Vanade tööriistade kasutamine on nende tunnus. Muudab nad eriliseks. Inimesed käituvad nendega aupaklikult ja pajatavad neist tagaselja kõrtsis lugusid.”

      „Tänu sellele, et neil vedas ja nad kohtasid halval päeval Arlen Põldajat,” lausus Renna. „Nagu minagi.” Arlen heitis talle pilgu, kuid ta tõstis mehe vaigistamiseks käe. „Ma ei pea sind Päästjaks rohkem kui sa ise, aga sa ei saa eitada, et sul on annet panna inimesi näitama